Sisemise arengu üks eeltingimus on kannatus, mis paiskab meid vahepealsusesse, pühasse ja rituaalsesse ruumi. Initsiatsiooniriitustele omast valulikku ego suretamist tuleks aktsepteerida, et tunda ennast osana millestki suuremast.

Kui keegi küsiks praegu, milline pilt kerkib mu silme ette „hinge pimedale ööle” mõeldes, siis näeksin oma kujutluses kaadrit hiljutisest afrofuturistlikust filmist „Must Panter” („Black Panther”, 2018). Peategelane T’Challa, pretendent müstilise Aafrika riigikese Wakanda kuningatroonile, valmistub rituaalseks võitluseks ning peab loovutama selleks oma imevõimed. Selg hirmsügava järsaku poole, asub ta kahevõitlusse, kasutades selleks vaid nii-öelda tavainimese jõudu. Just nüüd, kui kaalul on kogu ta elu ja maailm, on ta kaotanud oma tõelise väe. See ongi minu jaoks „hinge pime öö”.

Veider, kas pole? Kas see metafoor ei peaks seostuma masenduse, tusatuju ja depressiooniga? Nii oleks sel teemal vist tõesti lihtsam rääkida. Aga kas lihtsam on tingimata õigem? Mis siis, kui tahaks sarnaste meeleolude üle küll arutleda, kuid mitte kiire ravi leidmiseks, vaid hoopis selle seisundi väärtustamiseks?

„Hinge pimeda öö” metafoor pärineb Püha Risti Johanneselt, 16. sajandi katoliku müstikult, kelle sõnul kulgeb tee spirituaalsesse täiuslikkusesse läbi pimeduse ja kannatuse[1]. On öeldud ka, et igasuguse transformatsiooni eeltingimus on „maailma lõpp”[2]. Kannatusest võib otsida mõtet sama veendunult kui oodata ööpimeduse tagant valgust. Tähendus on see, miks räägime hinge pimedast ööst, mitte lihtsalt masendusest.

Kannatus kui initsiatsioon

Psühholoog Lionel Corbett selgitab, et kuna tähendust aitab leida kujutlusvõime, siis just melanhoolia talutabki inimese introspektsiooni kaudu sügavate tõdedeni iseenda ja maailma kohta[3]. Ängistus ja masendus võivad osutuda sõnumiteks alateadvusest, mis suunavad tähelepanu ebaharmooniale inimhinges. Uskudes, et elu veeretab me teele just need kogemused, mida vajame, võime oma kannatusi usaldada. Vastupidisel juhul pole meie sümptomid tõepoolest midagi enamat kui miski, millest lahti saada.

Corbetti sõnul võib kannatuse täielik aktsepteerimine – näiteks senistest veendumustest lahtilaskmine – tuua kaasa uue küpse maailmavaate. „Mustas Pantris” võib seda motiivi näha mitmel kujul. Nii loovutab T’Challa rituaalseks võitluseks teadlikult oma võimed, aga kordades piinavam on kannatusse taandumine siis, kui filmi „paha” Killmonger ta troonilt tõrjub ja tapab. Aga see pole lõpp. Filmis on see õieti alles algus. Ka „hinge pimedaks ööks” tituleeritud kannatusperioodi võib võtta kutsena initsiatsiooniprotsessi, mille siht on aidata meid „järgmisele tasemele”. Corbetti arvates on neile, kes tahavad seda liminaalset ehk „läveületamise” protsessi paremini mõista, heaks õppematerjaliks üleminekuriituste antropoloogilised kirjeldused. Ta soovitab mõtestada vaimseid kannatusi üleminekuriituse liminaalse faasina, mille tulemusel teiseneb inimese identiteet. Nii saab toimuv müütilise raamistiku ja kannatused pole enam juhuslik ebaõnn.

Tähendus on see, miks räägime hinge pimedast ööst, mitte lihtsalt masendusest.

Ülemineku- ehk siirderiituse defineeris etnograaf Arnold van Gennep, jagades selle kolmeks faasiks: eraldumine, liminaalne ehk lävefaas ning taasühinemine[4]. Victor Turneri sõnul[5] ootavad üleminekualal vana staatuse hävitamist tähistavad katsumused ja alandus. Initsiatsioonirituaalide teemaks on sagedasti sümboolne surm ja uuestisünd. Mõnes hõimurituaalis sarnastatakse liminaalset perioodi surma või üsas viibimisega. Rituaali ajal on „siirduja” tihti alasti ning ilma staatuse, omandi ja kõige muuta, mis võiks teda teistest eristada. Ta on tuumani paljaks kooritud nagu rituaalse võitluse ajal abituks sunnitud T’Challa. Enamasti eraldutakse lävefaasis tavakeskkonnast ja sulgutakse pühasse ruumi, tihti metsas või koopas. Ka surnuks peetud T’Challa taastub salapärases eraldatuses (nagu Ivo tapetud Gabrielgi „Viimses reliikvias”).

