Kuidas analüüsida töö- ja  võimusuhteid globaliseerunud maailmas olukorras, kus klassi mõiste ja selle kaudu ühiskonnagruppide vastandamine on oma populaarsuse kaotanud?

Klassivõitlus on läbi – töölisklass on surnud. Nõnda saame iseloomustada klassipoliitikat ja klassidevahelist dünaamikat 21. sajandi Lääne ühiskondades. Mõistagi pole töölisklassi esindajad surnud ega muidu kuhugi kadunud – jätkuvalt on inimesi, kes iga päev oma tööjõudu tootmisvahendite omanikele müüvad –, küll aga on üha küsitavam, kas tänapäeva töötavatest inimestest saab enam rääkida kui töölistest.

Taastootmine

Selle küsimuse mõtestamiseks tuleb vaadata otsa paarile mõistele. Mis on kapitalism? Kapitalismi kõige põhimõttelisemaks omaduseks on eraomand. Just nii defineeris kapitalismi Karl Marx, aga vaevalt keegi sellele tõsimeeli vastu vaielda püüaks. Eraomandi võimalikkuse tingimuseks on klassilõhe, mis sündis varasemate ühiskonnavormide murenemise tulemusena. Klassikalise marksistliku teooria järgi jagunevad tööstusühiskonnad suuresti kaheks klassiks: töölised ja kodanlased. Nende kahe ühiskonnagrupi vaheline dünaamika loob aluse kõigile omandi- ja töösuhetele. Kodanlasklassi iseloomustab kõige olemuslikumal tasandil tootmisvahendite omamine. Kuna töölisklass tootmisvahendeid ei oma, on selle esindajad sunnitud müüma oma tööjõudu vajalikke tootmisvahendeid omavatele kodanlastele – nende tööjõudu ekspluateeritakse. 

Tööturu sünd pööras varem eksisteerinud ühiskonnakorraldused laias laastus pahupidi. Kui eelkapitalistlikul ajal oli kodanikel üldjuhul ligipääs tootmisvahenditele (näiteks põllumaale ja tööriistadele), mille puhul nad kasutasid omaenda tööjõudu ilma tööturu vahendamiseta, siis kapitalismi tõusuga hakati omandit ja tööd rangelt eristama. Tootmisvahendid liikusid üsnagi kitsa kodanlasklassi omandisse, mis hakkas omandita klassilt tööjõudu ostma. Tööjõudu hakkas vahendama nn „vaba” turg. Kapitali tootmiseks oli tootmisvahendi omanikul seega vaja leida „vaba” töötaja. Juba Marx polemiseeris töötaja „vabaduse” mõiste üle, märkides, et töötaja peab olema vaba kahes mõttes: tal peab olema „vabadus” käsutada oma tööjõudu kui kaupa, samas peab ta olema „vaba” ka kõigist tootmisvahenditest, mis võimaldaksid tal endal oma tööjõudu realiseerida, nii et ta on sunnitud laskma kodanlasklassi esindajatel oma tööjõudu tööturu vahendusel ekspluateerida.

Kuigi lähen õhtul varakult magama, et tööl produktiivne olla, siis unetundide eest keegi mulle ei maksa.

Kapitali tootmine ei saa aga toimuda iseseisvalt, selle aluseks on ühiskondlik taastootmine. Tööjõu järjepideva ekspluateerimise võimalikkus sõltub mittekapitalistlikest (taas)tootmismehhanismidest, nagu laste sünnitamine, kasvatamine ja harimine, mis tagab tööjõu järjepideva pakkumise põlvest põlve, aga samuti uni, puhkamine, söömine, sõprussuhted, tervishoid ja muu taoline, mis taastab töölisklassi esindajate jõudu ehk teisisõnu tööjõudu. Need ühiskondlikud taastootmismehhanismid on eos kapitalivälised tootmisvormid, mida me ei pea kapitalikasvuks ega võta ühegi SKT puhul arvesse, ent mis on siiski olemuslikus sõltuvussuhtes kapitali tootmisega. Sõltuvussuhe on siinkohal vastastikune. Sotsiaalne taastootmine ei ole üksnes kapitali tootmise algtingimus, vaid kapitalistliku loogika kohaselt peaks kapitali tootmises osalemine tagama osalejatele võimalused sotsiaalseks taastootmiseks. Lihtsustatult: töölistele sellise elatustaseme tagamine, mis võimaldab neil mitte ära nälgida, on kapitali järjepideva tootmise tingimus, ent tööl käimine tagab töölistele näljast hoidumise. Ehkki sotsiaalne taastootmine võimaldab kapitali toota, ei ole tegu tasustatud tööga. Kuigi lähen õhtul varakult magama, et tööl produktiivne olla, siis unetundide eest keegi mulle ei maksa. Teisisõnu käime tööl selleks, et tagada endale nii kitsamas kui ka laiemas ühiskondlikus mõttes tingimused, et tööl käimist jätkata.

