Noorele vaatajale suunatud teater on ajakirjanduse silmis marginaalne nähtus, olukorra põhjuseks võib olla nii valdkonna madal prestiiž kui ka väljaannete tagasihoidlik huvi. Uute julgete sõnavõtjate ilmumine võiks tuua meediakajastustesse vajalikku värskust ning läbinägelikkust.

Viimastel aastatel on mitmed noore vaataja teatrit(1) südameasjaks pidavad inimesed (Kaido Rannik, Leino Rei, Eva-Liisa Linder) tõstnud häält seetõttu, et lasteteatrile ei lange kirjasõna valgust või kajastus on pigem pressiteatepõhine kui teatrikriitika valdkonda kuuluv. Ka selle aasta Salme Reegi nimelise ehk lastelavastuste auhinna nominentide kohta uurides ei leia just ülearu palju põhjalikumaid trükimeedias ilmunud käsitlusi. Õnneks on olemas lasteteatri blogi, mis noorele vaatajale pakutaval silma peal hoiab. Kogu 2012. aasta repertuaarist moodustasid lastele ja teismelistele mõeldud lavastused viiendiku(2), kuid miks ei peeta nii suurt osa eesti teatripildist leheruumivääriliseks?

Kui veel mõne aasta eest oli eesti lasteteater kui seisev vesi, siis nüüd on tuuled mitmest kaarest lained liikuma puhunud: noore vaataja teater üllatab ja tiheneb aina nii mängutehnikate, dramaturgia kui teemade poolest (vt nt Eva-Liisa Linderi artiklit kogumikus „Teatrielu 2012”) ning pakub lastelavastuste arvulisele kasvule võrdseks paariliseks ka sisulist toekust. Niisiis pole alust arvata, et praegusaegne lasteteater kriitikule pinget pakkuvaks süvaanalüüsiks liiga üheplaaniline oleks. Liiatigi, kui teatrist kirjutaja keskenduks vaid kunstilistele imedele, jutustaks ta ainult poolt lugu, kuna oluline on anda nii tegijaile kui potentsiaalsele publikule kõrvalpilgulist tagasisidet ka ebaõnnestumiste kohta. Seega ei hoia noore vaataja teater ise kriitikut kirjutamast tagasi, meediakajastuse hõreduse põhjused ja lahendused seostuvad peaasjalikult kirjutajate endi ja nende teostusplatvormi ehk väljaannetega.

Noore vaataja teatri madal prestiiž

Noore vaataja teatri kriitika puudumise ja puuduste üle arutleti ka Teatriteaduse Üliõpilaste Looži vestlusõhtutel (koondpealkirjaga „Kolm õhtujuttu ehk Lasteteatrite sümpoosion”), kus pakkusid erinevaid professionaalseid vaatenurki Eva-Liisa Linder, Rait Avestik, Toomas Tross ja Haide Männamäe Piip ja Tuut Teatrist, Mart Koldits ning Jaanika Juhanson. Rait Avestik tõi mitme lasteteatriga seotud probleemi põhjusena välja, et valdkond ei ole prestiižne. Prestiiž aga põhineb avalikul arvamusel, mis võidab iga avaldumisega arvajaid juurde ja mõjutab nii ka potentsiaalseid lasteteatrist kirjutajaid.

Avaliku arvamuse end taastootva olemuse tõttu on keeruline määratleda selle algallikat. Siiski, kui repertuaariteatrites mõistetakse lastelavastusi pahatihti pealiskaudselt repertuaariaugu täite, näitlejate hädapärase rakenduse või oma põhifunktsioonilt kommertsliku rahateenimisvõimalusena, siis on tõenäoline, et kiretu suhtumine kandub üle tegijatele ja väljaannetele-kriitikutelegi: mis sest lasteteatrist kirjutada, tõsine teater on mujal. Kui aga eesti lasteteatrimaastikul ringi vaadata, siis on noore vaataja teatri võimalusi alahindavast suhtumisest sündinud mõttemadalate stamplavastuste domineerimisaeg ümber saamas või juba saanudki. Nii suurtes kui väikestes teatrites sünnib noorele vaatajale kunstiliselt paeluvat teatrit ning teatrist kirjutajad ei tohiks lasta vanadel eelarvamustel või ka nn ebaprofessionaalsetel libatruppidel kujundada enda hinnanguid ühe sihtgrupi teatrile tervikuna.

