Tätoveeringuid tahavad tänapäeval peaaegu kõik pereemadest punkariteni. Stiilid tulevad ja lähevad, aga kunstnikud jäävad. Sõna saab tänapäeva Eesti tätoveerijate koorekiht, et arutada trende, töö igapäeva ja diletantide järelt koristamist.

Kas sinul on tätoveering? Aga kellelgi, keda sa tead? Tõenäoliselt on vähemalt üks neist vastustest „jah”. Tätoveeringute populaarsus ja sellest tulenevalt ka tätoveerijate arv on viimaste aastate jooksul plahvatuslikult kasvanud. Enam ei ole tätoveeringud kaugeltki ainult mõne hämara subkultuuri pärusmaa, vaid neid võib näha linnapildis kõigil pereemadest punkariteni. Vanaemade hirm on tõeks saanud: noorema generatsiooni nahk on raisus.

Tegelikult ei tasuks muidugi tätoveeringuid ainult vangide või pättidega seostada, kuid nahka kaunistava tindi demoniseerimine on vaid üks lugematutest näidetest selle kohta, kui lühike on inimeste mälu. Sinu naha heaolu pärast muretsevale vanaemale võib lohutuseks öelda, et tema silmatera on suursuguses seltskonnas: allikate sõnul olid tätoveeringud näiteks nii Sir Winston Churchillil ja tema emal, kuningas George V-l kui ka Thomas Edisonil.[1]

Juba kiviajal tätoveeriti

Sukeldume hetkeks ajalukku. Sõna „tätoveering” pärineb polüneesia sõnast „tatau” ja jõudis läänemaailma 18. sajandi lõpus tänu briti maadeavastajale kapten James Cookile.[2] Ent ajaloolased arvavad, et tätoveeringute ajalugu ulatub lausa 10 000 aasta taha. Ühed vanimad dokumenteeritud tätoveeringud kaunistavad 1991. aastal Alpidest leitud kiviaja inimese jäämees Ötzi keha, mis on ligikaudu 5300 aastat vana, ent tõenäoliselt oli pigmentide naha alla viimise praktika olemas juba ammu enne seda. Lähemast ajaloost leiame ka näiteid sellest, kuidas tätoveeringuid on kasutatud kaunistamise asemel hoopis identifitseerimisvahendina. Holokausti ajal tätoveerisid natsid juutide käsivartele numbrid, et neid dehumaniseerida ja hiljem surnukehasid tuvastada. 20. sajandi vanglakultuuris juurdus samuti enda identifitseerimine tätoveeringute abiga ja kasutatud motiividel oli kindel tähendus, mille kaudu anti teistele vangidele teada, mis põhjusel on keegi trellide taha sattunud. Vange ja kurjategijaid eristati tätoveeringutega juba Vana-Roomaski.

Ometi on moodne maailm edasi liikunud – või ringiga tagasi jõudnud? – ja enam ei saa öelda, et tätoveeringud kannavad vaid mingit kurjakuulutavat tähendust. Tätoveerimisest on saanud taas eneseväljenduse ja keha kaunistamise vorm, mille populaarsus ei näi raugevat. Vastupidi, aina vabamaks muutuv ühiskond soosib nahale tehtavate tinditikandite laiemat levikut. Samuti ei saa öelda, et tätoveeringuid laseb endale teha ainult noorem põlvkond. Aina rohkem satub nõela alla inimesi, kes on juba küpsemas eas, ent julgevad alles nüüd oma soovidega tätoveerija juurde pöörduda, kuna kartsid varem ühiskonna halvakspanu. Nii võib mõne aja pärast juhtuda, et vanaema käest ei saa nahutada mitte põhjusel, et oled oma naha täis sodida lasknud, vaid sellepärast, et sul veel ei ole tätoveeringut…

Side kunstnikuga tekib sotsiaalmeedia kaudu

Sotsiaalmeedia vahendusel suhtlemine on väga oluline osa enda nähtavaks tegemisest klientidele. Arvan, et Facebook ja Instagram on toonud mulle vähemalt 90% klientidest.

