Vabakutselise kultuuritöötaja panus SKTsse on sisuliselt olematu ning karjääriredel võib osutuda illusiooniks, kuid on mõned (tingivad) märksõnad ja eeldused, mis siiski hoiavad mängu käigus.

Alustada tuleb peamisest – vabakutselise alushoiakust. Kuid juba see ei ole lihtne, sest kui ma hakkan mõtlema, mis on see sine qua non, ilma milleta vabakutseline ei võiks oma karjääri sisse töötada, selle esimesi aastaid üle elada, siis avastan ikka, et igal märksõnal on veel omaette eeldused. Ja need omakorda ei asetu loogilisse järjestusse, vaid tingivad üksteist ringiratast nagu selles jumalikus mängus, mille olen suutnud esimese ühise meelelahutusena selgeks õpetada kõigile oma lastele ja ühele koerale: üks paneb parema käe lauale, teine enda käe selle peale, kolmas enda käe jne, kuni kasutusele tuleb võtta vasakud käed. Ja kui kõik käed on mängus, tuleb virna kasvatamiseks hakata järjest välja tõmbama kõige alumisi käsi. Baas ja pealisehitus lähevad siin omavahel segamini, on pidevas vahetuses. Selge see, et mänguseisu ei saa ühelgi hetkel fikseerida, tingimuste asetust ei anna momentvõttes tuvastada. Mis tähendab… et võib-olla on see mäng ise metafoorina too otsitav tingimus, too alushoiak. Ja millest see meid siis teavitab? Esiteks, et sel mängul pole lõppu, s.t sul, vabakutseline, pole oodata pensionipõlve, töötad, kuni kätt enam virna otsa tõsta ei jaksa, töötad surmani. Teiseks, sulle võib ju tunduda, et teed karjääri ja toodad väärtust, aga see on illusioon – virn ei kasva kõrgusse ja sinu panus SKTsse on sisuliselt olematu. Ometi, su käsi on mängus, ja võib-olla on see isegi tähtsam kui mõne rusika lajatus vastu lauaplaati. Kolmandaks, ei pea olema eriline kotkasilm, et see tornipüstitamise illusoorsus läbi näha. Seega pole mängu alustatud kaalutlusest, vaid pelgalt mänguihast või -sunnist. Vabakutselise elu pole enamasti teadlik otsus. Neljandaks… aga hüva, metafoorid pole tegelikult kõige inimsõbralikum materjal ja kerge on jõuda punkti, kus need kõnelevad korraga kõigest ja mitte millestki. Jätkem kujund sinnapaika ja võtkem sellest kaasa vaid teadmise, et loetelus, mis järgneb, võivad kõik tingimused sama hästi paigutuda mõnel muul viisil ning et vabakutselise kultuuritöötaja karjääri alguspunkt on paradoksaalne, loogiliselt võimatu.

Ebamäärane haridus. Ütleme, et oled gümnaasiumi lõpuks sealmaal, et sul pole vähimatki aimu, mida oma eluga peale hakata. Kõik on läinud loomulikku rada pidi, oled eliitkooli lõpuklassis ja viimased aastad on sisendatud sulle vaid seda, et kool tuleb lõpetada viisakate tulemustega, mis tagaksid sissepääsu kõrgemasse õppeasutusse. Nii mõnedki klassikaaslased su kõrval kasvavad suureks, avastavad endas arsti, ärimehe, sõjaväelase või programmeerija – enamasti programmeerija. Sina ei avasta ja ega eriti otsi ka. Avastad võib-olla mingi muusika, mingid raamatud, mingid tunded, mingi tahtmise kuhugi ära… Romantiline värk, ühesõnaga. Siis on kool läbi ja viisakad eksamitulemused tagavad sulle sissepääsu matemaatikasse, ajakirjandusse ja maamõõtmisse. Kas annaks ette kujutada veel lambimaid valikuid? Kivi, paber ja käärid otsustavad, et asud õppima žurnalistikat. Põnev ja üllatavalt aateline maailm, kursakaaslased su ümber kasvavad suureks. Nad avastavad endas ajakirjaniku. Sina aga… ei avasta. Seekord pole sa õnneks üksi, Janar on ka. Ja kolmandal koolisügisel on teid võetud vastu seltskonda, kus teiesuguseid on juba mõnevõrra rohkem. Kasvavad ja kasvavad, aga täis ei kasva. Arusaadav, inimene pole ämber. On nullindate algus. Me ahmime igast võimalikust teaduskonnast ja osakonnast kõike, mis vähegi köidab. Minu lõppskooriks on kaks ja pool korda rohkem vabaainete punkte kui tarvis. Siis on kool jälle läbi. Astun ühe soojaga ka doktorantuuri, aga sama soojaga astun sealt välja – ilmneb, et enam ei anna eriti midagi ahmida, tehakse ettepanek liituda uurimisgrupiga ja taotleda granti. Dafuq?