Noore vaataja teatri alaväärtustamist võib tingida ka arusaam, et selle esmane funktsioon on juhatada tulevasele täiskasvanule teed teatrisse. Nii taandub aga lasteteater täiskasvanute teatrit teenindavaks alamaks, millel iseseisvaid loomingulisi püüdlusi justkui poleks. Sellest mõtteviisist kumab läbi suhtumine lapsesse kui mitte veel täisväärtuslikku teatrivaatajasse. Teatrisündmuse olemuslikem osa, mäng, on aga lapsele omane tegevus, mille kaudu ta maailma kogeb ja mõistab. Alles ühiskonna konventsioonide ja piiridega tutvuv laps on teatri märgisüsteemidest loodud uutele mängureeglitele vastuvõtlikumgi kui täiskasvanu, mistõttu on alusetu arvata, et laps teatris tinglikkust täiskasvanust halvemini loeb.

Väljaannete initsiatiiv on oluline

Teatriarvustusi avaldavad ajalehed-ajakirjad on avaliku arvamusega mitmeti seotud. Esiteks mõjutab lugejaskonna hoiak teema suhtes müügi- ja klikinumbreid. Suurimale hulgale lugejaile atraktiivsed ja seeläbi kasumlikud lood räägivad harilikult argielu tugevalt mõjutavatest sündmustest, kurioossetest nähtustest, prominentidest, konfliktist või millestki poleemikat provotseerivast. Lasteteater eelarvamusliku arusaama järgi ühtegi nimetatud lahtrisse ei kuulu ja seega uudiskünnist ei ületa, mistõttu väljaanded artikleid noore vaataja teatrist kuigi sageli ei telli. Seega, isegi kui kriitik soovib lastelavastus(t)est kirjutada, on sellest vähe kasu, kui puudub avaldamisplatvorm. Meedial on aga peale tarbijate soovidele vastamise veel üks oluline ülesanne: teha nähtavaks populistlikele uudisväärtuse kriteeriumitele alla jäävaid, kuid muul põhjusel tähelepanuväärseid sündmusi. Nii panustavad väljaanded valdkondade arengusse, vahendades teavet ja võimaldades diskussiooni. Noore vaataja teatrit ebaoluliseks pidades eiravad ajalehtede-ajakirjade toimetajad aga seda ametiga kaasneva kohustuse teist poolt.

Väljaannete kohusetunne ja initsiatiiv loob eelduse teatrist kirjutaja huviks noore vaataja teatri vastu. Tagatud leheruum lasteteatrist kirjutamiseks suunab kirjutajat vabanema stigmatiseerivast eelarvamusest ning pöörama noore vaataja teatris toimuvale tähelepanu samavõrd, kui ta huvitub teistele sihtgruppidele suunatust. Omalt poolt saavad noore vaataja teatri kajastamist soosida ka teatrid ja lastele lavastavad trupid, kutsudes kriitikut lavastusi vaatama. Kui kriitikule on tehtud konkreetne ettepanek ning tal on ka avaldamisvõimalus, on täidetud kirjutajavälised tingimused lasteteatri meediapilti jõudmiseks. Seejuures on vajalik, et noore vaataja teatrile pööraksid tähelepanu nii enam turunduslikku eesmärki teenivad päevalehed kui süvaanalüüse ja tegijatele tagasisidet pakkuvad kultuuriväljaanded. Nn päevalehekriitika on eriti oluline väiketeatritele, kes repertuaariteatritega ise selles osas võistelda ei jõua ning tunnevad pahatihti, et neid justkui polekski olemas, ei kirjutaja ega võimaliku publiku jaoks. Sellegipoolest ei piisa päevalehekirjutistes vaid sisu põgusast ümberjutustusest ja pressiinfo kopeerimisest, vaid vaja oleks analüütiliselt kirjeldavat teksti, mis annaks võrdluste kaudu adekvaatset infot lapsevanemale või klassijuhatajale, kes 30 lapse teatrikogemuse eest vastutab.

