Tavaliselt öeldakse kloostrisse minnes lahti kõigest maisest, kuid materiaalse vormi võib võtta ka vaimne. See on lugu ema Kseniast, kes arhiveeris oma kloostri eluruumis mälestusi.

Ühel varahommikul märgatakse araablaste külas, et Õlimäe Issanda Taevaminemise kloostri maa-alalt tõuseb suur suitsupilv. On selge, et midagi põleb. Kutsutakse välja tuletõrje, kes murrab kiirelt kloostri väravatest sisse, leides sealtsamast värava kõrvalt leekides maja. Leegid ulatuvad juba katusest välja. Väike majake seisab kloostri kivist müüri küljes eraldi ja õnneks teisi elamuid ega kirikut tuli ei ohusta. Päästjad tormavad majja sisse ja toovad sealt välja eaka nunna keha, mis on põlengus tugevalt kannatada saanud. Kohe pärast seda kukub sisse maja katus. Nunn on aga elust juba lahkunud. Pulssi pole. See on ema Ksenia. Eestlanna. 90 aastat oli talle määratud elada, enne kui tema kellia[1] elektrijuhtmetes tekkis lühis ning sellest jõudu saanud tulesäde hävitas loetud minutite jooksul kogu tema elamise ja arhiivi ning ving viis lõpuks kaasa ka tema enda. See kõik käis väga kähku. Kui õed tulid hommikul kella nelja ajal öiselt palvuselt, ei olnud kloostri õues märgata midagi ebatavalist. Pärast kella viit oli aga kõik juba ära põlenud. Ikoonid, fotod, kirjad, raamatud, kaardid, palvekeed… Tunniga oli kadunud peaaegu sajandi jagu mälestusi ühest elust ja inimesest, kes on mõjutanud nii paljusid teisi elusid. Jumal sättis ema Kseniale teekonna lõpetuseks uskumatu ratsukäigu – ta hüppas nõtkelt üle neist viimastest aegadest, mil tema keha ja mõistus oleksid vanusele alla andnud. Ta lahkus nõnda, et mõistus oli selge ja vaim tugevam kui kunagi varem.

Kauge hüvastijätt

Jõululaupäeval, uue kalendri järgi 24. detsembril 2018 lööb Õlimäe kiriku kell aeglaseid madalaid noote. Ema Ksenia sulgkerge keha lebab kirikus altari ees ja ootab Õlimäe mulda sängitamist. Kirikust viiakse ta lihtsal puitalusel protsessiooni saatel kloostri surnuaeda. Kõik kloostri preestrid, õed ja teised elanikud on tulnud kokku, et talle austust avaldada. Vaikides sammutakse külg külje kõrval. Haua juures loetakse veel viimased palved. Kloostri kombe kohaselt kirstu ei ole ja lahkunu asetatakse hauda valge kokkuseotud riide sees, kaks lauda all ja kaks peal. Lihtsale ristile kirjutatakse ema Ksenia nimi ja eludaatumid.

Ema Ksenia ütles ikka, et mahajääjad nutavad matustel enda, mitte enam lahkunu pärast. Lahkunu on juba Jumala juures, teda aitavad vaid hingepalved. Need sõnad meenuvad mulle kohe, kui saan teada, et ema Kseniat pole enam meie hulgas. Tundsin teda 12 aastat. Tegime koos dokumentaalfilmi „Õlimäe õied”.

Olime lähedased. Oma vaimusilmas olin alati ette kujutanud, et kui saabub see päev, mil mulle helistatakse ja öeldakse, et ema Ksenia on lahkunud, jätan selsamal momendil pooleli kõik, mis mul parajasti käsil on, ja ostan lennupileti esimesele Iisraeli suunduvale lennule. Tegelikkuses olen aga silmitsi olukorraga, kus saan tema lahkumisest teada samal hommikul, mil toimub juba ärasaatmine. Seda polnud kõigi nende aastate jooksul, mil Õlimäel käisin, keegi mulle maininud, et nunn, kes sureb, maetakse kloostris juba samal päeval. Ema Ksenia puhul tehakse küll erand ja ta maetakse järgmisel päeval, sest põlengu tõttu toimub politseiuurimine, aga matustele pole mul sellegipoolest võimalik kuidagi jõuda. On jõulud, mu poja Hugo sünnipäev ja ma jätan ema Kseniaga mõttes hüvasti.

Õlimäele jõuan alles mõned kuud hiljem koos oma lastega, kelle esimest korda Jeruusalemma kaasa võtan. Viime ema Ksenia hauale väikese lillekimbu ja räägime lugusid õitest, mis tema hingest võrsusid. Vaatan ringi ema Ksenia söestunud kellia’s, mida pole ikka veel lõpuni ära koristatud, ja juurdlen selle üle, kas inimesest, kes on kõigest loobunud, jääb midagi alles?

Ema Ksenia ütles ikka, et mahajääjad nutavad matustel enda, mitte enam lahkunu pärast. Lahkunu on juba Jumala juures, teda aitavad vaid hingepalved.

