Kui mingitel teemadel ei ole ühiskonnas kombeks rääkida, eriti veel oma kogemusest lähtuvalt, siis jäetakse inimesed oma muredega üksi. Sellest olukorrast väljumiseks on tarvis toetavaid keskkondi, milles vaimselt haavatavad inimesed saaksid vabalt suhelda ja tunda ennast aktsepteerituna sellistena, nagu nad on.

Olen üksik inimene ja igatsen südamest südamesse suhtlust. Soovin, et meie ühiskonnas oleks rohkem avatust ja vabameelsust ning üksteist toetavaid suhteid. Olen organisatsioonis Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine toetajaliige[1] ja püüan liikumises aktiivselt kaasa lüüa, et arendada keskkondi, kus saaks vabalt rääkida oma kogemustest ning koostöös jõuda erinevate vaimse tervisega seotud probleemide lahendusteni.

Paljud Eestis toimuvad arutelud on minu jaoks igavad, kuna neis osalevad tähtsad inimesed räägivad nii üleolevalt positsioonilt, et suudavad isegi olulised teemad muuta tähtsusetuks. Kui nii-öelda eksperdid räägivad teemadest nagu vaimne tervis, soolisus või seksuaalsus, siis enamasti on nende indiviidikäsitlus modernistlikult mehhanistlik ja normatiivne: õige inimene on ratsionaalne autonoomne indiviid, kes saab endaga ise hakkama. Sellisel isikul praktiliselt puudub subjektiivse kogemuste spekter, teda ei mõjuta suhted lähedastega ega sotsiaal-majanduslik olukord.

Eelmise aasta Arvamusfestivali eel vihastasin, et Eesti debattides valitseb konsensuslik arusaam, et suuremate ajalooliste muutuste aeg on läbi ning küsimus ongi ainult peenhäälestuses: konservatiivid väitlevad liberaalidega kultuuriliste küsimuste üle, aga majanduslikud probleemid ja päris inimsuhted jäetakse täielikult kõrvale. Näiteks ma ei märganud, et eelmise aasta 9. märtsil Maalehes ilmunud Aive Mõttuse artikkel perede vaesusest oleks nn progressiivsetes ringkondades tähelepanu leidnud: Eestis valitseb endiselt arvamus, et kultuurilisi hoiakuid on võimalik muuta ilma ühistesse hüvedesse panustamata.

Mulle läks selles artiklis kõige rohkem hinge ühe poisi pihtimus: „Kord mul ei olnud raha ühe klassi ühisürituse jaoks. Üks suurem poiss oma sabarakkudega hakkas mind sellepärast kiusama. Ma elan poolpõlenud majas. Kui kiusamisest kodus räägin, ütleb isa, et võtan asja liiga tõsiselt ja ärgu ma ometi koolis õpetajatele kaebama mingu. Mind on koolis kiusatud juba viis aastat, aga keegi ei astu minu kaitseks välja, kuna ma pole lahe ega ürita tõestada, et olen tugev ja kõva mees.” Kiusamine, suhtlemisprobleemid ja neist tulenevad noorte vaimse tervise probleemid on meie ühiskonnas suur probleem. Loodan väga, et sihtasutuse Kiusamisvaba Kool tegevus aitab Eesti ühiskonnas arendada üksteist toetavaid suhteid ja vähendada siiani vohavat jõmmimentaliteeti.

Põhjamaade eeskuju

Üheks isikuks, kes pakub huvitavat alternatiivi Eestis väljakujunenud ideoloogilistele vastandustele, on kirikuõpetaja Annika Laats. Tema esinemine eelmisel aastal „Suud puhtaks” saates läks väga paljudele inimestele hinge. Mõne inimese arvates on Annika lihtsalt hea inimene, aga minu jaoks kehastab ta oma tegevusega progressiivse kommunitaarluse võimalikkust Eestis, mis ületab traditsioonilise kogukonnale rõhuva konservatiivsuse ning liberalismiga kaasas käiva individualistliku üksinduse. Loodan, et Eestis leidub veel inimesi, kes soovivad arendada kollektiive, milles on nii ühtehoidmist ja osadusevõimalust, aga samas väärtustatakse ja toetatakse ka indiviidi vabadust ja isikupära.

