Meeste omavaheline sõprus on sajandite jooksul õilmitsenud õllehämus, kus roppused vahelduvad kaelustamiste ja patsutustega. See on sedalaadi sõprus, mis nõuab paljudelt meestelt karakteriloomet ning oma tundeelu mahasurumist.

Öötund, mõned hääd aastad tagasi. Sõber helistab. Ta ei tea, kus ta on, ta ei tea peaaegu sedagi, kes ta on. Ma lähen, otsin ta üles, poolenisti vaistu pääle, sest kuidagi aiman, mis kanti ta kirjeldab. Ta on üsna halvas olukorras, paistab tänaval kaugelt silma, võtan ta kaenla alla. Muidu võiks naljakaski olla, aga iga viie kuni kümne vaevalise sammu tagant unustab ta ära, kes mina olen, peab kellekski võõraks ja tahab kakelda… Noh, paar korda elus me olemegi kakelnud, et kohe ära leppida, sihuke tunnete värk. Aga siis me oleme ikkagi teadnud, kes me oleme. Ja üksteist armastanud, ka sel hetkel…

Korduvalt on toona ka vastupidi: olen mina kuskil kaotsis või kuidagi linnapiiri taha jõudnud ega oska või jaksa säält tagasi saada, või hullemaski olukorras, vaimses kaoses, nii et mind ongi vaja pea füüsiliselt päästa enda käest. Ta ilmub välja ja päästab mu ära. Sõber päästab sõbra elu! See oli toona normaalne. Nüüd me elame teisiti, oleme oma elus teises kohas, mitte nii rock’n’roll’id enam, meiega lihtsalt ei juhtu selliseid asju, aga meil on säilinud väga usalduslik suhe, kui me ka väga tihti ei näe.

Meil kummalgi polnud lähedast suhet oma isaga, nad eriti ei kasvatanud meid, kui nii võib öelda. Viisakalt. „Kasvatamine” on muidugi kole sõna, ega lapsi peagi väga kasvatama, nad kasvavad ise, kui sa nendega mõistlikult räägid ja suhet hoiad ja… See selleks. Mul on tolle sõbraga väga hää rääkida. Me räägime sellest, kuidas ennast tunneme, mis meiega toimub. Me räägime sellest, mis meie sees möllab, kuidas mõnikord on uppumise tunne, et raske on veepinda kätte saada oma töö ja elu kõrvalt. Räägime ebamehelikult ausalt tunnetest! Julgeme emmata ka. Kas või nutta, kui vaja. See on kuidagi täiesti teistmoodi. Võiks öelda, et ebamehelik, aga „mehelik” on nii hämar termin… Kuigi vajalik, ikka veel. (Kas või selleks, et tõrjuda seda ärplevat-ähvardavat-ebakindlat-ärevat-pärdiklikku vennikest, keda meile tänapäeval üritatakse „mehelikuna” maha parseldada.)

Naistega saab rääkida nagu… asjast. Mehed hakkavad jõmisema, mingit jama ajama, jah. Nad kardavad tundeid.

*

Mind kasvatasid peamiselt naised, väiksena vanaema ja vanatädi, sest ema pidi tööl käima. Tolle eespool mainit sõbraga oleme ka arutanud, et selle veidi sarnase kogemuse pärast on meil olnud mõnestki asjast elus kergem naistega rääkida. Naistega saab rääkida nagu… asjast. Mehed hakkavad jõmisema, mingit jama ajama, jah. Nad kardavad tundeid.

Aastaid veetsin palju – liiga palju – aega ühes kohvikus ja ühes kõrtsis, mida kumbagi enam sellisel kujul ei ole. Sääl oli küll palju kunstnikke-boheeme, aga nad olid (osa veel ka on) ikkagi mehed, jõrmid mehed.

Minu lapsepõlvemälestused meestest seoses isa sõpruskonnaga, keda vahel harva näha sai, on pigem sellised… et ei, selliste meeste hulka ma küll kuuluda ei taha! Ja koolis olin ma ka pigem üksinda, mõne üksiku sõbraga. Ühesõnaga, selline „meestejutu” rääkimine oli mu jaoks raske. Poistekambas olemine ka. Ma muidugi ületasin selle, omandasin teatavad näitlejaoskused, toetasin rollikujundamist rohke alkoholiga ja siis polnudki nii keeruline samas kategoorias kaasa lüüa.

Kui ma näiteks olin kohanud mõnda daami, kes mu südame vallutas, oli sääraste meeste küsimuseks sageli, et kuidas kepp ka on. Kohe ja otse. Või kui ei olnud selge, milline suhe mul mõne meeldiva daamiga on, siis küsiti kohe, kui daam oli umbes meetri-kahe kaugusel: „Kas sa paned teda?” Ma tunnistan, mõnda neist meestest pidasin ma sellele jutule vaatamata tollal oma sõbraks, noh, semuks vähemasti, pean siiamaani, aga ma ei saanud sellest situatsioonist aru, ma pidin selleks rolli looma, end rolli jooma, et kuidagi sel tasandil kaasa rääkida või mõista toda juttu… Keegi neist ei küsinud kunagi „mida sa tunned?” või „kas te olete päriselt armunud?” või „kas tema sind ka armastab?” vms, noh, see on see jutt, mida me tolle sõbraga ajame, see on nagu meie värk.

Ma ületasin „meestejutu“ rääkimisega seotud raskused, omandasin teatavad näitlejaoskused, toetasin rollikujundamist rohke alkoholiga ja siis polnudki nii keeruline samas kategoorias kaasa lüüa.