Marta Liisa Koit

Kindlasti ei saa tänapäeva tattoo-skeenest rääkides üle ega ümber sotsiaalmeediast (ja meediast laiemalt), mis on mänginud väga olulist rolli tätoveerimiskunsti peavoolu toomisel ja stiilide leviku mõjutamisel. Internet on saanud nii kliendi kui ka tätoveerija esmaseks tööriistaks. Kõik kunstnikud, keda usutlesin[3], rõhutasid sotsiaalmeedia olulisust enda tööde tutvustamisel. Ants Rauba Backbone Tattoo’st arvab, et avalikult nähtavad tööd äratavad usaldust ning sunnivad kunstnikku ajaga kaasas käima, edasi arenema ja enda tööde taset tõstma. Marta Liisa Koit rõhutab interneti mõju klientide leidmisel: „Sotsiaalmeedia vahendusel suhtlemine on väga oluline osa enda nähtavaks tegemisest klientidele. Arvan, et Facebook ja Instagram on toonud mulle vähemalt 90% klientidest.” Samas aga manitseb ta, et tuntus sotsiaalmeedias ei tähenda tingimata tööde kõrgemat kvaliteeti: „Mulle tundub, et sotsiaalmeedias on kaks varianti, kuidas saada tuntuks. Kas on tõesti väga-väga head tööd või on keskpärased tööd, aga kunstnik ise on nii huvitav või ilus, et saab lihtsalt palju tähelepanu.” Siiski koorub välja, et teatud kunstnikud ei pane nii palju rõhku sotsiaalmeedia suhtlusele, vaid eelistavad neti teel projektide kokkuleppimisele pigem näost näkku toimuvat konsultatsiooni. Backbone Tattoo kunstnikud vannuvad, et konsultatsioon on enne seansile tulekut hädavajalik. Niisiis võib sotsiaalmeedia olla esmane kanal, mille kaudu klient ja tätoveerija ühenduse loovad ning üldist laadi infot vahetavad, ent kuskile ei ole kadunud ka soov või lausa vajadus silmast silma kohtumise järele, mille käigus luuakse sügavam side ja põhjalikum arusaam eesseisvast projektist. Koos projekti arutades võib juhtuda, et tätoveerija veenab klienti algsest ideest loobuma või enda soovi paremini läbi mõtlema ja hiljem tagasi tulema. Stuudiosse kohale tulemine loob usaldusväärse töökeskkonna.

Kui tätoveeritakse põlve otsas

Parem nähtavus ja kättesaadavus on mõjutanud kahtlemata ka tintide ja teiste tätoveerimisvahendite tootearendust ning tätoveerijate teadmisi. Tätoveerijad tõdevad, et tätoveerimine on muutunud palju ohutumaks, sest kvaliteetsed vahendid on laialdaselt kättesaadavad. Ometi on sellel ka oma varjukülg: interneti levikuga on alanud ka diletantide võidukäik ehk tänapäeval võib tätoveerijaks hakata peaaegu igaüks. Kuna iga inimene saab endale vahendeid tellida, olgu need siis kvaliteetsed tooted või suvaline AliExpressi rämps, ei ole tätoveerija enam tingimata professionaalne kunstnik. Nii on läinud laialdaselt moodi „sodimine” ehk kodukootud tätoveeringud. „Kui ilusaga ei löö, siis brutaalsusega ikka,” sõnab Edmar Sulaoja. Samas viskub õhku mõte, et ilusasti tehtud koledad tätoveeringud võivad olla omaette kunstistiil. Oluline on, et tehniliselt oleks sooritus korrektne: jooned sirged ja selged, varjutus ühtlane. Egert Roos aga arvab, et trash-tätoveeringud on masendavad olenemata sellest, kas need on tehniliselt hästi tehtud või mitte, ja nende puhul on juba ette teada, et soolas on cover-up-projekt. Kunstnikud loodavad, et turg siiski reguleerib olukorda ja soss-seppadele ei jätku kliente, mistõttu nad kaovad varem või hiljem areenilt.

