Konsumeristlikule kuhjamisele vastanduv minimalistlik eluviis võib olla pealtnäha ökoloogiline ning kanda endas lubadusi edust ja õnnest. Sellegipoolest on tegemist pigem edukate praktikaga, milles tunneb ära tarbimisühiskonnale omaseid jooni.

Sõna „minimalism” kaigub meile tänapäeval vastu kõikvõimalikest paigust. Niisugune suur levik ja haare viitavad tõigale, et tegemist on kontseptsiooniga, millele on poogitud ühiskondliku elu paljususes külge mitmesuguseid tähendusvarjundeid. Ent konnotatsiooniaktsentide kirevuse kõrval säilitab mainitud termin alati teatud kvintessentsi – tuuma, mis pole seotud ei millegi muu kui termini enda kirjapildi ja baastähendusega. Nii ühendab kõiki minimalismi variante lisaks kontekstiülesele nimetusele tõsiasi, et nende iseloomustuseks on ühel või teisel moel „mini” ehk vähesus või väiksus. Tõepoolest, eeskätt seostataksegi minimalismi lakooniliste rõivaste ja aksessuaaride, esemevaese sisekujunduse ning liialdusteta elustiiliga.

Mõistagi erinevad esteetika küsimused üüratult elustiili ja praktilise argielu korraldamise omadest. Ent kummati tundub igasugune mõte asjadest hoiduda (kas siis detailidest riietel, riietest endist või kas või (ühis)meediapostitustest ja muud laadi infotulvast) praegu, enneolematu küllasuse ning tarbimis- ja teaberohkuse ajastul üksjagu äärmuslik; varieerub justkui vaid radikaalsuse aste.

Terav, sageli sõna otseses mõttes käegakatsutav eristumine konsumeristlikust kuhjamisest on ka peamine põhjus, miks minimalismi kui eluviisi viljelemisel usutakse olevat fundamentaalsed positiivsed mõjud. Nii jaapanlannast koristus- ja korrastusguru Marie Kondo, elus kannapöörde teinud ehk karjääri ning priiskamise asemel vähenõudlikkuse valinud, The Minimalistsi tiitli all tegutsevad Joshua Fields Millburn ja Ryan Nicodemus kui ka asjavabaduse ning pereelu ühendamise viise pakkuv Joshua Becker – teisisõnu minimalismi kuulsad eestkõnelejad, kes jagavad oma visioone blogide, menukiteks kujunenud raamatute, taskuhäälingute, loengute ning dokumentaalfilmide vahendusel – kinnitavad, et kui valida üksnes hädavajalike esemetega läbiajamise tee, on võimalik küündida õnne, harmoonilisemate lähisuhete, vabaduse ja eduni. Tegu on võimsate lubadustega, mistõttu pole üllatav, et ka akadeemias on päritud, kas minimalism võiks aidata ületada tarbimisühiskonda ning sellega kaasnevaid valulikke nähtuseid, nagu ökoloogiline kriis[1].

Rõõmuteguri määramine

Niisiis, teeside tasandil paistab mainitud elustiil võimeka ja tarvilikuna, aga – nagu mõistsid juba Marx ja ameerika pragmatistid pärast teda – iga idee asjakohasus sõltub ainult sellest, kuidas see toimib praktikas. Võtkem esitatud põhimõtte eeskujuks ja lähtugem väitest, et minimalismi tõeline pale rullub lahti inimeste argielus, sest just seal leiab see ideestikuna ammendava väljenduse. Sestap tuleb meil uurida, missugusteks konkreetseteks tegevusteks minimalismi arusaamade kompleks teiseneb ning mis tegurid seesugust aktiveerumist tagant tõukavad ja saadavad. Olgu lisatud, et mõnel juhul ammutatakse mainitud arusaamasid kontsentreeritud kujul eespool loetletud allikatest (raamatutest jm), teistel puhkudel aga mitme vahelüli kaudu, pigem kompamisi ja häguste ettekujutuste vormis. Kuna inimkäitumine on alati sotsiaalne ja ajalooline, siis jõuame äsja sõnastatud küsimuste põhjalike vastusteni, kui vaatleme minimalismi selle avaldumise kontekstis. Nõnda mõistame, kuidas vähema poole pürgimises saavad kokku mitmesugused aktuaalsed kultuurinähtused ja ühiskondlikud jõud.