Astun ühe soojaga ka doktorantuuri, aga sama soojaga astun sealt välja – ilmneb, et enam ei anna eriti midagi ahmida, tehakse ettepanek liituda uurimisgrupiga ja taotleda granti. Dafuq?

Vähenõudlikkus. Siin pole pikka juttu tarvis. 2007. aastal oli väikseim ellujäämiseks vajaminev rahasumma leibkonna liikme kohta Eestis 2731 krooni kuus. See piir tähistab absoluutset vaesust ning see põhineb peamiselt leibkondade tegelikel toidu- ja elamiskuludel. Minu internetipanga väljavõte näitab, et tol 2007. aastal õnnestus mul teenida ja ühtlasi läbi lüüa ca 65 000 krooni. Toona oli mu leibkond kolme-, paari aasta pärast juba neljaliikmeline. Mu naine venitas ülikooliõpinguid ja oli lastega kodus. Lapsetoetuse, stipi ja väikeste haltuurade arvelt võis temalt lisanduda leibkonna eelarvesse umbes pool minu panusest. Kiire arvutus näitab, et kusagil absoluutse vaesuse piiril me toona elasimegi. Kümmekond aastat vast. Ja vahvasti elasime! Praeguseks on need ajad möödas, naine teenib püsipalka õpetajana, mina, khöm-khöm, olen riigikirjanik. Aga seegi pole jääv, vähemalt minusse puutuva puhul.

Kiire arvutus näitab, et kusagil absoluutse vaesuse piiril me toona elasimegi. Kümmekond aastat vast. Ja vahvasti elasime!

Tugistruktuurid. Siin pole tarvis isegi põgusat arvutust. Riikliku hasartmängumaksu osa minu ellujäämises on hindamatu. Sama hindamatu on vanemate toetus. Ilma esimeseta ei oleks ma jõudnud vabal kutsel edasi 2010. aastast (mil kulka mu taotlusi sagedamini rahuldama hakkas), ilma teiseta mitte sinnamaalegi.

Riikliku hasartmängumaksu osa minu ellujäämises on hindamatu.

Hea tervis. Vabakutselisel kulturnikul puudub sageli ravikindlustus. Seda korvab igakevadine tulumaksu tagasimakse litsentsilepingute pealt, millest palgatööline ei oska undki näha. Aga egas selle eest endale ravikindlustust osteta – millegi eest tuleb ka võlgasid tasuda. Aastal 2013 oli mul edasilükkamatu ajuoperatsioon, mis oleks läinud maksma 7500 eurot. Hea sõber võttis mind mõneks kuuks palgale oma riiulifirmasse – personalijuhina. Iga kuu laekus mu kontole miinimumpalk, mille ma mingeid kõrvalteid pidi omanikule tagastasin. Kindlustus jooksis ja lõikus sai lõigatud. Hiljem pole tervisega erilisi hädasid olnud. Sel sügisel eemaldati randmelt kooljaluu – möödunud aastal, kui ma veel kirjanike liidu palgal ei olnud, oleks seegi maksnud 500 eurot. Hea, et andis oodata. Aga tervist, jah, tuleb hoida. Täna ostsin endale uisud.