Kuna iga inimene saab endale vahendeid tellida, olgu need siis kvaliteetsed tooted või suvaline AliExpressi rämps, ei ole tätoveerija enam tingimata professionaalne kunstnik.

Uued tuuled Eesti tattoo-maastikul

Egert Roos toob välja, et tema arvates on olnud Eestis seni kombeks, et tattoo-kunstnik peab vähemal või rohkemal määral oskama eri stiile, sest meie turg lihtsalt pole spetsialiseerumiseks piisavalt suur, aga mida aeg edasi, seda rohkem on hakanud ka eesti kunstnikud mõnele kindlale suunale keskenduma. Ants Rauba arvab samuti, et turg killustub aina enam, ja peab tõenäoliseks, et tulevikus võivad kliendid leida iga niši jaoks oma tätoveerija. Kui rääkida konkreetsetest stiilidest, puhuvad tegijate sõnul Eestigi tattoo-maastikul uued tuuled. Rainer Pleeri hinnangul oli Eestis tükk aega katmata suurte värvikirevate realistlike tööde nišš, mille on nüüd hõivanud Studio Malm. Viimaste aastate jooksul on hakanud levima ka graafilisem stiil, eriti dotwork, kus varjutamiseks kasutatakse punktitamise tehnikat. Mitmed kunstnikud mainivad värskete tulijatena ka blackwork’i – suuri musti pindu – ja abstraktsust. Ants Rauba sõnul on see teatud mõttes justkui taandareng. Tätoveeringud läksid vahendite ja tehnikate arenedes aina keerulisemaks, ent nüüd oleme jõudmas tagasi lihtsuse juurde. Samuti näivad põrkuvat kaks hoopis vastupidist lähenemist. Ühelt poolt on pead tõstmas full body suit’ide tegemine, mille puhul kaetakse terve keha ühe katkematu pildiga, ja samas on väga populaarsed ka minitätoveeringud, mis koosnevad tihti vaid peentest joontest.

Ajatu klassika

Ent lisaks uutele suundadele on motiive ja tehnikaid, mis on ajahambale vastu pidanud ega näita hääbumise märke. Peaaegu kõik kunstnikud, kellega rääkisin, toovad Eestis populaarseimate stiilidena jätkuvalt välja mustvalge realismi, teksti ja mustrid. Realistlikud tööd keskenduvad tihti inimkujudele või loodusele-loomadele. Tekstis kipub domineerima inglise keel ja palju lastakse enda peale tikkida laste nimesid, samuti motiveerivaid või sügavamõttelisi lauseid, mis mõjuvad kandjale mantrana. Mustrite ampluaa on küll aastatega laienenud ning tehakse rohkem etnomotiive, mandalaid ja polüneesia-maoori stiilis töid. Jõudsalt trügib peale ka geomeetria.

Palju lastakse enda peale tikkida laste nimesid, samuti motiveerivaid või sügavamõttelisi lauseid, mis mõjuvad kandjale mantrana.

Ants Rauba on täheldanud teatud tätoveeringute tsüklilist populaarsust. Ta ütleb, et tõusuperioodil võib näha mingit motiivi või stiili iga nurga peal, mõõnaperioodil aga võib eeldada, et neid tätoveeringuid hakatakse innukalt katma millegi uue ja moekamaga. Kogenud kunstnike sõnul on eestlaste seas domineerinud juba aastaid naisenäod, metsasiluetid, roosid, pealuud, loomad (eriti hundid ja lõvid), kroonid, suled ning linnud, mis lainetena üha esile kerkivad. Kuna korduvate motiivide tätoveerimine võib lõpuks tüütuks muutuda, on üks võimalus asja huvitavamaks teha samade motiivide eri stiilis lahendamine või ka stiilide miksimine. Mõned motiivid, mis on moodsa tätoveerimiskunsti algusaegadest saati populaarsed olnud, näiteks roosid ja pealuud, on saanud ajatuks klassikaks.

