Kuidas suhtuda oma lemmikmuusikusse, -kirjanikku või -koomikusse, kui ühel päeval selgub, et teie vaated on radikaalselt erinevad või ta on saanud hakkama mõne õigust ja eetikat riivava teoga? Vaatame problemaatilistele lemmikutele otsa (peamiselt) läbi Ye ehk Kanye Westi juhtumi. 

„Kui sa pole eales Richard Wagneri muusikat ega draamateoseid kogenud, siis ma ärgitan sind seda tegema, sest me oleme siin planeedil vaid korra. Ma usun, kindlamalt kui üldse millessegi, et tema teosed on olulised ning paiknevad inglite poolel. Nad on fundamentaalselt head.” – Stephen Fry, „Wagner & Me” (2010)

Kes ei oleks kuulnud lugu mõnest koduloomast, näiteks küülikust, kes on mõne voolu- või stereosüsteemi juhtme läbi närinud. Küülik[1], kes on olemuselt armas, saab mõistagi pahandada, ta pagendatakse päevaks pimedasse kappi, omanik sooviks tast koguni mütsi teha, kapsalehtki jäetakse andmata. Juba järgmisel päeval silitab omanik aga andestavalt pahategija pehmet sooja karva, kuniks kõik kordub samamoodi. Aga ma ei tahtnud siiski kirjutada lemmikloomadest, vaid hoopis vääritutest kunstnikest ning enda suhtest nende loominguga. Kas neid lemmikuid võib nende tegudest sõltumata veel ligi hoida või tuleb artistiga lõpparve teha ja suhe katkestada?

Loomingu asemel vihane pläma

Ye (sünninimega Kanye West, kes kuulus veel 2013. aastani lihtsurelike hulka, kuid tituleeris end pärast albumi „Yeezus” ilmumist Jumalaks) viienda albumi „My Beautiful Dark Twisted Fantasy” kuulasin 2010. aastal bittideks ja baitideks. Tolle aja maitsemudija Pitchfork andis albumile maksimaalsed 10 punkti! Mind köitsid teose maksimalistlik saund ja Ye hooplev imago, kuid ennekõike imesid mind endasse nakkavad meloodiad ja mahlased biidid, mis uuristasid teadvusesse uusi ja huvitavaid maitsekanaleid. Selles muusikas võis tajuda mingit hingelist perverssust ja tumedust, milles oli kibemagus äratundmisrõõm.

„I’m lost in the world, I’m down my whole life, I’m new in the city, But I’m down for the night”

Toona jõudis Ye isiksus minuni rohkem viimistletud muusika, mitte „unise peaga” kirjutatud filtreerimata vihase pläma kaudu, mille eest ta ei näi vastutust võtvat,  vaid mida ta koguni õigustab. Roosteseks mutriks rosolje peal (vabandust, rosoljefännid) oli oktoobrikuine Twitteri postitus Taaveti tähega, mille sees oli õõvastav haakrist. Kaheldav oli juba eelmise aasta algul ilmunud lugu „Eazy”, mille videos võis näha, kuidas plastiliinist Ye seob kinni ja matab elusalt plastiliinist Pete Davidsoni. Kuigi ärplemise ja vägivalla teema käib endiselt räpiga kaasas, on Ye ületanud nüüdseks mitmed eetilised piirid. Tema flirti ekstreemse paremäärmuslusega materdavad vasakule jääjad mulla sisse. Samas on ta ka kristlane ja need, kes usuvad tema armastuse sõnumisse ja religiooni, elavad talle ikkagi kaasa.

Varem jõudis Ye isiksus minuni pigem viimistletud muusika, mitte „unise peaga” kirjutatud filtreerimata vihase pläma kaudu.

Kuulihaavad vs. hingehaavad

Ometi pole ju 00ndatel nunnut karukoolikotti kandnud beebinägu alati üldsuse silmis põlatud olnud. YouTube’i kommentaator F.D Signifier on mõtestanud Ye tähtsust Ameerika mustanahaliste hulgas lahti sotsioloogia raamistikus ning kirjeldanud temast lahtiütlemise valulikku protsessi. Ye, kes ütles televisiooni otse-eetris julgelt välja, et George Bush ei hooli mustadest inimestest, oli paljude noorte iidol, kes seisis muu hulgas ka geide õiguste eest ja homofoobsete räpparite vastu. F.D pakub välja tabava allegooria wrestling’ust, mille etendajad vahetavad pidevalt rolle heast halvaks ja vastupidi. Kui räpiskeenes levis veel 00ndate algul usutavate gängsterite illusioon (nagu kayfabe[2] maadluses), siis Ye murdis kayfabe’i ning esindas uutmoodi haavatavat ja autentset räpparit – head poissi keskklassi perest, kellel polnud kuuli- ega slummihaavu, vaid hingehaavad. Ta murdis välja stereotüüpsest meediakäsitlusest ja näitas, et võimalik on ka teistsugune Ameerika mustanahalise kogemus. Tema loendamatuid sigadusi on ikka ja jälle andeks antud, lootes, et ta paneb koolikoti jälle selga, naaseb juurte juurde.