Nagu nenditud, seisneb minimalistliku elustiili põhiline efektsus tõsiasjas, et öeldakse lahti paljudest, tihti enamikust, tarbeesemetest ja üritatakse tulla toime vähimaga. Paberil või spontaanse otsuse tulemusel võib kõigest liigsest vabanemine tunduda tõepoolest omajagu kergendav, võib-olla isegi ülendav. Seda eriti siis, kui tõeliselt vajaliku kraami äratundmiseks ja kõigest kasutust eraldamiseks tarvitatakse näiteks KonMari meetodit, isemoodi rituaali, mille käigus küsitakse endalt iga isikliku eseme kohta, kas see pakub rõõmu.[2] „Jah” ja „ei” äkkvastused peaksid andma kõigile asjadele lõpliku hinnangu, mistõttu on kerge tarbetuks tituleeritu kas ära visata või taaskasutusse saata. Kuid pole raske aduda, et säärane afektiivne sortimine kätkeb paraku ebakohtasid. Kuivõrd esemete rõõmuteguri määrab lihtsalt öeldes kõhutunne, hinnatakse nende väärtust suure tõenäosusega valesti. Näiteks ei paista KonMari siin-ja-praegu-tundelaad kaasavat tulevikuperspektiivi, mistõttu asjade kasulikkus pannakse sõltuma hindaja hetkevajadustest. Kui mõne aja pärast peaks selguma, et üht või teist oma elust eemaldatud tarbeeset on siiski tarvis, saab selle poest uuesti muretseda, uskudes sealjuures, et seekord on tegu läbimõeldud ostuga. Teisisõnu võib minimalismi endasse olla kaasatud varjatud tarbimistsükkel, mille teeb võimalikuks konsumerismile ammu omane impulsiivsus, ainult et hetke ajendil ostmist asendab sel puhul mõtlematu asjadest vabanemine.

Minimalistliku elustiili põhiline efektsus seisneb tõsiasjas, et öeldakse lahti paljudest, tihti enamikust, tarbeesemetest ja üritatakse tulla toime vähimaga.

Ilmselgelt nõuab niisugune pendeltarbimine stabiilset majanduslikku või ühiskondlikku seisundit. Täpsemini on äsja kirjeldatud minimalismipraktikad kättesaadavad inimestele, kes saavad lubada endale asjade suhtes ükskõiksust. Kardinaalselt teistsugused sidemed esemetega on ent näiteks immigrantidel, sotsiaalselt vähekindlustatuil ja kodututel ehk kõigil, kes tunnevad neist pea alaliselt puudust.

Äärmuslikus kitsikuses kaotab minimalism niisiis paljuski oma mõtte, sest kätte sattuvad asjad on siis hoopis väärtuslikumad – siis on loogiline neist, kui vähegi võimalik, kinni hoida, mitte ekstaatiliselt lahti öelda. Sellest tõsiasjast möödavaatamine näitab, et vähemaga leppimise elulaadi eelistatakse seostada lõppeks ikkagi materiaalse valikuvabadusega, varaliselt kindlustatud indiviidide püüdega suunata oma raha haruldastesse kaupadesse, mis pakuvad rohkem tarbimislusti.