Ring saab täis

Nii mõnigi stiil on ka üllatusliku comeback’i teinud. Egert Roosi sõnul tundub olevat taas moodi läinud traditsiooniline stiil – traditional ja neotraditional, mille puhul domineerivad tugevad jooned ja värvid ning klassikalised motiivid, mis viivad tagasi moodsa tätoveerimiskunsti juurte juurde. Samuti tuleb jõudsalt tagasi vahepeal põlu all olnud tribal – võib-olla veidi teises võtmes kui kakskümmend aastat tagasi, aga linnapildis on seda taas rohkem näha. Nagu ütleb Edmar Sulaoja: „Tribal on nüüd juba vana kool.” Liisa Addi nendib samuti, et pole midagi uut siin ilmas: „Olin kunagi see, kes mingite tribal’ite ja rooside peale silmi pööritas. Et oh kui õudne ja maitselage. Aga nagu iga asi, tulevad need ringiga tagasi moodi ja nüüd on need vintage. Ja isegi kui mingi tätoveering on moest väljas, siis loeb ju selle saamise lugu. Ma vaatan neid töid nüüd hoopis teise pilguga. Pole vaja ajalugu katta, see on äge.”

Kas tätoveering vajab sügavat tagamõtet?

Kui uurida, kas on ka selliseid motiive või tehnikaid, mida käsi tõrgub tegemast, siis selgub, et teatud juhtudel on mõnele tööle tõesti lihtsam „ei” öelda. Edmar Sulaoja ütleb, et tema ei tahaks tätoveerida meie kultuuri jaoks võõraid mustreid, millel on kindel tähendus, aga mida inimesed tihtipeale ei tea – näiteks maoori mustreid. Samas aga tõdeb Ants Rauba, et tätoveeringute populaarsuse kasvades on tähendus muutunud vähem oluliseks ja rohkem loeb visuaal, nii et ka mustreid võib teha nii, et need ei tähenda midagi, vaid näevad lihtsalt ägedad välja.

Kas inimesed on tõesti muutunud niivõrd pealiskaudseks, et igaveseks nahale jääval tätoveeringul ei peagi olema sügavat tagamõtet? Diskussiooni tulemusel jõuame järeldusele, et nii tähendus kui ka visuaal on mõlemad olulised. Rainer Pleer toob välja, et teatud tätoveerimisstiilidega – näiteks Jaapani stiiliga – käib kaasas lugude jutustamise traditsioon. Lugu tuleb Pleeri sõnul kasuks: kui klient on läbi mõelnud, miks ta mingit tätoveeringut tahab, siis võib olla väiksem tõenäosus, et ta pärast kahetseb. Vitaly Makurin leiab samuti, et on hea, kui inimene teab, mida ta tahab. Kui klient tuleb näidispiltidega ja ütleb lihtsalt, et ta tahab midagi taolist, kuna see on „ilus”, aga samas ikka mitte päris samasugust, siis on kunstnikul raskem projektiga suhestuda. Samas võivad ka juba olemasolevale tätoveeringule tagantjärele lood juurde tekkida, sest inimene kasvab koos pildiga ja õpib seda ajapikku mõtestama. Üldiselt levib kunstnike seas arvamus, et esimese pildiga käib suurema tõenäosusega kaasas sügavam tähendus või kindel lugu. Veteranid, kes kehal lihtsalt tühje kohti täidavad, võivad ka tahta lihtsalt midagi, mis on „äge”, või valivad hoopistükkis kunstniku, mitte konkreetse pildi järgi.