Takkajärgi ma häbenen seda, et ma nooremana, nolgimana kohe ei pannud neid tüüpe paika, ei hakanud sellele kõneviisile vastu, vaid läksin kaasa. Nõrk! Hiljem ma tõesti hakkasin vastu küsima sellistel puhkudel: mis kepijutt see sul on, miks sa ei küsi hoopis, mida ma tunnen? Mis vahet sääl on – sinu jaoks –, kuidas ja kas ma kepin kedagi? Jah, kui tuleb puhk, võib sellest ehk ka kuidagi rääkida… Nooremana ma muidugi ei teadnud, et tüdrukud-naised ka räägivad nõnda, ma ei suutnuks seda uskuda, aga, jah, räägivad küll, ja siis ma tahaks vahel, et need jõrmid isased kuuleksid, ja kuidas nende kõrvad lonti vajuvad, ja miski muu ka… Seda juhtub, jah – kui vaadata üleskirjutusi rahvalikest tavanditest ja näiteks armuloitsudest jne, siis tundub, et naised on varem ka omavahel meeste suguvõimest ja -oskustest üsna otse pajatanud, vast laulnudki, nii et mingi uusaegse feminismiga seda nähtust päriselt seostada ei saa. Inimesed esmalt ikka inimesed.

*

Tõsi-tõsi, ma ei taha üksnes sooreeturi ja õrnakõrvalise kõurikuna sõna võtta. Mõnikord on, jah, mõnd rämehuumorit meeste seltsis rahulikum teha, noh, pööraseks keerata säärast kärehuumorit. Ma ei mõtle nüüd mingeid peerunalju, mis on kogu oma olemuses üdini piinlikud. Minu jaoks, keda kasvatas vanaema, kes õpetas, et normaalsed inimesed ei peereta ega röhitse, vähemasti teiste kuuldes. Üldse, võib-olla selle kasvatuse või mu teekonna tõttu ei tunne ma kehalise huumoriga end eriti… koduselt, hubaselt. Aga sääl on piiripealseid valdkondi, ka poliitiliselt ebakorrektset huumorit, mis mind vaimustab. Jah, poliitiline ebakorrektsus on ütlemata võluv ja äge, kui me ei ole situatsioonis, kus keegi selle pärast tõesti haiget saaks. Huumoris ja kunstis peab ikkagi olema kõik lubatud. Kellegi lolli nalja pärast tühistamine – ükskõik kui nõme ja loll see nali siis minu arust ei ole – on ka nõme. Pole õnnistatud meid ühtmoodi huumorimeelega, ja ebaõnnestunud nalja halvas olukorras viskame me kõik vahel kogematagi.

Kui vaadata üleskirjutusi rahvalikest tavanditest ja näiteks armuloitsudest jne, siis tundub, et naised on varem ka omavahel meeste suguvõimest ja -oskustest üsna otse pajatanud, vast laulnudki.

Jah, mehed aasivad-lõõbivad-tögavad omavahel vahel lõputult. See on tore, see meeste mäng, kui see on lõõp, kui see on sõbralik. Isegi vahepääl võib üksteisele üle tahi anda, et siis uuesti ära leppida, see on kuidagi loomulik, kui te muidu üksteist mõistate, sellest väiksest kaklusest või maadlusest või tögamisest, isegi solvamisest, sellest tuleb ju välja ja lepib ära. Selliste olukordadega ma saan hakkama, ma astun sinna näitlejana, kehastan luuletaja Roostet, kelle poolrämetseva kuju ma enesekaitseks lõin juba kuskil teismeea lõpus, ja kes on nüüd küll mulle võõramaks jäänud, aga siiski täiesti kasutatav, pisut võib-olla küll pruukimise mõttes roostes, aga ikkagi vajaduse korral taskust välja tõmmatav ning säärastes olukordades rahuliselt toimiv.

Jõrmist jõminast ma hoian kõrvale. Või siis sääl sees leian oma rolli, ma olen seda rolli kuidagi uuendanud, sest ma hakkan tögama ja torkima tavaliselt toda kõige laiemate lõugadega venda, sest, noh, ma ju oskan. Natuke õlut ja natuke roppu nalja, mis see ära ei ole, eks?

Muidugi ei suuda mehed nii valusasti torgata kui naised, kui nood oma musta huumori käiku lasevad, kõige julmemad ja enim valu tegevad naljad mu elus on tulnud ikka daamide suust, võib-olla kahel põhjusel: ma olen olnud nendega rohkem sellistes usalduslikes kõigeütlemissuhetes, mida muidu on elus vaid mõne üksiku sõbraga; teiseks, naised näevad meeste eneseuhkuse ja nõrkuse kohti paremini läbi. Ja ei pelga noid vajaduse korral ka torkida.

*

Aga tegelikult tahaks tolle pärissõbraga rääkida sellest, mida ma tunnen, sest kellelegi peab ju rääkima. Muidu põled sisimas ära.

Jürgen Rooste on allakäinud luuletaja, Tabasalu Gümnaasiumi kummituslik kirjandusõpetaja, mahakantud festivalimööbel, tagavarakultuuriajakirjanik kõigile korralikele kodanlikele väljaannetele, rohepunane rahvuslasest maailmahävitaja, muidumees, kassipidaja, kahelapseisa, kohutav koll, maailma tulevik, korrosioon.