Finantsdistsipliin. Ütlematagi on selge, et vabakutseline humanitaar ei saa võtta endale igakuiseid finantskohustusi. Tark vabakutseline ei osta asju järelmaksuga ja tark pankur ei anna talle laenu. Viimane nõuab stabiilseid sissetulekuid, ehkki minu meelest ei ole see temast mõistlik – ta peaks vaatama hoopis seda, kui stabiilsed on laenutaotleja väljaminekud. Kindel kuupalk ju ei terita inimese majanduslikku tähelepanu, pigem uinutab selle. Pankur võib muidugi mõelda, et palgalisele laenu andes on tal vähemalt, mida arestida, aga no kuulge, see oleks ju küüniline! Kui ma 2015. aastal eluasemelaenu taotlesin, saatis pank mu pikalt. Kui juhtisin tähelepanu oma viimase viisaastaku püsivatele (ja piisavalt soliidsetele) igakuistele väljaminekutele, ei tahtnud konsultant sellest kuuldagi. Teda huvitas vaid laekumiste rubriik, kus esines suuremaid kandeid 2–6 korda aastas. Arestida ei olnud seal midagi. Ja laenu ei antud.

Tark vabakutseline ei osta asju järelmaksuga ja tark pankur ei anna talle laenu.

Üldine enesedistsipliin. Kaalutletud finantskäitumine on vaid osake laiemast enesevalitsemiskunstist, mis kõlaks uhkelt ja õilsalt, kui selle anaalseks pahupooleks ei oleks enesele allumise sund. Vahel tundub mulle mu sügavaks meelehärmiks, et kui mu palgateenijatest tuttavad minu juures midagi imetlevad, on selleks just toosama väike füürer minu sees, kes mulle hõlpu ei anna. Kuidas sa suudad ennast sundida, küsivad need, kes paiknevad organisatsiooniliste hierarhiate alumistel astmetel. Kuidas sa suudad töötada ilma sunnita, küsivad nood, kelle kõrgemat positsiooni käsuliinides paistab minu töörutiin kahtluse alla seadvat. Enamasti pole mul neile midagi vastata. Kui, siis vahest seda, et mind seob mu tööga

Vahel tundub mulle mu sügavaks meelehärmiks, et kui mu palgateenijatest tuttavad minu juures midagi imetlevad, on selleks just toosama väike füürer minu sees, kes mulle hõlpu ei anna.

sõltuvussuhe. Jah, ka see pole miski, millega uhkeldada. Töö on nõudlik armuke, ei küsi nädalapäevadest ega riigipühadestki. Tõlkimine ja kirjutamine on muidugi erinevad droogid. Tõlkida on vaja vähemalt kolm tundi päevas, alati kohe hommikul, pärast seda võib kas tõlkimist jätkata või tegeleda mõne muu otsaga: treida mingit artiklit või toimetada kellegi teise oma, valmistada mingit ettekannet, sõita kuhugi esinema, pidada mõni töökoosolek, lugeda sekundaari, kuulata mõnd loengut jne. Isegi molutada võib, peaasi et tunnid on tehtud. N-ö ilukirjutamine on hõivatuse mõttes pigem võrreldav pikaajalise joobega. Juhtub, et kukud tsüklisse. Une- ja toitumisrežiim laguneb koost, sotsiaalne adekvaatsus kahaneb päevadega. See on õnnis olek, aga pikapeale muutub kurnavaks. Romaani kirjutamine nõuaks teistsugust temperamenti, mingit otsustavust, mida minul veel pole.

N-ö ilukirjutamine on hõivatuse mõttes pigem võrreldav pikaajalise joobega. Juhtub, et kukud tsüklisse.