Rituaalse kogemuse või pelgalt toote müümine

Aga kuidas siis sellega tänapäeval ikkagi on, kas tätoveerimine on pigem rituaal või toode? Sander Virki on väga pragmaatiline ja leiab, et tätoveering on sisuliselt lihtsalt toode. Samas aga arvab osa kunstnikest, et tätoveerimisel on ka teatud rituaalne aspekt. Ehk on tätoveerimine ise rituaal? See võib olla meditatiivne tegevus nii kliendi kui ka tätoveerija jaoks. Mingis mõttes võib see olla kliendile ka kehaväline kogemus, sest tekib soov valu unustada ja enda kehast kaugemale triivida, jõuda teise teadveloleku seisundisse. Aga on ka neid, kes soovivad just selles valus kohal olla, sest ka läbi valu võib kogeda katarsist. Kui paluda tätoveeritud inimesel seda valuaistingut kirjeldada, ütlevad paljud, et tegemist on millegi omanäolisega, mida ei ole päriselt võimalik ühegi teise valuga samastada. Mõni nimetab seda pigem surinaks, mõni kassi kraapimiseks, mõni tugevaks sügamiseks. Mõni ütleb, et pärast mitmetunnist tööd muutub keha juba tuimaks ja valu kaob hoopis, teine jälle arvab, et mida aeg edasi, seda hullemaks läheb. Tihti kuuleb tätoveerija esimesele seansile tulnud kliendilt, et valu pole üldse selline, nagu ta ette kujutas. Tätoveerijad lähevad samuti tööd tehes oma mulli – sisse harjunud liigutuste sooritamine teatud rütmis, masina surin, kehale tekkivad jooned ja varjundid loovad suurepärase pinnase sügavaks keskendumiseks. Mõnel juhul algavad rituaalid juba enne tätoveerima asumist. Ave ehk Blackgoat’s Daughter räägib, et tema jaoks on kavandi loomine samuti rituaalne ja veidi nõiduslik protsess, mille käigus ta kuulab muusikat, mis viib ta kindlasse olekusse, kus joonistamine ei tundu enam nagu töö, vaid mõjub lõõgastavalt. Samuti nendib ta: „Iga tätoveering on väga individuaalne ja protsessi käigus toimub energiate vahetus. Oluline on, et klient ei saaks meeldejäävat ja positiivset elamust ainult pildist, vaid ka ümbritsevast keskkonnast ja „vaibist”.”

On kliente, kes soovivad selles valus kohal olla, sest ka läbi valu võib kogeda katarsist.

Andekate eesti tätoveerijatega vestlemine aitas mul endalgi seda eriala uutmoodi mõtestada. Arutelu tõi värsket energiat, pani avatud silmadega ringi vaatama ja tuletas mulle meelde seda innukat kunstilembest teismelist, kes kunagi ühe esimese naistätoveerijana staari staatusesse tõusnud Kat von D-d vaadates õhkas, et suureks saades tahan olla nagu tema. Tollal ei tundunud see võimalik, ent tänu tätoveerimiskultuuri põranda alt peavoolu kolimisele ja killukesele õnnele on mul aastaid hiljem olnud lõpuks võimalus Jo von T karjääriga algust teha. Ootame koos kolleegidega huvi ja entusiasmiga, kuhu tattoo-maailma tulevik tüürib.

[1] Jablonski, N. 2006. Skin: A Natural History.
[2] DeMello, M. 2014. Inked: Tattoos and Body Art around the World.
[3] Suur tänu kolleegidele, kes võtsid vaevaks minu küsimustele vastata: Egert Roos (@ekutattoo); Ants Rauba, Edmar Sulaoja, Rainer Pleer ja Vitaly Makurin Backbone Tattoo’st (@backbonetattoo); Liisa Addi (@addidraws); Marta Liisa Koit Studio Malmist (@martaliisa.tats); Sander Virki (@tindi.plekk); Ave ehk Blackgoat’s Daughter Saar Cultist (@blackgoatsdaughter).

Johanna Taiger jõudis pärast aastatepikkust vaimutöö tegemist lõpuks järeldusele, et lisaks klaviatuuril klõbistamisele on vaja hingerahu saavutamiseks ja joonistamiskire rahuldamiseks haarata ka tätoveerimismasina järele, sest tema arvates on nahk parim lõuend.