Eelnev seletab, miks minimalismidiskursus on täis omal soovil esemetest loobunute ja tegelike vaeste ümbernurga eristamist ning hirmu[3], et esimesi peetakse eksikombel teisteks. Lisaks leiab ühismeediast suurel hulgal isiklikku laadi tutvustusi ja nimekirju asjadest, mida minimalismi valinud inimesed tarbivad enda sõnul senisest rohkem. Selgubki, et rõhku pannakse kallimale ja kvaliteetsemale (mida esindavad sageli, mitteüllatuslikult, minimalistliku tegumoega esemed) ning kõigele ökoloogilisele, samuti kogemustele, eeskätt reisimisele, mida käsitatakse eriti hüvelisena. Muidugi võib argumenteerida, et sääraseid asju tarbitakse võrreldes minevikuga rohkem ja odava pudi-padi asemel. Kuid teatud uhkustav ning puhuti moraliseeriv üleolev toon, millega oma uutest ostuvalikutest kõneldakse, segatuna osutustega suurenenud rahulolule paljastab, et kapitalismile toetuva tarbimisühiskonna rattast väljahüppamise asemel pöörlevad paljud minimalistid selles omasoodu edasi, ihaldades üksnes teist laadi tooteid.

Äärmuslikus kitsikuses kaotab minimalism paljuski oma mõtte, sest kätte sattuvad asjad on siis hoopis väärtuslikumad.

Õnn, vabadus ja edu

Kaupade ja hea – või parema – elu vahele tõmmatud võrdusmärgi alalhoidmine pole ainus aspekt, mis lagundab kuvandit minimalismist kui seniste käitumismallide alternatiivist. Õigemini astub käsitletud kaubanauding ühte jalga sellega, mida minimalismi jutlustajad kutsuvad õnneks, vabaduseks ning eduks.

On kõnekas, et oma raamatutes ning mujal räägivad nad loetletud nähtustest väga üldiselt ja abstraktselt, pakkumata täpsustusi ning määratlusi. Nii suunatakse neid metafüüsilisi, aga tänapäeval pea kõigi inimeste elus tähtsal kohal olevaid kontseptsioone defineerima praegu domineerivate mõtte- ja eesmärgisüsteemide ehk kapitalismi ning neoliberalismi kaudu[4]. See tähendab, et rambivalgusesse satub kõik raha või kasumi kasvatamise ning ärilises mõttes ettevõtjaliku vaimuga seonduv. Minimalismi võlu peitub säärase raamistuse järgi niisiis tõigas, et teatud asjade senisest vähem tarbimine, organiseerumine ja enese distsiplineerimine edendab järjekindlalt indiviidi ökonoomset intelligentsust ning finantskirjaoskust. Arengutee viimaseks astmeks määravad paljud minimalismigurud aga rahalise iseseisvuse – pea maagilisena tajutud seisundi, mille korral on finantsasjad aetud nõnda (näiteks tekitatud endale piisavalt suur passiivne sissetulek), et kaob vajadus käia palgatööl. See staadium sümboliseerib, nagu meile tahetakse mõista anda, ühekorraga nii edu, vabaduse kui ka õnne kõige kõrgemat astet: esimese saavutamine väljendub raha meisterlikus kasutamises, teise sünonüüm on töölt eemaldumine ning kolmas pole muud kui kahe eelneva koondtulem.