Ükski sõltuvussuhe ei teki teadagi üleöö. Ka töönarkomaania juured on enamasti sügaval lapsepõlves. Teiste vabakutseliste kaasusi ma siin lahata ei söandaks, aga mis minusse puutub, siis pean rääkima millestki, mille kohta võiks poolirooniliselt öelda

protestantlik töökasvatus. Elasin maal, kolhoosiaja loojangul ja uue iseseisvuse algul. Üldine töömoraal oli madalaim, mida Eesti aladel ilmselt eales tuntud, meie peres aga kõrge ja kindel nagu silotorn. Hommikust õhtuni üks igavene kuradi karpe diiem. Päevavarguse motiivi kasutan oma esimeses proosateoses „Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin”, milles kompulsiivne aiatöö kompulsiivse kirjutamisega orgaaniliselt läbi kasvab. Kodumajapidamistöid kõrvale jättes loetlen valikuliselt mõned palgalised tööotsad kolhoosis/põllumajandusühistus, kus sai suvevaheaja algusest lõpuni rassitud ja vanematelt kolleegidelt elutarkust õpitud: söödapeetide harvendamine, kõplamine ja koristus, kivikorjamine, farmihoonete lupjamine, heinapallide virnastamine, silotegu, põhupallide virnastamine, lihttööd kohalikus meiereis (peamiselt kastide pesemine ja jogurti pakkimine), haljastustööd meierei ümbruses, lehmade karjatamine. Sõrmed rakku sai kõige paremini peedipõllul, kõhu keerama poolmärgade heinapallidega maadeldes, kopsud krohvitud laudalaest traatharjaga lupja maha kraapides. Suurima sissetuleku andsid omaalgatuslik kapsakasvatus ja mustikakorje kodulähedases metsas. See viimane oli peaaegu pidu ja ilmselt oleksin selle töö peale jäänud siiani, kui saatus poleks teisiti tahtnud. Hiljem tegin veel ülikooli lõpuni palgatööd, mis vabakutseliseks ei liigitu: ajakirjanduspraktikandina, lapsehoidjana, lossiteenrina ja ehitajana. Kõik ausad otsad, aga fikseeritud töötundide ja -kohustuste tõttu workaholic’ule siiski sobimatud.

Kogu aeg peab tegema tööd ka sel lihtsal põhjusel, et muidu ei elaks ära. Ja tööd peab olema alati kuhjaga ees, et jumala pärast vahet sisse ei tuleks.

Päris ausaks jäädes ei tohiks ma maha salata ka töösõltuvuse praktilist mõõdet (ilma milleta see ehk tingimuseks ei kvalifitseerukski): kogu aeg peab tegema tööd ka sel lihtsal põhjusel, et muidu ei elaks ära. Ja tööd peab olema alati kuhjaga ees, et jumala pärast vahet sisse ei tuleks. Tellijatel, nt kirjastustel, on minuga selles mõttes lihtne, et ajapikendust palun ma harva. Selle taga pole ei usinus ega enesedistsipliin, vaid lihtne strateegiline nõks, mille omandasin juba oma tõlkijatee algul: tähtaeg tuleb määrata pool aastat hilisemaks sellest, kui usud end tööga tegelikult lõpule jõudvat. Harilikult võid siis töö üle anda umbes kolm kuud enne ootusi ja püsida partnerite juures heas kirjas.

Kõrge enesehinnang. Kui jutt läks juba vabakutselisepõlve algusaegadele, tuleks esile tõsta isikuomadust, milleta vabade radikaalide maailmas naljalt läbi ei löö: pead olema veendunud, et selles, mida sa teed, oled sa parim. Kui su töö väljundiks juhtub olema eestikeelne tekst, piisab isegi sellest, et sa pole parim kogu maailmas, vaid ainult eesti keeleruumis. Loomulik on seegi, et esialgne enesekindlus lööb ajapikku vankuma, saad aru, et tegelikult ei tea ega oska sa õieti midagi jne, aga hakatuseks on ka see tagantjärele tänuväärne. Jah, on tõlkeid, millesse ma praegu, mitmekümne tuhande töötunni jagu kompetentsemana sisse vaadata ei tihka, ja on autoreid, kelle tõlkimist alustaksin väiksema hurraaga, kui üldse. Aga ometi, need tööd on tehtud, kooliraha on tasutud ja enesesalgamine – see poleks tervislik.

