Vanemapuhkus võib kõlada meelakkumisena, kuid kui isaroll hakkab iserollist üle sõitma ja eneseteostus, puhkus ning kaasaga veedetud aeg asenduvad lastekantseldamisega, tuleb nende vahel oskuslikult manööverdama õppida.

Proloog

Sain isaks 2013. aastal. Praktilistel põhjustel oli lihtne võtta vastu otsus, et just mina jään lapsega vanemapuhkusele. Minust sai üks nendest vähem-kui-kümnest-protsendist isadest. Teine laps sündis 2015. aastal, jätkasin oma isapuhkust. Pesamuna sündis käesoleva aasta kevadel. Seekord on ametlikul vanemapuhkusel mu abikaasa, ent tegelikult oleme mõlemad (peaaegu) kodused. Seega olen olnud kodune isa juba üle nelja aasta.

Vahel naljatan, et kui peaksin sellest imelisest kestvast väikelaste kasvatamise perioodist (2013–2020), mida ma eales millegi muu vastu ei vahetaks, autobiograafia kirjutama, siis selle pealkirjaks saaks „Kuidas ma inimeseks kasvasin” ning alapealkirjaks „Ehk seitse aastat sitta”. Siin on mõned minu tähelepanekud sellest ajast. Tähelepanekud sellest, kuidas püüan jätkuvalt ühitada kaht külge endas, mida nimetan vastavalt „isarolliks” ja „iserolliks”.

I

Inimestel, kes (planeeritult või vähem planeeritult) saavad lapsevanemateks, jõuab kätte hetk, mil uus inimene on kohal. Ta ongi siin – keegi, keda enne polnud. Ilmselt on ka neid, kes ei mõtesta seda suure muutusena, aga tegelikult ei ole ju miski enam endine.

Esimese beebiga oli ühest küljest raske – kõik on uudne, kahtlesime pidevalt enda võimetes, tegude õigsuses, kas teeme ikka piisavalt. Seda aga siis, kui olime abikaasaga kahekesi. Lapsega üksi kodus olles oli esimene aasta hoopiski üllatavalt lihtne. Tegin asju, mida arvasin, et on vaja teha, et laps oleks õnnelik ja tema vajadused rahuldatud. Sain teha pikki jalutuskäike läbi sügisese ja seejärel talvise Tartu. Olin tõmmanud mõttes joone alla oma spordikarjäärile, olin suuresti eemal töökohalt, kus olin töötanud viimased seitse aastat. See kõik oli teretulnud vaheldus. Tõeline puhkus. Oma ühtäkki leitud aega kasutasin mõnuga: jalutades kuulasin tundide viisi taskuhäälinguid, kodus lugesin mida iganes, mis tol hetkel huvi pakkus, üle pika aja mängisin taas arvutimänge. Beebi magas palju ja kui oli ärkvel, siis arvasin, et oskan teha piisavalt hästi seda, mida vaja, et hoida teda rahuliku ja rõõmsana. Siiski, minu rahutu loomus ei lubanud keskenduda lapsele ning isegi mitte ainult lapsele ja endale, vaid hakkasin võtma lisaks ka muid kohustusi. Osalesin erialastes projektides, astusin idufirmakarussellile ja muudki. Ilmselt oli kõige selle taga lisaks soovile väljakutseid vastu võtta ka hirm kaotada relevantsust, manduda. Pealispinnal olin ilmselt oma värske isa rolli suurepäraselt sisse elanud, ent selle pealispinna all rabelesin ikka teha „olulisi” asju, märkamata, et kodus oli kaks minu kõige olulisemat inimest, kes oleksid vajanud minu kohalolu rohkem, kui ise piisavaks hindasin. Kaks meie kõige väärtuslikumat ressurssi on aeg ja tähelepanu. Esimese lapse esimesel eluaastal tajusin, et mul on neid üle! Jagasin neid heldelt laiali, samas kui alles poolteist aastat hiljem sain aru, et ilmselt mu abikaasal oli olnud sel ajal depressiooniepisood, mida ma lihtsalt ei märganud. Tõsisemat koormat, füüsilist, kannab nii väikese lapse puhul ikkagi ema – rasedus ja sünnitamine on kehale ju tõeline šokk, samuti sellele järgnev imetamine. Tema väsimus kuhjus ja jättis oma jälje.

Kui peaksin sellest imelisest väikelaste kasvatamise perioodist autobiograafia kirjutama, siis selle pealkirjaks saaks „Kuidas ma inimeseks kasvasin” ning alapealkirjaks „Ehk seitse aastat sitta”.

Öist magamatuse koormat saab isa hakata tõeliselt enda peale võtma siis, kui laps saab natuke vanemaks. Selleks ajaks, kui mu esmasündinu sai aastaseks, olin ka mina juba kenakeses unevõlas. Lisaks mõistsin, et esimese beebiaasta lihtne elu oli teatud mõttes illusioon. Ma sain puhata oma tööst, suur osa lapsega kaasnevast pingest langes ikkagi lapse ema õlule ning mina nautisin positiivset tagasisidet, olles see „imeline isa”, kes „lubab” naisel ruttu oma karjääri juurde naasta ning samas ise „saab hakkama lapse ja lisaks veel nii paljude muude asjadega”.