Püha ruum sisekaemuseks

„Hinge pime öö” on üksildusperiood, mil ees on hämar tee. Üleminekukaosesse võivad heita lahutus, haigus, lähedase surm. Vana minapilt on läinud, uut ei ole veel. Maailmgi näib teistsugune. Kannatused sunnivad seisma silmitsi seni eiratuga ja andma elu siiani suretatule – nii nagu T’Challa „surma” varjus saavad oma väge näidata varem taustal püsinud naised. Oluline on siit läbi navigeerida ja saadud kogemus minapilti integreerida. Depressioongi on näide liminaalsest perioodist, mis peidab transformatsiooni seemet. Psühholoog Paul Andrews ja psühhiaater Anderson Thomson on leidnud, et depressiooni sümptomid, sh võimetus nautida, obsessiivne mõtlemine oma valu allikale ja suurenenud analüüsivõime, moodustavad süsteemi. Selle evolutsioonilise mehhanismi eesmärk on kiskuda inimene lahti tavapärasest elurütmist, et ta keskenduks masenduse käivitanud probleemile. Psühhiaatri David Roseni hinnangul[6] pole ka enesetaputung midagi muud kui nn ego surma üleskutse ehk märguanne muuta tõsiselt senist hoiakut või saavutada uus enesetunnetus. Kahjuks tajutakse seda tihti ekslikult keha surmasoovina.

Isiksuse areng nõuab initsiatsiooniprotsesside läbimist. Meil ei ole täiskasvanuks saamise initsiatsioonistandardit, aga Corbetti arvates leiab enamik ise mingi valusatel kogemustel tugineva initsiatsioonivormi. Nii võib psühholoogilise transformatsioonini viiva protsessi käivitada raske haigus, lahutus või õnnetuski. Meie kultuur ei soodusta tagasi- või enesesse tõmbumist ja igapäevaelus pannakse rõhku tulemustele, aga liminaalsel perioodil peab fookuses olema üleminek ise. Liminaalsuse aeg on püha aeg ja püha on ka rituaali koht. Elumuutuste ajal kipumegi vaistlikult otsima ruumi, kus uueneda, ja näpistama aktiivsust vähendades aega sisekaemuseks. Kui „mugavat” kohta või aega ei leidu välismaailmas, võib püha regenereerumise paik, kus ussike nukkub liblikaks, olla tajutav seesmiselt.

Meie kultuur ei soodusta tagasi- või enesesse tõmbumist, aga liminaalsel perioodil peab fookuses olema üleminek ise.

Võtmekoht isikliku narratiivi loomisel

Initsieeritu naaseb ühiskonda uues staatuses. See võib minna kiirelt, aga mõni pendeldab tükk aega liminaalsuse vahet. „Läveruumist” üksi pääseda võibki olla keeruline. Rituaali pole juhtimas preester ega šamaan, kuid sarnase rolli võib võtta psühhoterapeut või sõbergi. Kui initsiatsiooniks sobilik sotsiaalne protsess puudub, võib initsiatoorne kogemus saabuda ka unenäo kujul või filmilinalt nähtud arhetüüpse loona. Resoneerime sellega ja abiks seegi. Avastame müüdimotiive oma elus. Juba jutuvestmise algusaegadest on retk allmaailma, koletise kurku sattumine või muu sarnane pealtnäha fataalne läbielamine olnud osa mütoloogilisest „kangelasteekonnast”. See motiiv on ühtaegu üldinimlik ja samas isiklik. Vahel kujutatakse seda muinaslugudes ka Hansukese ja Gretekese piparkoogimajakese sarnase salakavala ja jääma ahvatleva paradiisina. „Mustas Pantris” vastandub katsumustes küpsevale T’Challale isiklikku – ehkki mõistetavatest traumadest tingitud – põrgusse uppuv Killmonger. Hoiduda kroonilisse üleminekuseisundisse kinnijäämisest pole lihtne, kuid ometi ei tohiks lasta lootusetusel end sisse imeda.

Ka pime tee suundub kuhugi. Kannatuste nägemine laiemas kontekstis aitab mõista, et oleme seotud millegi meist suuremaga. Tähendus ühendab ja selle äratundmine viib mustri, terviku nägemiseni. See annab narratiivi, nii nagu rännak allilma on vaid etapp kangelasteekonnal. Hinge pimedat ööd võibki kogeda võtmekohana isikliku narratiivi ja tähenduse loomise protsessis. Mõõdukas võõrandumiskogemus on normaalse arengu osa. Ja pisikese Wakanda ajutine siseeksiil Musta Mandri salasüdames viib lõpuks kogu maailma rikastava läbimurdeni.

[1] Stinissen, W. 2011. Maarja Piiblis ja meie elus. (XIII) Pimeda öö neitsi Maarja. – Meie Kirik, 04.03.
[2] Jacobi, J. 2005. Sümbolid individuaalanalüüsis. – Inimene ja tema sümbolid, lk 331–380.
[3] Corbett, L. 2015. The Soul in Anguish: Psychotherapeutic Approaches to Suffering.
[4] Van Gennep, A. 2004. The Rites of Passage.
[5] Turner, V. 1995. The Ritual Process: Structure and Anti-Structure.
[6] Rosen, D. H. 1993. Transforming depression: Healing the soul through creativity.

Heili Sepp on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna juristina ning Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniantropoloogina.

Heili Sepp kirjutab hinge pimedast ööst eesti kirjandusnäidetele toetudes pikemalt juunikuu Loomingus (nr 6).