Meile justkui iseenesestmõistetavana näiv soov oma keha rütmide järgi liigutada sünnib miljonite rakkude koostöös. Kuidas mõistab teadus keha tahet tantsida?

Muusika rütmis peituv tegur kutsub inimestes esile sünkroonseid liigutusi, muu seas paneb meid tantsima. Kõigutamine, noogutamine, koputamine või kogu keha vallanud liikumine järgib muusikas peituvat takti. Kaasuv tunne võib osutuda vägagi intensiivseks. Evolutsiooni vormitud tunded on programmid, mis suunavad kordama kasulikku (isu, meeldivus, edu jne) ning vältima ohtlikku (hirm, valu, viha jne). Muusikat järgiv liikumine rajaneb ajus keerukate kuulmist ja liigutusi juhtivate ahelate koostööl. Aga kas tants peab alati järgima välist rütmi?

Keha töö

Liikumine vajab energiat. Liigutusi mõistame energiast paremini. Enamik neist allub tahtele, oskame neid kirjeldada, mõõta ja palgaks vahetada. Paiksete taimedega võrreldes otsime ise toitu, peitume ohu eest, kujundame ümbritsevat keskkonda või siis võtame lihtsalt elust aktiivselt osa.

Energia olemus ilmneb mõtetes, abstraktselt tajumehhanismides tegelikkusele vastavaid asju ja nähtusi ning nendevahelisi seoseid kombineerides. Energia ongi pigem midagi seoselaadset, miski, mis ühest kohast lahkudes põhjustab muudatusi nii lahkumise kui ka selle vastuvõtmisega. Muudatusi näeme või tajume millegi ümberpaigutumisena, liikumisena. Töö hulka mõõdetaksegi millegi, ükskõik kui väikese või suure, liigutamisena.

Mõtlemist peetakse samuti tööks, kuigi väljapoole ei paista midagi liikuvat. Mõttetöö rajaneb keemiliste ainete liikumisel. Nende tööks on energia vahendamine ja kasutamine. Keemilised reaktsioonid loovad ja kujundavad suuremaid tervikprotsesse sarnaselt üksikute inimeste loodud ja kujundatud sotsiaalsete nähtustega. Näiteks ei asu mõtted üheski molekulis ega rakus, vaid tärkavad nende talitluse tulemusel. Sama kordub inimestest moodustuva ühiskonna tasemel.

Osa tantsimisest ongi pelk looduse matkimine, informatiivne kontakt pealtvaatajaga.

Olgu näiteks autoliiklus. Üksik liikuv auto ei ole liiklus, selleks on vaja palju sõidukeid, mis mõjutavad üksteise sõitu. Ilmnevad käitumised, kokkulepped ja sündmused, mida ei esineks isoleeritud autojuhtidel. Viiuldaja ei ole orkester, rakk pole inimene jne. Ometi koosnevad kõik süsteemid sellistest „mittemidagiütlevatest” osadest. Samuti ei juhtuks midagi ilma energiata. Kolmandaks oluliseks nähtuseks on informatsioon, mille vahetamine on eelduseks koos tegutsemisele. Informatsioon tekib muutuste käigus, s.t kui midagi liigub. Olgu siis elus loomad ja taimed või eluta maailma esindavad liivaterad kõrbes, neid moodustavad osad vahetavad omavahel materjali, energiat ja informatsiooni.

Molekulide tööna tekivad raku tärkamise eeldused. Üksteisega arvestades sünnitavad rakud järgmise taseme ilminguid, nagu südame pumpamine, kopsude hingamine, lihaste liigutamine ja aju mõtlemine. Detaile on palju. Sellest tekstistki ilmneb, et tähed ja sõnad ei sisaldaks informatsiooni ega ärataks mõtteid ilma omavahelise koostoimeta. Lihaste töö abiga sündivaid liigutusi iseloomustavad koordinatsioon, kiirus, jõud, vastupidavus jmt. Liigutused võivad lüpsta lehma, õmmelda rõivaid või tantsida.

Mida ütleb tants?

Tants kui tunnetatud ja koordineeritult jõulised ning vastupidavad liigutused koos mõtlemisega tärkab ainult miljardite rakkude koostööna. Ajust juhitakse peale mõtlemise keha talitlusi moel, millest meil „pole aimugi”. Näiteks keha temperatuur, tasakaal, vere hapniku või süsihappegaasi tase, aga ka väsimus või tühja kõhu tunne.

Kaks viimast võivad seletada tantsu olemust. Võivad, sest keegi ei tea täpselt, miks inimesele meeldib tantsulik liikumine ja muusika. Võib vaielda, kas inimene on ainuke tantsiv eluslooduse esindaja ja kõikide teiste looduse elanike tantsulaadne liikumine on vaid meie sõnakasutuse mugavus; et tegelikult nad ei tantsi, vaid teevad „midagi muud”, liigutavad niisama vmt. Ometi püüab inimene matkida tantsimisega näiteks rohu hõljumist, jõehobude tammumist või luikede „tantsu”. Osa ongi pelk looduse matkimine, informatiivne kontakt pealtvaatajaga. Suures pildis seob kõiki liikumisi rütm ja koordinatsioon, keha kasutamine üksi ja koos teistega. Inimesel lisanduvad tunded ja emotsioonid!