Tagantjärele olen tuttavatele tihti öelnud, et ma ei osanud ette näha, kui lihtne võib olla lapse esimene eluaasta, ning ma ei osanud ette näha, kui raske võib olla lapse teine eluaasta. Arenev „mina”, lapse „ise” põrkub sinu omaga. Ta tunneb huvi maailma vastu ning sina oled tema side sellega. Pakkudes lapsele kas või minimaalset hoolt, saab vanem esimeste elukuudega temalt vastu tingimusteta usalduse ja kiindumuse. Selle lähedusega kaasneb vastutus – kogu tema suhtlus muu maailmaga, kogu õppimine toimub sinu abiga, sinu kaudu või sinu juuresolekul. Olen praeguseks veendunud, et väikelapsele kulutatud aega ja tähelepanu ei ole kunagi liiga palju. See ei tähenda, et ma propageeriksin helikoptervanemlust, kus lapsevanem peab kogu aeg lapse ümber heljuma, vaadates, et laps mingil juhul haiget ei saaks. Veel vähem tähendab see, et ma propageeriksin muruniidukvanemlust, kus lapsevanem kujundab-niidab lapse keskkonna selliseks, et too sujuvalt ja ilma tagasilöökideta pehmelt edasi saaks kulgeda. See tähendab, et kui vanem suudab luua õhkkonna, kus väikelaps tunneb end turvaliselt, hoituna ja armastatuna, julgeb ta omal ajal ka ise hakkama saada. Aga see kõik tuleb ju „minu arvelt”! „Mul on nii palju muid tähtsaid asju teha!” Seal sain oma esimese väga valusa õppetunni. Pidev žongleerimine oma muude tegemiste, puhkuse ajal harjumuseks saanud meelelahutustegevuste ja uue pisikese inimese kasvamise toetamisega esimese lapse teisel eluaastal viis selleni, et 2015. aasta kevadel ärkasin ühel hommikul sellise kombinatsiooniga halvavast ärevusest ja masendusest, et ei suutnud kodust välja minna ega telefonikõnedele või e-kirjadele vastata ning sain vaid hädavaevu hakkama nende elementaarsete ülesannetega, mida pisikese lapse eest hoolitsemine nõuab. See kestis kokku umbes kaks nädalat. Õnneks tundsin ära, et see vist ongi depressioon. Õnneks oli mu abikaasa väga mõistev ja aitas taastada kiirelt esmase puhkuserutiini. Kui esimene ehmatus möödas oli, lõikasin oma elust välja nii palju „hirmus tähtsaid” kohustusi, kui tol hetkel võimalik oli. Ja mõelda vaid – midagi hirmsat ei juhtunud, maailm ei varisenud kokku. Otse vastupidi, sain olla taas mina ise ja ennekõike seal, kus mind kõige rohkem vajati.

II

Teise lapse sünniga jäi vanem tütar „minu lapseks” ja noorem abikaasa „omaks”. Lõime perre paindlikke rütme laste jaoks, nagu õueskäigud kindlamatel aegadel päevas, ning ka iseendi jaoks. Paarisuhte „meie” jääb ju lapse sündides hoobilt tagaplaanile, vaata et veel kaugemale kui kaks „iset”. Hakkasime ka teineteise jaoks teadlikult aega võtma – kui mitte enam, siis kas või vähemalt õhtul üheskoos teed juues. Oma kogemustest ja raskustest rääkides, end üksteise ees uuel moel haavatavaks muutes – jagades hirme ja ahastust, mis paratamatult lapsevanema rolliga vahel kaasnevad.

Üks „asi”, mida lapsevanemaks olemine on andnud, on vabanemine teatud tüüpi eksistentsiaalsetest ängidest.

Sellegipoolest olin 2016. aasta kevadeks taas punktis, kus mind painas depressioon. Ligi oli hiilinud pidev väsimus, olin rõõmutu, kergesti ärrituv, ei leidnud endas jõudu, et üldse milleski aktiivselt ja entusiasmiga kaasa lüüa. See kõik murendas eelkõige meie paarisuhet. Tundsin, et mul ei jää aega, energiat ega armastust lastest üle. Ei saa öelda, et meie suhtes oleks olnud kriis, ent arginaginaid tuli ette tihedamini ning teisalt oli ühist „meie” aega veelgi vähem kui enne. Otsustasime proovida paariteraapiat. See osutus suurepäraseks valikuks ja aitas meil saada teineteisega lähedasemaks kui võib-olla kunagi varem. Hoolimata sellest, et peame abikaasaga mõlemad end pigem „suhtlejatüübiks”, tuli teraapias välja asju, mida polnud üksteisele seni öelda osanud. Selle põhjal saime uue hingamise, tuua tähelepanu keskmesse taas rohkem „meiet”.