Mida noore vaataja teatri puhul hinnata?

Noore vaataja teatri tegijaile konstruktiivse tagasiside andmisel ja potentsiaalse publiku teavitamisel tuleks lähtuda valdavalt samadest põhimõtetest kui täiskasvanute teatri puhul. Põhiline laste- ja muud teatrit üheks köitev omadus on heaks teatriks vajalik tegijate täietõsiduslik suhtumine loodavasse. Toomas Tross meenutas selle iseloomustamiseks Kopenhaageni Commedia teatrikooli motot, commedia dell’arte tegelase Pulcinella sõnu: „Mõne jaoks olen ma meister. Teise arvates lausa jumalik. Aga sulle, auväärt publik, igavesti alandlik teener.” Haide Männamäe tõi näiteks Vanemuise näitlejad, kes lähevad mängima Teatri Koju ja annavad endast sama palju kui suurel laval. Niisiis tuleks ka lasteteatri puhul hinnata ühe aspektina suhtumist, Eva-Liisa Linderi sõnutsi seda, kas lavastus on tehtud ausalt ja otsinguliselt, pühendumisega või vaid rahateenimiseks.

Siiski on noore vaataja teatril mõned omaaspektid, millele kriitikul tasub tähelepanu pöörata. Aupaklik suhtumine publikusse tähendab ka sihtgrupi eripäradega arvestamist, ilma et teatritegemise olemus sellest teist nägu või tegu oleks. Lastekirjanduse kontekstis on seda nimetatud adressaaditunnetuseks. Rait Avestiku sõnul tuleks mõelda sellele, et lapsel on elukogemust vähem, Mart Koldits tõi välja mõned meetodid, mis lasteteatriga ei klapi, näiteks šokeerimine, agressiivsus või keerukad tõsifilosoofilised arutlused. Nii laste- kui täiskasvanute teatrisse sobivaid mänguvõtteid jääb aga alles lõputult, mida kinnitavad ka Eva-Liisa Linderi toodud näited eesti aina mitmelaadilisemast noore vaataja teatrist: kasutatakse nüüdistantsu, akrobaatikat, varjuteatrit, elavat muusikat, pantomiimi.

Kuigi lasteteater on suunatud oma teemakäsitlusviisidelt noorele teatrikülastajale, tuleks täiskasvanust kriitikul hinnata nähtut siiski oma seisukohast lähtuvalt, pöörates tähelepanu lavastuse sihtgrupitundlikkusele, kuid püüdmata imiteerida lapse võimalikke mõttekäike või elamust. Hea teatri elemendid, nagu meisterlik näitlejatöö, kontseptsioonist lähtuv ja samas ka iseväärtuslik lavamaailm ning materjali mitmeplaaniline tõlgendus, kuuluvad samuti hea lasteteatri juurde, seetõttu meeldib hea noore vaataja teater ka täiskasvanuile. Kui arvata, et täiskasvanu ei saa või ei oska hinnata lastele mõeldud teatrit, võiks samahästi väita, et täiskasvanu ei oska lastele teatrit tehagi, sest kuis võib tema teada, kuidas lapsele kunstilist elamust pakkuda. Kuigi sihtgruppi kuulumata ei taju kriitik lastelavastust kahtlemata samamoodi kui noor vaataja, ei tähenda see, et ta etendusest elamust saada ei võiks või teost arvustada ei oskaks.

