Sel reedel, 13. oktoobril toimub HALLis Beats From The Vault, kus astub live’iga üles esmakordselt Eestis esinev Templər. Tegemist on Thomas Chalandoni sooloprojektiga, kes teeb kaasa ka duodes Imperial Black Unit ja ATT Corp. Tema eesmärk on pakkuda rütmilise müraga immutatud karmi techno’t ning aeglaseid ja hõõrduvaid helisid, kasutades segu tänapäevastest instrumentidest ja vana kooli industrial’i vahenditest. 

Templər on projekt, mille keskpunktiks on enamasti sellised teemad nagu mäss, allasurutus, kurjus ja maailma üha kestev düstoopiline seis. Kas lähened sellele kõigele lõputu hukatuse või pigem usu ja lootuse nurga alt?

Tõepoolest, mu projekt kaevub sügavale nendesse teemadesse, mis võivad seostuda üldisemate küsimustega või teatud inimliku käitumisega, millega igaüks saab oma keeruliste kogemuste põhjal suhestuda. Mu eesmärk on julgustada endasse vaatama, tuua välja maailma süngeid reaalsusi ja luua sügavamat peegeldust. Samal ajal ei peaks see sind muidugi seestpoolt ära sööma. Usun, et kunst on olemas selleks, et innustada küsimuste küsimist ja kriitilist mõtlemist. Šokeeriva strateegia kasutamine paneb inimesed mõtlema asjadele, millest nad muidu ei mõtleks. Me ei peaks reaalsust vältima. See oleks liiga lihtne.

Kui nendesse teemadesse sukeldun, teen seda lootuse ja usuga. Sest noh, kui see oleks täiesti lootusetu juhtum, oleks mõttetu sellest rääkida. Esimene ja kõige olulisem samm probleemide lahendamisel on lihtsalt tunnistamine, et need eksisteerivad, ja nendest päriselt rääkimine.

Milline on sinu muusikaline taust? Mis sind nooruses kujundas?

Õnneks on mu vanemad väga avatud meelega ja muusikaentusiastid. Nad oskavad väärtustada iga muusikastiili ja nii kasvasin ma üles kuulates ülimalt andekaid artiste erinevatest žanritest.

Kui olin laps, vastutas mu ema ühe meediaraamatukogu eest ja mäletan, kuidas veetsin seal pärast kooli tunde, kuulates kodutööde tegemise ajal CD-sid. Seal juhtusin paljude uute žanrite otsa, mis polnud osa meie tavalisest kodusest playlist’ist. Mäletan, kuidas avastasin 80ndate ja 90ndate hiphopi, prantsuse räpi ja hiljem elektroonilise muusika, ühes artistidega nagu The Prodigy, Squarepusher, Sexy Sushi, The Hacker, Tangerine Dream… Elasin väikeses külas ilma internetiühenduseta, nii et see oli mu ainuke värav uute helideni. Seejärel, kui sain interneti, avastasin Mondkopfi, kes sõna otseses mõttes tõi mind selleni, mida praegu armastan. Tema albumeid, live-esinemisi ja DJ-sette kuulates avastasin mitte ainult techno, vaid ka industriaalse muusika. Ja tee oligi sillutatud. Mondkopfist edasi tulid Emptyset, Pan Sonic ja Ancient Methods. Viimasele järgnesid Sonar/Klinik ja Hands. 20-aastaselt käisin oma esimesel Maschinenfestil, mis muutis mind igaveseks. Kohtasin seal ka oma kõigi aegade parimat sõpra Incendie’t, kellega lõin ATT Corpi. 

Mis tõmbas sind power noise’i ja selle eelkäija Esplendor Geométrico poole, keda oled ikka ja jälle palju kiitnud?

Esplendor Geométricos on midagi väga kindlat, mida ma ei leia mitte kusagilt mujalt, müra mõttes. Muidugi on industriaalse müra kõla imeline, aga mis mind hulluma ajab, on see vaimse transi seisund, millesse nad mind viivad. Kui vaatad nende lugude põhilist ülesehitust, on see super minimalistlik. Tihtipeale üks väga korduv rütmimuster paljude arenevate mürarikaste helidega. See muster võib kesta muutumatult 10 minutit. Ma ei oska seda kirjeldada, aga kõik need mustrid on nii tõhusad, et viivad mind seisundisse, kuhu end kaotan. Lõpuks ometi lõpetab mu aju ülemõtlemise.

See on täiesti teine asi, aga näiteks, kui lähen jalgrattaga sõitma, matkama või jooksma, jõuan sellesse samasse meeleseisundisse, kus mu aju ühendab end lahti, sest jääb kinni mingisse korduvusse. Vasak, parem, vasak, parem, vasak, parem ja nii edasi…

Esplendor Geométrico kuulamine paneb mind seda sama tundma. See reaalselt peatab kõik mu mõtted ja ruumilis-ajalise tunnetuse, aga mitte mu emotsioone. Mida peaksin veel vajama?