Koostöös oma arstiga alustasin antidepressandiravi, tänu millele hakkasin tundma end rahulikumana, minu keskendumisvõime paranes, ma ei ärritunud enam sedavõrd kergesti väikeste äparduste peale, mida tuleb ju lastega lõputult ette. Pärast ligi aastast ravi hakkasin pisitasa antidepressandi annust vähendama ning tagasilangust ei tundunud samas saabuvat. Seda hoolimata sellest, et elu oli ju vahepeal taas muutunud – sündinud oli meie kolmas laps.

III

Kolmanda lapsega on kõik justkui paika loksunud. Meil oli õnne – seni on kolmas olnud ka kõige leplikum ja vähenõudlikum beebi, keda oleme kohanud. Aga isegi kui see tõdemus kõrvale jätta, on saabunud või olen hakanud tähele panema mingit rahu, mida ma päris hästi sõnadesse panna ei oskagi. Muidugi ei tähenda see rahulikke ja vaikseid päevi. Oh ei, seda mitte. Ühe nelja-aastase lapsega on igasugust seletamist, veenmist, kemplemist, jantimist palju. Kahene ei saa veel kaugeltki kõigest aru, kuidas maailm töötab, jonnib, „ise”, „kohe”, „ei”, „ei taha”. Beebi on meil praegu veel leplik ja malbe, kuid oma nõudmisi suudab temagi valjult väljendada ning need kuuluvad ju tingimusteta täitmisele, tühi kõht või märg mähe ei oota. Ja isegi kui õnnestub selle kõige üle pingevabalt muiata, siis päris väsitav on kogu see kompott ikka.

Samuti pean endale otsa vaadates ikka vahel tõdema, et ma ei ole laste jaoks nii palju kohal, kui võiksin olla. Mõtlen jätkuvalt, et see on igapäevane võitlus. Võitlus minu harjumuste ja minu „iserolli” ning uute, uutest väikestest inimestest tulenevate vajaminevate käitumiste ja mõtteviiside, minu „isarolli” vahel.

Ka sellel artiklil on olnud oma hind. Nende ridade kirjutamise ajal jälgin silmanurgast, kuidas kaks mu vanemat last lõpetavad oma õhtusööki ning seejärel üksteisega pisitasa riidu kiskuma asuvad, nii nagu seda oskavad vaid üks neljane ja kahene. Võiksin ju olla nende kõrval. Mitte ilmtingimata sekkumas, aga lihtsalt, et nad teaksid, et neil on õigus minu tähelepanule ja toetusele. Taas kord on minu „ise” tähtsam minust kui isast. Kirjutada Müürilehte – uus väljakutse, uus võimalus, ent käestlastud võimalus olla hea isa. Minutid, mida kuidagi tagasi ei saa.

Mind aitab vahel meeldetuletus, et inimene on õppiv olend. Meie õppimis- ja kohanemisvõime on teinud meist liigina selle, mis oleme praegu. Õppimine (ja õpitu minnalaskmine) toimub igal ajahetkel – teatud seosed ja mustrid meis tekivad ja tugevnevad, teised nõrgenevad ning lõpuks kaovad. Seega küsin endalt: „Mida õpib mu laps, kui ta mind vaatab? Mida ütlevad minu olemus ja olemasolu, minu käitumine talle selle kohta, kes on tema, mis ja milline on maailm ja kuidas need kaks suhestuvad?” Lapsed on tõenäoliselt ühed parimad teadveloleku (mindfulness’i) õpetajad. Ühest küljest saab neilt õppida vahetut hetkes olemist. Nende tähelepanu koondub sujuvalt parasjagu kõige olulisemale stiimulile, olgu see siis väline (näiteks mööda lendav lind või maas olev värviline leht) või sisemine (nälg, üksindus, rõõm), ning püsib seal täpselt nii kaua, kuni püsib. Teisalt on nende väikeste inimestega aja veetmine iseenda sisemuse hea peegeldus. Mis mind tegelikult ärritab, kui laps ei tee, mida tal kästakse? Mis siis, kui ta inetult ütleb või midagi ära määrib?

Ärritavad ju tegelikult vaid oma mõtted. Iseenda ootuste ja plaanide mittetäitumine. Kui õpid neid hetkes tähele panema, saad olla hea vanem oma tujutseva „ise” kiuste.

Üks „asi”, mida lapsevanemaks olemine on andnud, on vabanemine teatud tüüpi eksistentsiaalsetest ängidest. Mäletan, et enne isaks saamist oli vahel ikka õhtuid ja nädalavahetusi, kus aeg lihtsalt libises omaette nukrutsedes ja mossitades käest. Nüüd on see vaid kummaline mälestus. Minu ümber on kolm pisikest maailma, mille üle ma valvan, millel läheb mind vaja. Nad kasvavad ja muutuvad iga hetkega.

Vaata ja imesta.

Mida muud saaksingi teha?

Jorgen Matsi on psühholoog, abikaasa ja isa, sportlane ja treener Tartu spordiklubis VÕIMLA ning saatejuht taskuhäälingus „Mõtteaine”.