Võõrandamine

See kirjeldus tundub esmapilgul suhteliselt vettpidav ja on sotsiaalteadustes üsna laialt aktsepteeritud. Küll aga jätab see kõrvale kapitalismi ühe keskseima toimemehhanismi – võõrandamise. Marx ise puudutab seda mehhanismi peamiselt üksnes kapitalismi tekke käsitlemisel, küsides, kust eraomand ja selle kaudu kapital alguse said, ning leiab, et kapitali nn esialgse akumulatsiooni aluseks oli võõrandamine, mis lõi vajaliku vundamendi kapitalismi sünniks. Nagu eespool lühidalt kirjeldatud, leiab Marx, et kapitalismi sündi iseloomustas üld- või vähemasti praegusest tunduvalt laiemas omandis olevate tootmisvahendite kontsentreerumine kitsa kodanlasklassi kätte, mille aluseks oli nendesamade vahendite võõrandamine üldsuselt. Samas oleks üsnagi sinisilmne arvata, et selle esialgse akumulatsiooniga võõrandamine lõppes.

Nagu öeldud, põhineb kapitalism klassilõhest tulenevalt justkui akumulatsioonil tööjõu ekspluateerimise kaudu. Pealtnäha läheb võõrandamine seetõttu kapitalismi loomusega vastuollu ning seda peetakse iseloomulikuks pigem feodaalsetele ühiskonnakordadele, kus kasutati laialdaselt tasustamata ehk orjatööd, või, vastupidi, kapitalismijärgsetele süsteemidele, nagu sotsialism, millega püütakse võõrandamise kaudu kapitalismi osana tekkinud klassilõhet sulgeda. Ekspluateerimine toodab kapitali „vabade” töösuhete kaudu, milles töölisele tagatakse tööjõu loovutamise eest sotsiaalseks taastootmiseks vajalikud tingimused ehk teisisõnu ärandatakse tema tööjõust tulenev „ülejääk”, ent ta tööjõudu tasustatakse tema „taastootmisvajaduste” piires. „Võõrandamine” seevastu tähendab lihtsalt võõra vara (milleks võib olla ka tööjõud) konfiskeerimist, pakkumata vastu üldse mingit tasu või pakkudes selle eest tasu, mis on nii madal, et see ei rahulda ühiskondlikuks taastootmiseks vajalikke tingimusi.

Ekspluateerimine toodab kapitali „vabade” töösuhete kaudu, milles töölisele tagatakse tööjõu loovutamise eest sotsiaalseks taastootmiseks vajalikud tingimused.

Vastupidi teoreetilisele arusaamale sellest, mis kapitalism on või peaks olema, ei ole võõrandamise puhul tegu turutõketega või vigadega süsteemis, vaid just ekspluateerimine ja võõrandamine koos teevad kapitalismi üldse võimalikuks. Lihtsustades võib öelda, et meie majanduse toimimiseks on meil vaja võõrandada tooraineid, tööjõudu arengumaades, energiat ja muud sellist, et ekspluateeritud „vabad” töölised saaksid need võõrandatud tootmissisendid kaupadeks muuta. Lisaks sellele, et võõrandamine langetab ekspluateerimise kulu ja hoiab seda piisavalt madalal tasemel, et ekspluateerimine oleks üldse majanduslikult tulemuslik, võimaldab see ka ekspluateeritavale tööjõule madalat palka maksta. Miks? Sest just nendesamade toorainete võõrandamine ühes kohas suudab omakorda hoida kaupade hindu ja selle kaudu sotsiaalse taastootmise kulu teises kohas piisavalt madalana, et ekspluateeritud töölisel oleks võimalik võrdlemisi väikese palgaga oma sotsiaalne taastootmine tagada. Teisisõnu: asjaolu, et suurettevõte kasutab Lõuna-Ameerika kohviistanduses põllumaal, mis on võõrandatud ilma vastutasuta pärismaalastelt, võõrandatud orjatööjõudu, võimaldab hoida kohvi hinda piisavalt madalana, et tootmisahelasse jääks piisavalt raha, et saaksime näiteks Eestis tegutseva kohvikuketi töötajale palka maksta, selmet kohvikus samuti orjatööd kasutada. Samas hoiab võõrandatud maal töötav ori kohvi ja muude toiduainete hinda piisavalt madalal, et saaksime maksta kohvikuketi töötajale miinimumpalka, et sama töötaja otseselt ära ei nälgiks ja sellega tööjõu pakkumist ei vähendaks.