Läbirääkimised Triifoniga

Kui ma esimest korda üle ema Ksenia kellia lävepaku astusin, ei suutnud ma oma imestust varjata. Tuba oli muljetavaldav! See oli põrandast laeni täis raamatuid, karpe, kaste, pakke, kirju, pabereid… Asju kattis paks tolmukord. Osa neist kastidest oli kakskümmend aastat avamata. Kui ema Ksenia hakkas oma viimases elukohas Austraalias enda elamist likvideerima, andis ja müüs ta palju asju ära, kuid ajast tuli puudu ja suur hulk jäi sorteerimata. Eriti just kirjad, need pani ta kõik kastidesse ja saatis merd mööda laevakonteineris Iisraeli. Kui veoauto kasti jagu kraami lõpuks kloostriväravasse jõudis, olid parajasti pühad. Ja nii need kastid avamata jäidki. Kord püüdsime ema Kseniaga tema kellia’st üht pakki vanu fotosid leida. Kitsukeses toas polnud isegi ruumi, et ringi liikuda. Nii kui vähegi järsema liigutuse tegid, nihkus midagi paigast ja hunnikud hakkasid kokku kukkuma nagu doominoread.

Ema Ksenial oli oma süsteem, ta kasutas enamasti ainult pealmist kihti. Kui tekkis uus kiht, siis asjad, mis jäid alla, ununesid sootuks. Mida kõike seal ei leidunud! Näiteks pakk kirju 1988. aastast, mil ta kloostrisse elama asus. Või postiraamat 1998. aastast koos kõigi aadressidega, kuhu ema Ksenia tookord pühadekaarte saatis. Kaartide tegemise materjale leidus igasuguseid: värvilisi pabereid, kuivatatud lilli, pappi, kuld- ja hõbepaelu ning niite. Veel oli seal hunnikus kilemantel, aiakäärid, turukorv, nõud, korgitser, tühi viinapudel (mille ema Ksenia olevat alles hoidnud, kuna ta tahtis sellelt kotkaga etiketi maha leotada, aga unustas – see oli olnud umbes kümme aastat tagasi). Suuremate asjade vahel oli kõikvõimalikku pudi-padi. Unustuse hõlma vajunud ikoonid, pühakute pildid ja usuteaduslikud ajakirjad, järjehoidjad vahel, kus lugemine pooleli oli jäänud. National Geographicud avamata ümbrikutes. Põrandal hiireauk, vanad rohupudelid, rotimürk. Tohutu tolm, tolm, tolm. Ema Ksenia on ikka tõeline arhivaar! Ja see tuba oli tema isiklik arhiiv, mis vananes ja tolmus nagu ta isegi. Ta ei koristanud seda, nii nagu ta ei lasknud parandada oma maja. Ta ei tahtnud, et tuldaks kõige selle kallale, mis tal oli koju kuhjunud. Ta ei tahtnud oma elu avada ja korrastada. Sellel polnud enam mõtet. Paradoksaalne oli muidugi see, et kloostrisse tulles öeldakse tavaliselt kõigest maisest lahti.

Ema Ksenia oli aga kaevunud oma asjadesse. Nagu tema kilpkonnad, kes kaevavad end maa sisse talveunne. Tuhnimise käigus tuli välja ka üks tõeline museaal – ema Ksenia ülikooliaegne lahkamiskomplekt. Ta õppis meditsiini ja bioloogiat ning tol ajal alustati õpinguid loomade lahkamisega, enne kui tudengid lasti inimeste kallale. Roostetanud plekk-karbis olid koos skalpell, väike vaseliinipurk ja žiletid, kõik rohkem kui pool sajandit vanad. Kas võis see skalpell teada, et viiekümnendatel aastatel lõikab ta Austraalia ülikooli kliinikumis loomade liha, aga 60 aasta pärast on ta jõudnud hoopis Iisraeli ning mattunud oma vahepeal nunnaks saanud perenaise asjade hunnikusse, ja et tal on võimalus tulla päevavalgele nagu üks uhke tuhandeaastane odaots! Selleks et sellest korrastatud kaosest vajalikke asju üles leida, pöördus ema Ksenia tavaliselt märterpühaku Triifoni poole. Ka tookord pidas ema Ksenia Triifoniga läbirääkimisi ja pildid, mida otsisime, tulid järgmisel päeval imekombel välja. Suur osa neist said minu filmi jaoks digiteeritud. Pildipakk rändas ema Ksenia juurde hiljem tagasi. Ning põles koos kõige muuga tuhaks.

Jah, muidugi jääb midagi alles. Jäävad palved, mida ema Ksenia luges elu jooksul kokku tuhandeid. Sadu tuhandeid. Jäävad imed, mis sündisid tema silme all. Jäävad usk, lootus, armastus. Ja suurim neist on armastus.

[1] Kellia – kloostris asuv eluruum, kreekakeelsest sõnast kellion.

Heilika Pikkov on dokumentaalfilmide režissöör. 2013. aastal valmis tal film „Õlimäe õied”, mille tegemisest ta kirjutas hiljem ka raamatu „Minu Jeruusalemm. Kaameraga kloostris”.