Kuid kuidas on lood Ye loominguga, kas seda on eetiline kuulata? Võtan abiks muusikakriitik Anthony Fantano, kes arutleb, et piire võib tõmmata eri laiustes ja mitut moodi ning subjektiivsel tasandil. Jooneks võib olla näiteks toidueelistus – Moby on aktsepteeritav (vegan), aga produtsent Rick Rubini looming mitte (endine vegan, sööb liha). Parteilisus – Ted Nugentit (vabariiklane) ei kuula, aga Dave Mustaine (erapooletu) saab pöidlad. Eestis tekib paralleel Tõnis Mäega – „Koit” ei kõla lauluväljakul minu jaoks enam tõenäoliselt kunagi endistviisi. 

Niimoodi kõigi detailide puhul näpuga järge ajades võime ka näiteks küsida, kas meil on eetiline tantsida Nelly Furtado loo „Do It” järgi, millele on loonud biidi Timbaland, kes pätsas sinna sämpli soome artisti Janne Suni loost „Acidjazzed Evening”? Samas kuuleme klubihittides nädalast nädalasse illegaalseid disko- ja soulisämpleid ega pilguta silmagi. Nii peaks silmakirjalikkuse vältimiseks tegema iga kuulatava artisti puhul põhjalikku uurimistööd. Elu näib selleks liiga lühike. Mõtlen, et ehk peaks Ye muusikat hoopis piraatima, et tema sõnavõtte mitte toetada.

Vaatamata tumedale seigale peetakse Burzumi üheks enim black metal’it mõjutanud bändiks.

Kurjus kui mütoloogia osa

Üheselt mõistetavaks „võib või ei või” mõõdupuuks võiks olla seegi, kui teose looja on pannud toime ränga kuriteo. Olin 15-aastasena andunud black metal’i ja loomulikult Burzumi fänn, kelle ainuliikmest Varg Vikernesist teadsin vaid nii palju, et ta pani Norras kirikuid põlema ja tappis teise tuntud bändi Mayhemi kitarristi Euronymouse. Vaatamata tumedale seigale peetakse Burzumi üheks enim black metal’it mõjutanud bändiks. Mõrv ei võtnud muusikalt midagi ära, vaid isegi töötas selle mütoloogiseerimise kasuks, olles osa metal’i kayfabe’ist.

Mõne aja eest sattusin ka Vargi YouTube’i kanalile. Varg, kes on juba üle kümne aasta vangist vaba, elab idüllilist maalähedast pereelu Prantsusmaal, teeb puutööd ja ajab kergelt rassistlikku juttu. Tunnen, kuidas see inimene ajab mul kõhus keerama. Inimest on lihtsam põlata kui teost. Yega on sarnane lugu – tema sõnavõtud pole aktsepteeritavad, aga mööda ei saa vaadata tema mõjust nüüdismuusika arengule.

„Everybody knows I’m a motherfuckin’ monster”

Kunstiteos – kas oma elu elav olend?

Võib-olla viskab Yele päästerõnga üks teatud psühhoanalüütik Šveitsist. Juhtusin kuulma podcast’is „Weird Studies” Carl Gustav Jungi esseest „Analüütilise psühholoogia seosest poeesiaga” (1922), kus ta paneb lauale ühe kummalise idee, et kunstitegemine on kui autonoomne kompleks ning kunstiteos justkui oma elu elav olend, mis tahab peremeesorganismist välja saada. Jung toob sisse ka looduse metafoori: „Taim ei ole pelgalt mulla produkt; see on elus, iseseisev protsess, mille olemusel pole mulla omadustega mingit pistmist.” Samuti väidab ta, et kui analüüsida kunstiteost mingis raamistikus (nagu freudiaanlik psühhoanalüüs), jõuame ikka ja jälle samade etteaimatavate reduktiivsete vastusteni. Koopamüüt oleks sellest otsast vaadates ilmselgelt Platoni soov pugeda emaüssa ega räägi tema loodud teosest endast mitte midagi. Teos on Platoni psühholoogilisest seisundist eraldiseisev. Jungi müstiline teooria lunastaks nii mõnegi kunstniku teosed, luues argumendi kunstiteose ja kunstniku eraldiseisvusest. Püüd vaadata Ye töid autorist eraldiseisvatena tundub esmapilgul dissotsiatiivne ja isegi apologeetiline, aga vajalik. Nii saame vaadelda Ye kui isiku tegusid kriitilisemalt, ilma et emotsionaalne side tema muusikaga meie hinnanguid pehmendaks või tema tegudele õigustusi annaks.

Arvan, et Ye on loonud olemuselt head muusikat, mis on inimesi inspireerinud ja rõõmustanud. Kui ma kuulan lugusid „Paranoid” või „All Falls Down”, on viha viimane emotsioon, mida kogen. Isiklikult kuulan Ye vanemaid asju edasi ning loodan, et ehk ta leiab vaimse tasakaalu, et meid kunagi veel aegumatu muusikaga rikastada. Ei maksa unustada ka tõsiasja, kui palju teeb tänapäeva kommertsalbumite puhul kaasa produtsente, artiste, muusikuid, muusika- ja sõnadekirjutajaid, heliinsenere. Ehk pakub vähemalt seegi mingit südamerahu ja vajalikku distantsi neile, kes on vaevanud end küsimusega, kas kuulata või mitte. Seniks ootame juba uusi armsaid lemmikuid, keda vääritute tegude ilmnedes mõneks ajaks kappi lükata.

[1] Kuulus 1912. aastani veel näriliste ehk Rodentia hulka, nüüd Lagomorpha seltsis.
[2] Illusiooni alalhoidmine, et kõik maadluses nähtav (tegelaskujud, rivaalitsemised, süžeed) on ehe.

Joosep Ehasalu on liiga vana, et olla fänn.