Kas muusika peab tekitama ebamugavustunnet?

Tsiteerides üht mu lemmikütlust: ,,Kes mediteerib, elab pimeduses; kes ei mediteeri, on pime. Me saame valida vaid musta.” See tsitaat resoneerub minuga, sest see toob esile endasse vaatamise ja kriitilise mõtlemise tähtsuse.

Muusika on olnud lahutamatu osa minu haridusest ja isiklikust arengust ning toiminud katalüsaatorina, et panna mind mõtlema end ümbritseva maailma üle ja seadma kahtluse alla oma uskumusi ja arvamusi. Sisuliselt loob see sügava sideme nii intellektuaalse kui spirituaalse arenguga. Üks mu lemmik muusikalisi projekte on Test Dept, sest nad on mänginud olulist rolli mu muusikalises ja poliitilises hariduses.

Lisaks usun, et kunst kõigis oma vormides eksisteerib, et ajendada mõtteid ja esitada väljakutseid meie vaatenurkadele. See on viis küsida küsimusi, mille peale me igapäevaelus ei tuleks. Kui kunst tekitab ebamugavust või šokki, sunnib see meid sõnumile tähelepanu pöörama. Lõppkokkuvõttes on kunst võimas tööriist enesepeegeldamise ajendamiseks ja tähendusliku väljundi tekitamiseks.

Artistid nagu SPK, kes rakendavad šokistrateegiaid, et panna inimesi mõtlema, näitlikustavad seda kunsti rolli. Tahan täpsustada, et arutlen siin nende kunstilise väljundi ja kavatsuse üle, mitte ei toeta tingimata kõiki nende kunstilisi valikuid.

Kas kaasata oma loomingusse ebakonventsionaalsemaid etnilisi kultuuritraditsioone ja helisid erinevatest maailma paikadest on sinu jaoks rõhutatult oluline?

Ausalt öeldes mitte eriti. Ma ei tee seda mingil kindlal viisil. Olen lihtsalt tänu oma vanematele olnud mõjutatud kõiksugusest muusikast, kaasa arvatud läänest väljapoole jäävast. Lisaks on mul olnud võimalus üles kasvada paljude väga lähedaste sõpradega, kes on pärit erinevatest riikidest. Ja kuna olen uudishimulik, olen alati nende riikide ja kultuuri kohta palju uurinud – Armeenia, Benin, Maroko, Rumeenia, Ukraina, Iraan…. See on lummav, kui vägevad need riigid ajalooliselt, muusikaliselt, kunstiliselt on. Väga üleolev on võtta eeskuju ainult lääne kultuurist, nii palju enamat on avastada. Mulle väga meeldib seda kõike oma muusikasse segada. Olen seda oma eelmistel albumitel teinud põhiliselt sämplitega, aga mu muusika on vägagi mõjutatud ka ebatraditsiooniliste lääne rütmide poolt. Lihtsalt igav oleks jääda kinni lääne mõjutuste peale.

Oled toonud oma muusikasse mitmeid pühalikke ja müütilisi kontseptsioone. Mis ajendas sind pühendama lugu sumerite õllejumalale?

Olen loomulikult huvitatud mütoloogiast ja ajaloost. Aga kasutasin seda teemat, sest töötasin tol ajal käsitööõlle baaris. Käsitööõlu on ka üks mu kirgedest. Ja mulle tundub huvitav, et iidses Mesopotaamias oli õllejumal. „Hymn to Ninkasi” on autentne arheoloogiline reliikvia, mis on raiutud kivist tahvlisse, ja põhimõtteliselt sätestab see juhtnöörid õlle õigesti tarbimiseks. Näed? Kõik polegi ainult düstoopia teemaline. Enamikul mu lugudest on seos ühiskondlike probleemidega, aga mõned on lihtsalt kuvatõmmised elu momentidest.

Sinu kõige uuemal albumil „H.A.C.E.” on mitmeid viiteid Jaapanile. Milline on sinu suhe Jaapani ja selle kultuuriga?

Mul pole veel olnud võimalust Jaapanisse minna, aga olen sellest juba mõnda aega päris palju lugenud. Mind on alati huvitanud sealne ajalugu. Mitte see anime, manga ja Nintendo pool, aga just ajalugu. Iidsetest aegadest kuni Jaapani filmide ja kirjanduseni, toidust rääkimata. Aga ka sealsed kindlad sotsiaalsed koodid. Jaapan on väga eriline ja paeluv riik.