Kui koos on palju energiast huvitatud pooli, tärkab koordineerimise, s.t infovahetuse vajadus.

Oletades, et tegelikult kõik tantsivad, tehes seda neile iseloomulikul moel, võib luua järgmise seletuse. Ehk milline oleks seos väsimuse ja tühja kõhu tundega? Nagu öeldud, on energia midagi metafüüsilist selles mõttes, et keegi pole selle omanik, aga igaüks saab seda tööks kasutada või ajutiselt hoida. Toidus on energia „potentsiaalselt olemas” molekulide ehituses, nagu süsivesikud ja rasvad. Elu kasutab toiduks ümbritsevat elavat loodust.

Tarbitav energia pärineb alati väljastpoolt selle kasutajat. Tehtava töö hulk sõltub sellest, kui hästi tehakse energia tarnimise tööd. Inimese puhul oleks selleks näiteks poes käimine, seedimine ja vereringe. Kusjuures headus seostub kasuteguriga ehk kui palju need tegevused ise energiat tarbivad või raiskavad, mille tõttu jääb alati kusagil energiast puudu. See kajastub juba mainitud energiat otsiva isuna ja langeva töövõime ehk väsimusena.

Kui koos on palju energiast huvitatud pooli, tärkab koordineerimise, s.t infovahetuse vajadus. Selle kõige lihtsama vormina tekib rütm, milles vahelduvad kulutamine ja taastamine. Näiteks kui poes oleks süüa kümnele, aga näljaseid tosin, jääks keegi söömata. Tugevamate võit poleks hea, sest organismis on kõik vajalikud ja igaüks mingis osas teistest sõltuv. Jättes kellegi energiata, selles loos näiteks poe kaks töötajat, jääksid nende tööta kõik nälga. Targem oleks olemasolev vennalikult ära jagada ja siis energiat säästes oodata, kuni saabub uus kaup. Sünnib töö ja puhkuse rütm.

Muusikast kantud sünkroonis liikumise ajal tärkab kehas heade tunnete spekter.

Tantsimine on kasulik

Aga kuidas jõuda kokkuleppele selles, millal kulutada ja millal puhata? Selleks on igas rakus kell. Tänu nende kellade juhitud ajastamisele sünnivad ööpäevarütmid, mis kujundavad seda, millal ärgatakse, millal on suurem töövõime, millal tahetakse süüa jne. Triljonite rakkude kellade „õigsust” juhitakse ajus asuva „suure kella”, suprakiasmaatilise tuuma loodud rütmiga. Närvirakkude abiga, mis moodustavad erilise kogumi, ühendab keha end välise maailmaga, kui närvisüsteemi jõuavad signaalid, kas maailm on valge või pime, kas nägemisväljas on toitu jne. Üheks väliseks signaaliks on heli „maailma rütmist”, millest mõni paistab sobivat meie „ainevahetusega” sedavõrd hästi, et peaaegu tahtmatult sünnivad sünkroonsed liigutused. Kusjuures sugugi mitte alati. Väsinuna eelistatakse rahu, kuigi mõnikord õnnestub rütmiga väsimust tõrjuda. Asjaolu, miks hoiatatakse muusikat kuulates sportimisega ülepingutamise eest.

Spontaanset tantsu esineb kõikides kultuurides. Mõnes keskendutakse rohkemal määral välisele muusikale, mõnes kehas toimuvale, kuni jõutakse tantsides transsi. Meile meeldib teiste tantsimist vaadata. Tõenäoliselt tänu aju peegelneuronitele, mille vahendusel tehakse liigutusi alateadvuses kaasa. Kahe inimese tants on eriline kogemus. Muusikast kantud sünkroonis liikumise ajal tärkab kehas heade tunnete spekter. Üksteist arvestavalt keha valitsedes süvenevad usalduse ja kordamineku tunded ning kaob väsimus. Heaolu kogemine kinnitab, et sellest tegevusest on kehale kasu. Võimalik, et kõik süsteemid kasutavad rütmiliselt tantsides energiat tõhusamalt, tehes midagi kehale vajalikku. Kuna tantsida ei saa lõputult, teeb keha järelikult vajalikku ärkveloleku tööd, mida toetab omakorda teadlaste kirjeldatud tantsu ajal vähenev valulikkus. Huvitava efektina tajutakse isegi üksi tantsides ühtsust ja hingestatust ning tuntakse, et ollakse üksi teistega koos. Igatahes ollakse ühes rütmis oma rakkudega. 

Kristjan Port on Tallinna Ülikooli spordibioloogia professor. Teda huvitab, kus asub ja milles seisneb inimese töövõime sõltumata sellest, kas ta tahab olla võistlustel esimene või lihtsalt tööst ja elust rohkem kätte saada.