Individualism/koostöövalmidus. Kaks vasturääkivat omadust, mille habrast tasakaalu tuleb iga hinna eest hoida. Esimene ilma teiseta teeb vabakutselisest ajapikku asotsiaali (või superstaari), teine esimeseta viib ta varem või hiljem palgatööle. Töökollektiivi kuulumisega käib kaasas rida rituaale alates kohvinurgavestlustest ja poolepindisest õllest kolleegiga koduteel kuni jõulupidude ja suvepäevadeni. Vabakutseline, kel sääraseid siirderiitusi töö- ja puhkeaja liigendamiseks ei ole, peab võimalusel appi võtma argisemad toimingud (laps lasteaeda – töö – laps koju – puhkus), kui aga tegu on lastetu või päris üksiku vabakutselisega, võib kasu olla päris isiklike rituaalide sisseharjutamisest. Minu tööpäevakava oli algusaastatel järgmine: äratus – hommikusöök – väljumine eesuksest – tiir ümber kvartali ehk „tööleminek” – sisenemine tagauksest – töö – väljumine tagauksest – pood, jalutuskäik pruudiga, kokkusaamine sõbraga – sisenemine eesuksest – puhkus.

Koostöövalmidusel on kaks aspekti: esiteks see, et ka upsakale, majanduslikult kindlustatud või kalestunud kulturnikule peaks iga tööpakkumine olema kompliment, teiseks see, et iga pakkumist ei saa vastu võtta. Viimast omakorda esiteks seetõttu, et vabakutselise tunnid on loetud ja kiirustamisega käib kvaliteet alla, teiseks seetõttu, et kõige kohta arvamust avaldades, kõigis kultuurivaldkondades pildile pürgides ja kõiki žanreid viljeledes tüütad sa viimaks ära kogu publiku ja lõpetad seltskonnaajakirjanduses või halvemal juhul poliitikas. Neid näiteid on oi kui palju.

Minu tööpäevakava oli algusaastatel järgmine: äratus – hommikusöök – väljumine eesuksest – tiir ümber kvartali ehk „tööleminek” – sisenemine tagauksest – töö – väljumine tagauksest – pood, jalutuskäik pruudiga, kokkusaamine sõbraga – sisenemine eesuksest – puhkus.

Vastumeelsus vastumeelsete kohustuste suhtes. Ajapikku saab kultuurivallas toimetav vabakutseline nime ja näo: totška, totška – vot, glaza. Tema pooljuhuslikud valikud moodustavad mingisuguse kontuuri, mingisuguse määramispiirkonna. Tellijad hakkavad jälgima tema profiili ja vormikõverat. Talle ei pakuta enam töid, mida ta teha ei oska. Tema suhtes on kujunenud ootused, mida tal tuleb õigustada. Hea, kui ta suudab ootusi täita, veel parem, kui suudab neid alt vedada – pakkuda ootamatut. Muidugi on tal üha enam moraalseid kohustusi. Tema õnn, kui ta suudab need mõelda võimalikult abstraktseks. Mina isiklikult tunnen moraalset kohustust üheainsa institutsiooni, eesti keele ees. Ja ikkagi, kuidas nimetada seda, kui ma võin koostööst keelduda tautoloogilise põhjendusega, et ma ei taha teha midagi, mida ma teha ei taha? On see kättevõidetud vabadus? Või on see siiski paratamatuse sunnil omandatud leplikkus tüütute kohustuste suhtes, mis kaasnevad ka peaaegu iga meeldiva tööga? Meeldib mulle tõesti kõik, mida ma teen, või mõtlen ma selle kõik endale meeldivaks? Ja on seal vahet? Siit veel viimane uroboroslik tingimus vabakutselisele, kes soovib hoida töörahu oma kabinetis ja oma ühtehoidvas indiviidis: sa pead olema piisavalt kaval, et ennast ära petta, ja piisavalt lihtsameelne, et päevast päeva enda pettuse õnge jääda.

Anti Saar on tõlkija, kirjanik, toimetaja.

Johanna Mudist on Tallinnas elav ja töötav kunstnik, kes loob suuremõõtmelisi õlimaale ja miniatuurseid graafilisi joonistusi. Tema narratiivsed miniatuurid kujutavad nii inimese igapäevaelu poeesiat kui ka traagikat.