Eestis ja mujalgi maailmas on viimastel aastakümnetel kasvanud plahvatuslikult harjumus käia jõusaalis. Oma tuiklevast biitsepsist ja pringist pepust Instagrami piltide postitamine pakub ilmselt küll rahuldust, aga mis tont meid tegelikult sinna ajab?

Minusugusele vaid erandkorras jõusaali väisavale inimesele tekitab juba treeningusaali lävepakul varitsev lõhnapahvakas hulganisti ebameeldivaid mälestusi: siin lehkab ränga töörügamise järele ja aimub, et ka minul tuleb hakata kohe seda tööd tegema. Hapukas vine meenutab erakordse teravusega eelmist külastust. Mis mõttega ma sinna läksin ja mis mõttega väljusin – higine, väsinud, kuid omamoodi õnnelik. Justkui mind oleks trenažööri otsa risti löödud ning oleksin duširuumis taassündinud, silme ees selge siht minna kindlasti järgmine nädal jälle, mitte järgmise aasta jaanuaris, nagu see alati, raisk, juhtub. Just jaanuaris plahvatab otsingumootorites jõusaaliteemaliste päringute aktiivsus. Pühadeprassingule järgnev lükrasesoon on pidulikult avatud! Kuid säärane entusiasm kestab vaid harva kevadpühadeni ning suve lähenedes jääb spordiklubis iga päevaga aina rohkem garderoobikappe tühjaks. See on muidugi hea uudis nn võitjatele, kes vastu pidasid, ning just neist tahaksin siinkohal veidi pikemalt rääkida.

Motivatsiooni keeruline teekond

Peamine põhjus, miks inimesed jaanuaris reipalt sõudeergomeetrile istuvad, on tuline plaan vormi saada. Siin toetutakse ilmselt asjaolule, et trennihooajaeelse keha seisund on n-ö vormitu ja lodev. Silme ette kerkib kaks vastakuti seisvat keha: üks vormis, kurvikas, reljeefne, voolujooneline; teine ovaalne, põrklev, mulisev, ühesõnaga igatpidi kontrolli alt väljas. Pean tarbetuks sellise mõttemängu erinevate problemaatiliste aspektide mainimist – neid on kriitiliselt piisavalt käsitletud ning kehapositiivsuse retoorika on ka Eestis üsnagi laialt levinud. Paika oleks siiski tarvis panna puht esteetilise motivatsiooni substantsimäära skaala, millele taanduvad kõik seksapiilsusele tuginevad jõusaali külastamise põhjused (joonis 1).

Liikudes skaalal vasakule või paremale, suurendab või vähendab treenija oma seksapiilsust, toetudes ajapikku sotsiaalselt konstrueeritud esteetilistele standarditele. Skaala alammäär vastab meeste esteetilistele standarditele ning liigub lineaarselt positiivse (macho) ülemmäära poole. Naiste esteetiline ülemmäär on aga suhteliselt küsitava sotsiaalse hinnanguga ning ideaalne lõpp-punkt oleks skaalal kusagil enne pesulauda.

Selline ratsionaalsus ei ole muidugi tänapäeva kontekstis enam kuigi aktuaalne. Küsitavaks teeb selle fenomen, et motiveeriv eesmärk muutub hetkest, mil jõusaali „minek” asendub jõusaalis „käimisega”. Harva juhtub, et treenija, kes on kuid esteetilise eesmärgi nimel tööd teinud, lõpetab jõusaalis käimise just momendil, kui lihas on ideaalselt punnis. Iga tõeline jõusaalientusiast ütleks, et sellega treening ei lõpe, edaspidi motiveerivad hoopis isiklik heaolu ning tervis. Selline nähtus on pigem uus, seejuures oleks ehk tarvis kasutada jõusaali asemel mõistet „terviseklubi”. Nüüdisaegse fitnessikultuuri retoorika ei propageeri mitte niivõrd esteetilist seksapiilsust kui inimese füüsilist ja vaimset heaolu. Tänapäevane jõusaalientusiast on kui eneseusu evangelist, kes koputab su uksele ning ütleb: „Ma olin ka kunagi „nagu sina”, aga siis ma hakkasin jõusaalis käima ning see tegi minust inimese.” Motivatsiooni toitva faktori substantsiks saab järsku heaolu.