Ekspluateeritu ja võõrandatu

Viimaks tasub küsida, keda kapitalismis ekspluateeritakse ja keda võõrandatakse? Varem oli nende kahe populatsiooni vaheline lõhe väga selgelt ja rangelt välja joonistatud. Ekspluateeritav tööline oli oma riigi kodanik, kellel oli põhimõtteline õigus riiklikule kaitsele, mis tagas talle vabaduse oma tööjõudu „vabal” turul müüa. Võõrandatud tööline oli ori, keda ei peetud täieõiguslikuks kodanikuks ja kellel puudus vajalik kaitse, et enda tööjõudu „vabalt” müüa. Ekspluateeritud populatsioon oli see, keda ärihuvid võisid küll nende maadelt ja kodudest ära ajada, kui nende talu alla oli vaja söekaevandus rajada, ent riiklik kaitse tagas, et neile pakuti vähemasti sellist ulualust, mis tagas nende sotsiaalse taastootmise võime. Võõrandatud populatsioonilt saab ärandada nii maid kui ka ressursse hoolimata sellest, mis nendega tõrjumise tulemusel juhtub.

Lugejale ei tule siinkohal ilmselt üllatusena, et üks peamine isikuomadus, mille alusel inimesi ekspluateeritavateks ja võõrandatavateks jagatakse, on rahvuslik kuuluvus või rass. See läheb aga omakorda vastuollu sellega, mida mõistetakse „kapitalismi” all. Kui vaadelda kapitalismi pelgalt kui majandussüsteemi, milles toimub võrdsete agentide vahel samaväärsete kaupade vahetus, ei tohiks turul olla kellelgi sooja ega külma sellest, kas keegi on valge, must või hoopis midagi muud. Ehkki selline majandust täielikult poliitikast lahutav analüüs ei võta arvesse näiteks kolonialismi, mis võimaldas koloniaalvõimudel ühte populatsiooni aastasadu võõrandada, et tagada omakorda teisele, ekspluateeritud populatsioonile kodumaal kõrgem elatustase ning sellega teatav ühiskondlik harmoonia, siis selline seletus peab tänapäeva globaalses kapitalismis tõepoolest üha enam vett. Nagu Nancy Fraser argumenteerib oma raamatus „Cannibal Capitalism”, põhjustas liberaalkoloniaalselt kapitalismilt tänapäeva hiliskapitalismile lülitumine olukorra, kus dekoloniseerimisega kaasnes varem võõrandatud koloniaalsubjektide õiguste osaline laiendamine: endistest kolooniatest said riigid, mille elanikest said enamjaolt ja vähemasti teoorias vastavate riikide täieõiguslikud kodanikud. Orjandus on tänapäeval kõikjal keelatud ja enam ei eksisteeri ametlikult ühtegi kolooniat, mille eesmärk on puhtalt oma inim- ja maavaradega mõnda koloniaalvõimu rikastada. Tegelikkuses on asjad muidugi märksa teistmoodi, aga see areng näitlikustab juba kenasti, kuidas varasem range lõhe võõrandatava ja ekspluateeritava tööjõu vahel on kahanenud.

Üks peamine isikuomadus, mille alusel inimesi ekspluateeritavateks ja võõrandatavateks jagatakse, on rahvuslik kuuluvus või rass.