Väärt noore vaataja teater pakubki tõlgendusvõimalusi kõigis vanuses vaatajaile. Nii Piip ja Tuut Teatri tegijad kui Mart Koldits tõid välja, et tahavad pakkuda peredele kooskogemust, et vanemad ei tooks ainult lapsi üle ukse, vaid jääksid ka ise etendust vaatama. Sel moel saab teatriskäigust pereelamus ja ühtlasi on lapsel keegi, kellega nähtu üle arutleda – see arendab tema mõtlemisvõimet ja silmaringi. Selleks et lastelavastus kõnetaks aga nii last kui vanemat, peab sel olema tähendus- ja teemakihte rohkem kui üks või paar. See pole konformistlik-kommertslik igaühele-midagi-võte, pean silmas seda, et lavastuse tegelasi või sündmusi oleks võimalik erinevalt kontekstualiseerida ja üldistada. Hea näitena meenub „Väike Gavroche” NUKUs (lavastaja Taavi Tõnisson), mis põhineb Victor Hugo „Hüljatute” katkenditel ja võimaldab juba seetõttu rohkem seoseid luua. „Väikese Gavroche’i” puhul on tähelepanuväärne, et väikeste ja suurte vaatajate ette tuuakse mängulisel viisil ja vahva peategelase kaudu muu hulgas sellised teemad nagu vaesus, surm ja revolutsioon, mis pole lahendatavad küsimused ka täiskasvanute jaoks. Mitmeplaaniline teater jääb lapsele meelde kauemaks, kuna võib mõne lapse teatrimõistet laiendava detailiga üllatada või oma sisuga aastategi pärast mõjutada.

Teatrist kirjutajal on võimalus saada enda (laste)teatrimõistet avardavaid kogemusi ja tutvuda rahvusvahelise uuema noore vaataja teatriga mitmetel Eestis toimuvatel festivalidel, näiteks iga-aastasel visuaalteatrile keskenduval Tallinn Treff Festivalil või sel aastal Põhja- ja Baltimaade teatrikoolide lasteteatriteemalisel kokkutulekul SUMIN, mis toimub 1.–3. juunil Viljandis. Eesti lasteteatrit näeb loodetavasti ka järgmisel aastal festivalil „Teater noorele vaatajale”, mis debüteeris möödunud sügisel. Olgu tegu laste- või mõne muu sihtgrupi teatriga, analüüsida, võrrelda, kvaliteeti hinnata ja kirjutada aitab alati mitmekesine vaatamiskogemus.

Vajadus julgete sõnavõtjate järele

Hädasti oleks vaja noori ja vihaseid lasteteatrist kirjutajaid, nagu ütles välja Rait Avestik. Neid, kes julgeksid sõna võtta, kui laval kasutatakse lapse tähelepanu tõmbamiseks ja kunstiliste puudujääkide kompenseerimiseks odavaid ja ebaeetilisi võtteid, kui jutustamiseks valitud suurde loosse pole vaevutud ise uusi tähendustunneleid ehitama, kui etendajad alahindavad oma publikut ja teatrimängu võimalusi. Samuti on vaja neid, kes tunneksid ära mõttemängulise ja lapse loovust arendava teatri ning aitaksid sel oma kirjutistega publikuni jõuda. Võib-olla tekitavad mõnes noores või miks mitte ka kogenumas sõnateatrile keskendunud kriitikus lasteteatrist kirjutades kohmaka tunde viimastel aastatel üha sagedamini kasutatud visuaalkunstilised ja füüsilised väljendusvahendid. Sellised mängutehnikad, mis klassikalisele tekstikesksele teatrile võõrad on, pääsevad enam mõjule just noore vaataja teatris, kus adressaaditunnetuslikult suurtest tekstimassiividest hoiduda tuleb. Siin aga aitabki kirjutaja kompetentsi suurendada vaatamis- ja ka lugemiskogemus.

Kui ootame kriitikutena teatrilt kunstilisi enneolematusi ja põhjani pühendumist, ei saa ka meie dialoogipartneritena nõrgemad olla, kuivõrd arvustuste kirjutamine on samuti loominguline tegevus. Võtkem mitmekesist eesti lasteteatrimaastikku jälgides ka kirjutajatena ette eksperimenteerida – algatuseks lasteteatrit vaatama minnes ja hiljem nähtust kirjutades, et alusetult marginaliseeritud noore vaataja teater saaks publiku pilgu all elada.