Minimalismi ja rahalise või ettevõtjaliku edu kultuse põhjalikust põimumisest annavad iseäranis tunnistust need tegevusalad, mis ei ole majandusküsimustega otseühenduses. Jutt käib kultuurivälja ja loominguga seotust. Nagu viitasin enne, peetakse vähemaga toimetulemise elustiili osaks tihti minimalistlikke, trendikaid ja kallimat sorti kaupasid, mille taga on üldjuhul enda eripära rõhutavad autorid või vähemalt masstoodangust eemalduda püüdvad väiksemad ettevõtted. Seetõttu nähakse minimalistlikke tarbeesemeid sageli läbimõeldud disainina, mis mõjub raamatutes ja näitustel eksponeerituna omakorda kõrgehinnalise kunstina. Assotsiatsioonid, mis tekivad nii loomingu ja siin käsitletava hüvelisena tajutud elustiili kui ka loomingu ning suurte rahasummade vahel, ütlevad palju. Peaasjalikult aga seda, et minimalism oma kõikehõlmavuses annab võimaluse võrdsustada silmapaistvaid kultuurisaavutusi äriliste kordaminekutega. Näiteks laseb see panna ühte patta mõne tunnustatud minimalistliku käekirjaga kunstniku – kas või Arvo Pärdi – ja enda lihtsakoelise riietuse ning peaaegu möbleerimata suursuguse maja poolest tuntud musterettevõtja Steve Jobsi. Jääb mulje, nagu minimalism oleks mõttelaadina paljude eri aladel edukate inimeste ühisnimetaja ning et majandusliku kasumi saavutamine on samavõrd loominguline kui näiteks muusika või arhitektuur. Nõnda motivatsiooniliike kokku sulatades võimaldab minimalism käsitada rikastumist eluterve eesmärgina või siis millenagi, mis käib, olenemata tegevussfäärist, kaasas visale pühendumisele järgneva virtuoossusega.

Pilguheit minimalismi pärisosaks olevatele praktikatele ja nendega rööbiti jooksvatele mõtteliinidele laseb nõustuda järeldustega, milleni jõutakse eespool viidatud akadeemilistes arutlustes. Nimelt liigub see praegu populaarne eluviis kiiduväärt radikaalsete muutuste edendamise asemel oma varjundite paljususes ikkagi mööda seniseid sotsiaalseid karisid[5]. Minimalismis tunneme ära tarbimisühiskonnale iseloomuliku pealiskaudsuse ja impulsiivsuse – ideed minimalistlikust lihtsusest võib näha seega kiirete, vähe vaeva nõudvate lahenduste ning hetkeemotsioonide ajel tehtud otsuste kristallisatsioonina. Selle all pulbitseb aga kapitalistlik kasumiloogika, mida järgivad eriti agaralt enda mõtteid mitmesugusteks toodeteks vormivad minimalismi eestkõnelejad[6]. Selgub, et praeguste pahede kaotamise sildi all toimetades hoitakse neid hoopis alal.

[1] Meissner, M. 2019. Against accumulation: lifestyle minimalism, de-growth and the present post-ecological condition. – Journal of Cultural Economy, nr 12 (3), lk 185–200; Uggla, Y. 2019. Taking back control. Minimalism as a reaction to high speed and overload in contemporary society. – Sociologisk Forskning, nr 56 (3–4), lk 233–252.
[2] KonMari meetodit võib näha eestistatud kujul TV3 saates „Laser” (KonMari meetod: kas teeb edukaks või ajab hoopis abikaasad tülli?).
[3] Selle kohta, kuidas hirm vaesuse ees on kapitalismile hädavajalik, vt Bauman, Z.; Raud, R. 2016. Iseduse praktikad, lk 204.
[4] Vt ka Cabanas, E.; Illouz, E. 2019. Manufacturing Happy Citizens: How the Science and Industry of Happiness Control our Lives.
[5] Meissner, M. 2019. Against accumulation: lifestyle minimalism, de-growth and the present post-ecological condition. – Journal of Cultural Economy, nr 12 (3), lk 185–200; Uggla, Y. 2019. Taking back control. Minimalism as a reaction to high speed and overload in contemporary society. – Sociologisk Forskning, nr 56 (3–4), lk 233–252.
[6] Rodriguez, J. 2017. The US Minimalist Movement: Radical Political Practice? – Review of Radical Political Economic, lk 7.

Kristjan Peik õpib Tallinna Ülikooli magistrantuuris sotsioloogiat. Tunneb huvi muu hulgas selle vastu, kuidas tõsiasi, et oleme inimestena sotsiaalsed loomad ehk pidevalt teiste mõjuväljas, suunab ja vormib ka me kõige isiklikumaks peetud omadusi.