Tänapäeval on kõige tavalisem võõrandamise vorm ekspluateerimine allpool sotsiaalse taastootmise võimalikkuse piiri. Praegu on orjandus selle ajaloolises tähenduses pigem haruldane, ent üle kogu maailma töötavad miljonid inimesed sellistes tingimustes ja palgaga, mis ei võimalda neil tegelikult ära elada. Tekstiilitööline, kes töötab näljasena mürgises keskkonnas, ei ole üksnes ekspluateeritud, vaid need töötingimused vähendavad järk-järgult tema üldist töövõimet ja selle kaudu tema suutlikkust tagada endale ja oma perele ka tulevikus sotsiaalse taastootmise tingimusi, mida saab pidada ekspluateerimiseks. Teiste puhul ekspluateeritakse aga nende tööjõudu samal ajal, kui nende vara võõrandatakse. Näiteks võib võtta metsatöölised Amazonases, kelle tööjõudu ekspluateeritakse sisuliselt selleks, et nende enda eluskeskkonda võõrandada. Aga pole sugugi vaja vaadata kaugele globaalsesse lõunasse. Kolonialismi lõpuga muutus ühe piirkonna või populatsiooni absoluutne võõrandamine üha keerulisemaks ning kuna ka endistes koloniaalvaldustes levivad üha enam ekspluateerimise ja võõrandamise segavormid, on  absoluutne ekspluateerimine muutunud ka Lääne ühiskondades üha keerulisemaks ja vähem tulemuslikuks. Kuna enam pole võimalik saada tasuta toorainet ja tööjõudu täielikult võõrandatud populatsioonide arvelt, näeb üle pika aja võõrandamise kasvu taas ka Lääne ühiskondades. Kui varem tagasid võõrandatud populatsioonide arvelt saadud garantiid elatustaseme meie poolusel ekspluateeritud populatsioonile, siis nüüd on need garantiid muutumas üha hapramaks. Juba praegu on võimalik näha, kuidas võõrandamine globaalses lõunas loob olukorra, kus sotsiaalseks taastootmiseks vajalikud tooted üha kallinevad, meie palgad aga samas tempos ei kasva, mille tulemusel muutub meie enda tööjõu ekspluateerimine üha enam võõrandamiseks. Meie ekspluateerimise võimalikkust, mille tagas varem teiste inimeste võõrandamine, ei taga enam miski.

See kõik viitab sellele, et ka meie enda kontekstis saab mõelda üha vähem töölisklassi ja kodanlaste klassilõhe kitsastes raamides. Kapitalismi kasvuloogika eeldab kapitali tootmise pidevat kasvu. Kui vajalikke tootmissisendeid ei ole võimalik enam kaugelt täielikult võõrandada, jõuame punkti, kus kolonialism ja orjandus ei ole tegelikult lõppenud, vaid levinud üle kogu maailma – olukorda, kus igaüks meist on nii ekspluateeritud tööline kui ka võõrandatud ori. Siin ei piisa enam ka tööliste õigustest rääkimisest, nagu oleme seda üle sajandi teinud, vaid ainus võimalus on olla solidaarne inimeste ja populatsioonidega, kes ei mahtunud minevikus ühegi töölisliikumise raamidesse. Läänt, kus eksisteerisid töölised ja kodanlased, ei ole enam, nagu on surnud ka kolonialism, mis jagas maailma sajandeid inimesteks, keda ekspluateeriti, inimesteks, keda võõrandati, ja inimesteks, kes võõrandasid ühtesid, et ekspluateerida teisi. Üha raskem on eristada Eestis miinimumpalga eest töötavat klienditeenindajat Lõuna-Ameerika suuristanduses banaane korjavast võlavangist või sundtöölisest vabrikutöötajast Hiinas ja oleks sinisilmne arvata, et neid väheseid õigusi, tänu millele oleme veel mingil määral paremas positsioonis, meilt kapitali edasise akumulatsiooni tagamiseks peagi ära ei koorita. 

Üha raskem on eristada Eestis miinimumpalga eest töötavat klienditeenindajat Lõuna-Ameerika suuristanduses banaane korjavast võlavangist või sundtöölisest vabrikutöötajast.

Töölisklassi eksistents sõltub töö tasuvusest. Maailmas, kus töö ei ole enam tasuv ei töölisele, kes ei saa oma nigela palgaga ära elatud ja on sunnitud laskma end ühel või teisel moel võõrandada, ega ka kapitalistile, kellel on märksa tasuvam kasutada võõrandatud ressursse, kaob ka võimalus klassipoliitikaks. Klassipoliitika aluseks on põhilisi kodanikuõigusi omav vaba töölisklass, kelle vabaduse tagatiseks on omakorda riiklik kaitse võõrandamiskatsete eest. Ent globaliseeruvas hiliskapitalistlikus maailmas, kus kapitali ressursijanu üha kasvab, aga konkurents ressursside nimel aina tiheneb, ei ole riiklikel institutsioonidel pikas plaanis enam võimalik tagada oma kodanikele põhiõiguseid, mis garanteerivad ligipääsu vabale tööturule. Töölisklass kui kodanlasklassi vastand lakkab eksisteerimast ning asendub suure hääletute, kaitsetute ja õigusteta subjektide massiga. 

Jens Jaanimägi on hariduselt politoloog, loomult aktivist ja veendumustelt vasakpoolne. Ta on The New School for Social Researchi poliitikateooria magistrant.

Melinda Ureczki Lázár on kunstnik ja illustraator, kes elab praegu Budapestis. Tema looming kajastab sotsiaalseid teemasid narratiivsete vormide kaudu ning selle keskmes on kohalik identiteet, inimsuhted ja igapäevased kogemused, mida ta uurib, luues kontseptuaalseid ja lüürilisi seoseid.