Heaolu Püha Graal

Poolteist aastat tagasi Tallinnast Londonisse kolides otsustasin, motti täis, liituda ülikoolilinnaku jõusaaliga. Üllatavalt sümpaatsele vestlusele jõusaali töötajaga järgnes kohustuslik kiirkoolitus, kus räägiti jõusaalietiketist ja majakorrast. Ma küll noogutasin kuulekalt, kuid koolituse läbinuna läks lisaks piinlikule trenažöörijärjekorras ootamisele veel erakordselt kaua aega, et masina kasutusjuhendist aru saada. Miks see harjutus nii kerge on? Ma ju lisan raskusi aina juurde? Aa, see junn ei läinud piisavalt sisse… Revali spordiklubist tekkinud psühholoogilised traumad said aga hetkega pea peale pööratud, kui abikäe ulatas ideaalselt reljeefse muskulatuuriga härra. Nõustusime mõlemad vaikimisi minu abituse ja häbiväärsusega. Ta pühendas 40 pikka minutit minuga treenimise peale, pidades maha inspireeriva kõne, kuidas ka tema oli kunagi „nagu mina” – pikk, kõhn, laisk –, kuni ta ületas ükskord antud jõusaali astudes oma patoloogilise laiskuse barjääri ning võttis oma keha kontrolli alla. Naljakal kombel pole ta esimene vabatahtlik, kes on astunud mu juurde sooviga mind isiklikult treenida, ei teagi, kas võtta seda komplimendina…

Aktualiseeritud motivatsiooni skaalal (joonis 2) paremale või vasakule liikudes suurendab või vähendab treenija vastavalt ülemmäärale oma sisemist tasakaalu füüsilise ja vaimse keha vahel. Sellist moraalset motivatsiooni toetab Uue Lääne eetilise kapitalismi ideoloogia, mis on toonud endaga kaasa ka jõusaaliäride ülemaailmse õitsengu. Oleks pisut naiivne eeldada, et nn terviseklubi heaolu eetos (ingl wellness) on kandunud edasi absoluutselt kõigile jõusaalikülastajatele, seega oletagem, et mõlemad motivatsioonimäära mudelid eksisteerivad paralleelselt.

Unitaarsel skaalal (joonis 3) näeme, et heaolul põhinevad motivatsioonimäärad on palju tugevamad: need nihutavad seksapiilesteetilise motivatsiooni pigem keskele, neutraalse seisundi poole.

Heaolu argument on mitmetahuline: ühelt poolt propageerib see keha füüsilist tervist, teisalt aga vaimset tasakaalu ning rahuldust, mis koosneb omakorda paljudest mentaalsetest alafaktoritest. Füüsilise tervise argument taandub üldjuhul inimese kehalise vastupidavuse ning pikema eluea saavutamisele.

Evolutsiooniteooria järgi oleks füüsiline motivatsioon kooskõlas loodusliku valiku loogikaga. The Guardianis ilmunud analüüs fitnessi mõjust eluea pikkusele tõestab, et eliitsportlased ja olümpiamedalivõitjad elavad keskmisest inimesest kauem, kuid seda vaid 2,8 aasta võrra. Kuidagi vähevõitu… Kõrvale ei saa muidugi jätta inimeste kalduvust istuvale elustiilile ning sellest tulenevatele tüsistustele, kuid selleks et elustiili aktiivsemaks muuta, ei pea ilmtingimata jõusaali ronima. Postfordistlikus ühiskonnas kohandumiseks on füüsiline vastupidavus pigem sekundaarne: kognitiivsed ja intellektuaalsed omadused on nüüdisajal selgelt tähtsamad kui ramm. Mis puutub darvinismi, siis füüsiline atribuutika loeb kindlasti seksuaalses mõttes, kuid see jätaks jõusaalikülastajale vaid ühe loogilise põhjenduse: ta tahab hullumoodi reprodutseerida. Mehed käivad jõusaalis, et saada naisi, mida nad ka saavad, naised käivad jõusaalis sama eesmärgiga, sama edukalt. Selles ei ole iseenesest midagi halba, kuid see pole pakett, mida fitnessi moodne ideoloogia meile müüb.