Kuigi soomlased on oma temperamendilt ehk eestlastega sarnased ja Helsingi on Tallinnast ainult 80 kilomeetri kaugusel, tundub mulle Helsingis käies vahel, et olen sattunud hoopis teistsugusesse maailma. Olen mõelnud, et soovin elada kohas, kus on heaoluriigi sotsiaalne turvalisus, suurlinna vabameelsus ja külakogukonna soojus. Helsingis käies on vahel just selline tunne, sest seal on Tallinnaga võrreldes palju rohkem kosmopoliitsust ja progressiivset maailmavaadet, aga ka hubasust ja rahulikku tšillimise meeleolu. Samuti suhtutakse seal Eestiga võrreldes avatumalt teemadesse nagu vaimne tervis või seksuaalsus.

Eestis valitseb endiselt arvamus, et kultuurilisi hoiakuid on võimalik muuta ilma ühistesse hüvedesse panustamata.

Viimastel aastatel on ka Eestis hakatud vaimsest tervisest rohkem rääkima ning vaimse tervise häired on muutunud vähem tabuks. Siiski on ühiskonnas vaimse tervise probleemide osas palju vääritimõistmist, hirme ja häbimärgistamist. Jaanuaris käisin meie organisatsiooni tutvustamas Eestit läbinud õppevisiidil, mille eesmärk oli tutvustada noortevaldkonnaga seotud inimestele erinevaid praktikaid tõrjutusriskis noorte kaasamiseks. Hiljem vestlesin ühe inimesega Soome organisatsioonist Queers Without Borders ja kui ta sai teada, et ma püüdsin saates „Suud puhtaks” selgitada, et kõik vaimse tervise probleemidega inimesed ei ole märatsevad hullud ning üldse võiks seda teemat inimlikumalt käsitleda, ütles ta, et Soomes ei pea enam selliseid asju selgitama.

Minu jaoks on äärmiselt oluline arendada vaimset tervist toetavaid keskkondi, milles vaimselt haavatavad inimesed saaksid vabalt suhelda ja tunda ennast aktsepteerituna sellistena, nagu nad on. Selles osas on mulle inspiratsiooniks mitme Põhjamaade vaimse tervise organisatsiooni tegevus, näiteks Norra Mental Helse Ungdomi oma. Nad pakuvad oma liikmetele lihtsat võimalust koos käia ja näiteks pitsat süüa, aga sellistest kohaliku taseme kooskäimistest on nad jõudnud nii kaugele, et nad on kaasatud nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil vaimse tervise poliitika kujundamisse.

Ka oma seksuaalsuse ja soolisusega tegelemiseks on Soomes, või vähemalt osades Soome piirkondades, inimestel rohkem võimalusi. Mäletan, kui 2009. aastal püüdsin noorte nõustamiskeskusest saada teraapiat, aga selgus, et majanduskriisist tulenevate eelarvekärbete tõttu nad regulaarset teraapiat mulle lubada ei saa. Järgmisel aastal kuulsin Põhjamaade Kliinilise Seksoloogia Ühingu konverentsil, kuidas ühe Soome ülikooli juures võimaldatakse tudengitele teatud perioodi jooksul iganädalast (paari)teraapiat.

Negatiivsetest reageerimismustritest vabaks

Omas nahas ehk oma keha, soolisuse ja seksuaalsusega hakkamasaamine on paljudele inimestele raske, sest puuduvad sobivad praktikad ning turvalised suhted/keskkonnad, milles oma erinevaid külgi ausalt väljendada. Seetõttu vajame tõsist arutelu selle üle, millised on head meetodid oma tunnete ja identiteediga tegelemiseks ning milline on turvaline keskkond, kus seda teha.

Kui mu üks tuttav läks Soome ülikooli õppima ja sai oma kooli e-mailile sidumise (bondage, shibari) töötoa kuulutuse, arvas ta, et tegemist on naljaga. Eestis on sellised teemad tihti pilkeobjektiks, aga Helsinigi Ülikooli juures on tõesti olemas akadeemiline BDSM-huviliste ühendus. Eestis on samal ajal küllalt populaarseks saanud new age seksuaalsed praktikad. Oma kohatises anti-intellektuaalsuses, kommertsialiseerituses ja retro-romantilises soosuhete käsitluses väärivad new age lähenemised kindlasti kriitikat. Probleem on aga selles, et skeptikutel ja irvhammastel ei paista omalt poolt olevat välja pakkuda häid praktikaid subjektiivsusega tegelemiseks ning nad ei ole teemasse piisavalt süvenenud.

