„Patupuhastus: Anarhia” („The Purge: Anarchy”, 2014, USA, Prantsusmaa). Režisöör-stsenarist James DeMonaco, osades Frank Grillo, Carmen Ejogo, Zach Gilford jt. 103 min.

Pole saladus, et tänapäeval toodetakse liiga tihti järgesid filmidele, mille sisu seda tegelikult ei vaja, sest rahalisi kaotusi pelgavate suurte Hollywoodi stuudiote jaoks on see tunduvalt turvalisem. Nüüdisaegses järgede ülekülluses on õuduspõnevik „Patupuhastus: Anarhia” üks väheseid, mis vägagi teretulnud, sest 2013. aasta üllatushitt „Patupuhastus” tehti liialt piiratud ressurssidega, et režissööril-stsenaristil James DeMonacol olnuks võimalik täielikult avastada intrigeerivat maailma, mille ta filmis kujundas. „Patupuhastuse” idee oli pretsedenditu ja seega põnev, kuid film tervikuna polnud paraku enamat kui lihtsa konstruktsiooniga sissetungipõnevik (ega saanud eelnimetatud põhjusel enamat ollagi).

Kolm korda suurema eelarvega tehtud „Patupuhastus: Anarhia” on kõvasti mitmekesisem, pakkudes seekord võimalust näha kõike köitvat, millele esimene osa pelgalt vihjas. Sarnaselt eelkäijale leiab ka käesoleva filmi tegevus aset lähitulevikus, kus ühel päeval aastas on kuritegevus Ameerika Ühendriikides 12 tunniks legaalne. See on riigi jaoks osutunud äärmiselt kasulikuks, sest ühiskonna abitu põhjakiht roogitakse ürituse käigus välja, mistõttu ei esine tööpuudust ega mitmeid teisigi ühiskondlikke probleeme.

Kuuenda Patupuhastuse käigus jääb saatuse tahtel Los Angelese tänavaile seltskond abituid võõraid. Kui jätta välja üks isiklike kättemaksuplaanidega härrasmees (Frank Grillo), puudub kõigil igasugune tahtmine Patupuhastusest osa võtta. Et tühjaks jäänud tänavad peidavad endas kõikvõimalikke ohte (nagu maske ja relvi kandvad kujud, kes võtnud pähe Patupuhastuse ajal lõbutseda või lihtsalt raha teenida), on grupil vaja võimalikult ruttu pääseda turvalisse kohta, aga ööl, mil kedagi pole võimalik usaldada, osutub see keeruliseks.

Tõsi, „Patupuhastus: Anarhiat” ei saa nimetada täiesti ratsionaalseks — film ei vaevu esitama ühtegi loogilist põhjendust sellele, miks niivõrd ekstreemne iga-aastane püha saaks seda korraldavale ja toetavale riigile nii positiivset mõju avaldada, aga sellegipoolest kätkeb see endas teravat sotsiaalkriitikat. Julge satiir teeb selle omamoodi sarnaseks Paul Verhoeveni klassikalistele ulmefilmidele („RoboCop”) — taas režissööri ja stsenaristi rolli täitev James DeMonaco puudutab Patupuhastuse kontseptsiooni kaudu aktuaalseid teemasid nagu klassivahe (rikkad saavad raha eest osta vaeseid ja hädasolijaid, keda Patupuhastuse ajal piinata, ilma et peaks enda elu ohtu seadma), seksism (Patupuhastuse eel koheldakse naisi kui abituid, selle käigus aga toimuvad vägistamised jms) ning relvade kättesaadavus.

Hetkeks, mil filmis kostub Patupuhastuse algust tähistav sireen, on õhkkond väga pingeline, sest kui valitsus annab üheks ööks kodanikele võimaluse teha mida iganes hing ihaldab, on see nagu orgasm, mille kogemiseks peab aasta aega tasa ja targu ootama. Selle öö jooksul õnnetult linnatänavatele hulkuma jääva inimkollektiivi läbielamised on kaasahaaravad. Film võidab palju karismaatilise Frank Grillo arvelt, kes mängib kaaslaste suurimaks lootuseks saavat kättemaksujanulist politseinikku. Maskuliinne, kuid püsivalt sarmikas Grillo meenutab kohati Clint Eastwoodi, pannes soovima, et näitlejat saaks edaspidigi märulites ja põnevikes peaosa täitmas näha.

Ehkki DeMonacol oli „Patupuhastus: Anarhia” tegemisel rohkem vahendeid, ei saanud ta ka priisata; muuhulgas oli tal järje kirjutamiseks filmimiseks vähe aega — pidagem meeles, et esimese filmi esilinastusest on möödas ainult aasta. Ise on DeMonaco tõdenud, et ei hakanud seadma väga karme reegleid ning lasi nii endal kui näitlejatel võimalikult vabalt tegutseda, et Los Angelese kõhe miljöö saaks enda eest ise kõneleda.

Tõepoolest, „Patupuhastus: Anarhia” sünge atmosfäär toob meelde pimedusest pakatavad kultusfilmid nagu „The Warriors” ja „Escape from New York”; kiire tempo, vägivaldne märul ning sümpaatne peaosatäitja annavad selle jälle pulsi. Õudust, märulit ja satiiri kombineeriva „Patupuhastus: Anarhia” kaasakiskuv sündmustik ning intelligentne stsenaarium annavad põhjust uskuda, et palju oleks pakkuda ka kolmandal osal (mis suure tõenäosusega ka tehakse).