Inimene käib jõusaalis enda „tervise” jaoks, mis on ise umbmäärane mõiste, sotsiaalne konstruktsioon, kui lubate. Heaolu argument langeb mentaalsetesse ja sotsiaalsetesse abstraktsustesse ning viimane asi, mida jõusaal tegelikult meenutab, on vaimne heaolu. Trenažööri otsas rüseleva higise inimese hirmuäratavatest, peaaegu et animalistlikest häälitsustest on väga raske välja lugeda vaimse heaolu tärkamise noote. Pigem meenutab see retuusidesse looritatud vabatahtlikku karistuskolooniat.

Töötegemise raske trepp

Idee „füüsilisest” harjutusest tekkis tandemis ideega puhkusest. Seda seostatakse tööstusrevolutsioonijärgse elustiiliga, kuid sellise „töö vs. puhkus” dialektika juured ulatuvad primitiivsetesse ühiskondadesse, kus sotsiaalse elu rikastumine hakkas kujundama algupäraseid hierarhilisi suhteid. Kui vaevarikkad tööülesanded olid orjade õlgadele lükatud, tekkis peremehel sellest tulenevalt võimalus „lisatööd” teha. Ingliskeelne „gym” pärineb vanakreeka sõnast „gymnasium”, mis jääb oma olemuselt kaugele tänapäeva jõusaalist. Eksklusiivselt vaid meestest koosnenud seltskond, olles vabanenud savipottide poleerimisest ja muudest majapidamisülesannetest, hakkas filosofeerimise kõrvalt kulturismiga tegelema. Kehalise kasvatuse kultuur oli seltskondlik, paatoslik ning ateenalikult pidulikult erootiline. Kooskõlas füüsiliste iluetalonide kultiveerimisega sündis just gümnaasiumis suurem osa Sokratese ja Aristotelese vaimsest pärandist.[1] Kõige lähedasem, mis 20. sajandil sellist kehakultuuri meenutas, oli Kesk-Aasia atletism, mis liitis endas maadluskunsti, osavuse, esteetilise kulturismi ning rahvafilosoofia. Kesk-Aasia atletism on mõjutanud tugevalt ka nõukogudeaegset sporti, mille järelkaja oli Eestis veel 90ndatel vene jõusaalides kerge ära tunda. Neoliberaalne individualism käis sellest aga buldooserina üle ning kangide ja hantlite asemele ilmusid uued trenažöörid, mis avasid võimaluse spetsiifiliste lihasgruppide pumpamiseks.

Tööstusevolutsioonijärgne elustiil eeldas, et füüsilised harjutused ja „lisatöö” on eksklusiivselt kõrgklassi prerogatiiv. Kui tööline istus masina otsas ning sõtkus päevad läbi kangi, maadlesid kõrgema klassi esindajad madalast füüsilisest aktiivsusest tulenevate terviseprobleemidega. Nii tekkisid 19. sajandi Euroopas ka esimesed trenažöörid, mida kasutasid väärikalt riietatud patsiendid. Masinad olid ehitatud selleks, et muuta füüsiliste harjutuste sooritamine võimalikult kergeks, lastes samal ajal olmelistele tegevustele pühenduda (midagi sarnast pakutakse tänapäeval teleturu reklaamides – toim.). Teisel pool klaasseina ägas samas rängast tööst ja üleväsimusest justkui masina osaks muutuv proletariaat. Kui klassiühiskonna postindustriaalne restruktureerimine pidi nüüdisaegse inimese tehasetöö koormusest vabastama, siis miks me tuleme õhtul väsinuna töölt ning asume kohe trenažööri otsa uuesti rügama?

Trenažööri kontseptsioon on juba iseenesest kummaline: ühelt poolt simuleerib see tööd vabrikus (masina käsitlemine), teisalt aga muistse inimese füüsilisi takistusi, näiteks raske kivi tassimist või kõrge puu otsa ronimist. Füüsiliste takistuste ilmnemisel kasvatab organismi kohanemismehhanism selles kehaosas lihasmassi juurde, et järgmisel korral oleks takistust kergem ületada. Selsamal sõudeergomeetril istudes valetame me oma kehale füüsilisi raskusi juurde. Mida vähem on inimesel elus reaalseid takistusi, seda rohkem peab ta füüsilist koormust mujalt otsima. Olukorra paradoksaalsus seisneb tööpuuduse näilisuses: erinevad ametid kurnavad inimest juba piisavalt ning nende kõrvalt ei peaks üldse olema vajadust töötegemist kompenseerida. Võib-olla seisneb asi selles töös, mida me teeme, mitte selles, mida me ei tee.