Oled päris suur kirjanduse fänn. Mida saab muusika su jaoks väljendada, mida sõnad ei suuda? Kas mingit sorti muusikast võiks saada mõttekuritegu?

Vau, see on sügav küsimus. Mu nägemus muusikast on sügavalt seotud kirjandusega, läbi muusika otsin ma teadmisi või küsitavusi. Sama kehtib ka kirjanduse kohta. Nii et minu arvates saavad sõnad väljendada sama palju kui muusika. Sellepärast pööran ka palju tähelepanu loo- ja albuminimedele, sest pead paari sõnaga kirjeldama tervet visiooni, ideed või tunnet. Kui muusikaga alustasin, olin veel introvertsem kui praegu, seega muusika produtseerimine oli mu jaoks ainuke viis oma tundeid väljendada. Nüüd, tänu lähedaste sõprade abile, olen õppinud end avama ja rääkima. Pean ütlema, et nende sõnade kirjapanemine, et su küsimustele vastata, tekitab omamoodi hea tunde, see aitab mul välja elada mingeid sõnu, mis pole mu helides piisavalt selged. Sõnad on head ja lööktrummid ka.

Mis puutub mõttekuritegudesse – ma usun, et kõik algab kavatsusest. Igasugusest muusikast võib saada mõttekuritegu, kui see propageerib kahjulikke ideid. Vastuoluliste koodide kasutamine eesmärgiga neid kahtluse alla seada on minu arvates aktsepteeritav. Seda on laialdaselt tehtud. Vastuolud on ka osa industriaalsest muusikast ja me kõik oleme kuulnud debatte teatud legendaarsete bändide või projektide kohta. Mu isiklik vaade on, et senikaua, kuni ühel või teisel viisil on tõestatud, et neid koode kasutatakse kahtluse alla seadmiseks, siis pole see mõttekuritegu. Kuid segaduse peal mängimine on. Sest see lihtsalt edendab kahjulikke ideid.

Sinu teine suur kirg muusika kõrval on mägironimine. Kui palju see sind loominguliselt inspireerib?

Mägironimine loomulikult inspireerib mind inimesena, nii et arvatavasti ka kunstiliselt. Kunstnikku ei saa tema kunstist lahutada. Sama kehtib minu kohta. Templərit otseselt mäed ei mõjuta, aga mul on kõrvalprojekt, mis on täielikult sellest inspireeritud. Lähme tagasi Templəri juurde, püüan selgitada, kuidas see mind inimesena mõjutab.

Ma ronin, sest vahetevahel, kuigi harva, avastan end keerulistes perioodides. Sellistel momentidel kipuvad negatiivsed ja sünged mõtted ligi hiilima ning kaotan objektiivsuse ja olen oma emotsioonidest üle kuhjatud. Hüperaktiivsus, hüpersensitiivsus… hüper kõik. Sel hetkel otsustan tõusta sellesse vaenulikku mäkke. Kõigepealt matkan, siis ronin. Hirm tuleb peale, kardan väga seda lõhet, aga kõigele vaatamata jätkates ja lõpuks tippu jõudes keeran pilgu seljataha. Just sellel momendil, mäe tipus, näen kuidas reaalsus transformeerub. Ülemine maailm. Sünkjad pilved annavad teed sinisele taevale, võimaldades mul oma emotsioonid kõrvale heita ja objektiivsus tagasi saada. Siis saan aru, et mu sügavaim soov on turvaliselt laskuda ja veelkord elu nautida. Niisiis on see mingil määral seotud esimese küsimusega, sest tänu mägironimisele leian lootuse ja usu. Enda, aga ka maailma probleemide suhtes. See lihtsalt toob positiivsuse tagasi.

Tulevane esinemine HALLis saab olema sinu Tallinna debüüt. Kui tuttav oled selle linna ja klubiga?

Kurat, ma olen nii õnnelik, et külastan lõpuks ometi Tallinna. Olen alati armastanud Ida-Euroopas mängimist ning Balti riikides on mu jaoks midagi erilist ja lummavat. Ootan väga. Lisaks olen jälginud Beats From The Vaulti juba mõnda aega ja paljud sõbrad on mulle rääkinud, kuidas seal on. Naljakas, et Fade (Statiqbloom) tegelikult ütles, et mulle väga meeldiks seal mängida nädal enne seda, kui minuga kontakteerusite. Elu on vahel hästi korraldatud. Olen selle esinemise jaoks ette valmistanud erilise kava, mängin mõned lood oma eelmistelt albumitelt, aga ka uusi asju. Rõõm saab olema Eestit avastada ja sealsete inimestega koos aega veeta. Suur aitäh heade küsimuste eest, meeldiv on vastata sellisele toredale intervjuule.

Intervjuu ilmus algselt inglise keeles Beats From The Vaulti kodulehel