Soovin elada kohas, kus on heaoluriigi sotsiaalne turvalisus, suurlinna vabameelsus ja külakogukonna soojus.

Kujuneme sellisteks nagu oleme suhetes teiste inimestega. Üheks olulisemaks selliseks suhteks isiksuse kujunemisel on perekond. Hilisemas elus võime enda loodud lähisuhetes sattuda olukordadesse, millele ei oska lahendust leida. Küsimus selle valdkonnaga tegelemiseks võiks olla: „Kuidas vabaneda peresuhetest pärinevatest negatiivsetest reageerimismustritest ning kust leida abi praeguste suhete parandamiseks?” Lisaks perele kuulume erinevatesse kollektiividesse, mis võivad meile pakkuda tuge. Samas võib aga kollektiiv olla indiviidi jaoks ka teda allasuruv, ahistav ja isegi traumeeriv. Minnes perekonnast üldisemaks, võiksime arutleda selle üle, kuidas jõuda kogukondadeni, mis toetavad oma liikmete isikupärast arengut ja on valmis ka ise arenema.

Nii nagu kollektiiv võib rõhuda indiviidi ja suruda alla tolle individuaalsust, võib indiviid oma enesekesksuses kahjustada teisi. Hirmudest, ebakindlusest ja üksindusest tulenevalt olen suhetes mitmetele inimestele haiget teinud. Viimaste kuude jooksul meie arutelu ette valmistades olen proovinud mõnede inimestega ära leppida, aga kahjuks ei ole see mul korda läinud. Olen nagu karu, kes soovib olla hea ja armas, aga oma kohmakuses põhjustan teistele hoopis valu. Siiski tahan õppida paremini suhteid looma ja hoidma. Kui Kihnu Virvelt küsiti, et kuidas ta selline sitke ja tugev on, öelnud too, et „Vaata, ma pole siia ilma sitale tulnud, ma tulin ju elama.” Minu jaoks on üks osa tõelisest elusolemise tundest osalemine sotsiaal-kultuuriliste muutuste esilekutsumises. Usun, et meil on võimalik luua kultuur, milles on rohkem nii vabadust (ka vabameelsemat ja avatumat suhtlust) kui ka üksteise toetamist. Seda, kas mina saan sellesse meiesse Eestis kuuluda või pean endale sobivat seltskonda otsima välismaal, on paljus juba teiste inimeste otsustada, sest neile ei pruugi mu isiksus või ideed sobida. Ainuke, mis ma enda poolt teha oskan, et jõuda teisteni, on ausalt väljendada, kes ma olen ja millised on minu seisukohad.

[1] Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise visiooniks on, et kunagi saaks iga Eesti noor kasvada vaimset tervist toetavas keskkonnas. Selleks, et tehtavad otsused kuuluks täielikult noortele endile, on täisliikme vanusepiiriks 29 eluaastat. Alates 30. eluaastast on kõik tegutsejad toetajaliikmeteks, kel on igakülgne osalemisvõimalus (peale hääleõiguse üldkoosolekutel). Kuigi liikumise esmaseks sihtrühmaks on noored, loodame oma tegevusega kasu tuua igast vanusest inimestele.

10. augustil kell 18 arutleb artikli autor koos kirikuõpetaja Annika Laatsi ja pereterapeut Kätlin Konstabeliga Arvamusfestivali Suhtluskultuuri alal teemal „Kuidas jõuda üksteiseni?” Lisaks saab kuulata kogemuslugusid mitmel artiklis toodud teemal (vaimne tervis; pere- ja lähisuhted; kogukond; kehalisus, soolisus, seksuaalsus) ning hiljem gruppides nende teemade üle arutada.

Täpsemat infot leiad Arvamusfestivali kodulehelt ja Facebookist.