„Õigele teele” jõudmine

Hiliskapitalism toob endaga kaasa uusi kohanemisprobleeme ja -viise. Näiteks massiline suundumine teenindussektorisse on loonud lahenduse liigse konkurentsi probleemile. Kui tööstuses on ametikohad piiratud, siis teenindussektor võimaldab neid juurde tekitada. Antropoloog David Graeber[2] on uurinud ametite, mille kaotamine ei tooks ei turul ega ühiskonnas kaasa mingit muutust, juurdeloomise fenomeni. Näiteks kõikvõimalikud teenusevahendajad, administratiivsed assistendid, retseptsionistid jne. Ta jätkab veberiaanlikku analüüsi puritaankapitalistlikust tööeetikast, mis muudab töötegemise n-ö religioosseks kohustuseks.[3] Ta järeldab, et töötegemine, mille juures inimene on teadlik selle sotsiaalsest mõttetusest, on emotsionaalselt rüüstav ning tekitab sügavalt kripeldavat kollektiivset süütunnet. Pole ime, et terve päev salaja Tinderis või muul digiplatvormil passinud retseptsionist tunneb vajadust minna pärast tööd jõusaali auru välja laskma. Just vaimse aktiivsuse puudulikkus ja ametikoha sotsiaalse ebavajalikkuse tunnetamine tekitab indu jõusaalis vaevelda, pakkudes asendusena lühiajalist rahulolu. See seletab ka jõusaalievangelistide salakavalat entusiasmi laiskvorste „õigele teele” aidata. Briti imperialistid uskusid kolooniates kriketit levitades, et kui nad toovad anastatutele tükikese valge inimese kultuurist, õigustavad nad moraalselt oma jõhkraid vallutusi. Sport oli kultiveeriv, kuid läbi ja lõhki ideoloogiline. Kui me tunnetame ühelt poolt aina enam igapäevases tarbimises peituvat kolossaalset ökoloogilist kahju ja teisalt tööturu üha kiiremini tihenevat konkurentsi, asetab see meid pressi vahele, millega toimetulekuks on tõhus kiirlahendus ülekoormav ja masinlik füüsiline töö. Viimane suunab meid näiliselt sotsiaalsest dimensioonist sügavale iseendasse ning, pakkudes vahepealset esteetilist naudingut, tuimestab kollektiivsest moraalsest süütundest tekkinud frustratsiooni (joonis 4).

Maailmas, kus kasvab nii sotsiaalne kihistumine kui ka ületarbimisest tulenev keskkondlik kriis, ei leevenda motivatsiooniskaalal tasemeni fitspo või jumal jõudmine ühiskondlikku moraalset stressi. Mitte ükski teine sportlik tegevus ei ole sedavõrd egotsentriliselt isiklikule heaolule suunatud ega koorma avalikku ruumi oma ideoloogiaga sellisel määral kui fitness. Kui kuskil on veel säilinud kapitalistlikust tööeetikast puutumata ruum, kus inimest vaevab aga ka märksa vähem süütunne globaalsete probleemide pärast, siis vaevalt et perenaine, kes võib-olla ei hari põldu, ent töötab näiteks kohalikus kaupluses, tunneb töölt koju tulles tungivat vajadust CrossFiti trenni minna.

[1] Ka Vana-Roomas rõhutati füüsilise aktiivsuse olulisust just vaimsete kunstide praktiseerimisel. Vanaroomlased propageerisid üleväsitava treenimise asemel pigem „aktiivset eluviisi”, nagu pikad jalutuskäigud jne. Vt Plinius Noorema kirju Tacitusele.
[2] Graeber, D. 2018 Bullshit Jobs.
[3] Weber, M. 1905. The Protestant Ethic and the Spirit of Capitalism.

Mihail Lustin sündis 1997. aastal Ukrainas, kuid kasvas üles Tallinnas. Praegu õpib ta Londoni Ülikooli Goldsmithsi Kolledžis sotsioloogiat ja meediateadust.

Esilehe foto allikas: Tekniska museet