Rauno Alliksaar kirjutab Meelis Friedenthali uuest teosest, mida võiks määratleda Tartu-romaanina, kui selline žanr olemas on, aga üldiselt ei allu täpsete detailikirjeldustega 17. sajandi ja 1990ndate vahel reisiv jutustus ühelegi kategooriale.

Meelis Friedenthal „Inglite keel”
Varrak, 2016
208 lk

Akadeemik-kirjanik Friedenthali kolmas romaan „Inglite keel” mõjub pääaegu et entsüklopeedilisena ning paneb lugeja korralikult pääd murdma, et mis see õigupoolest on, millest ta loeb, ja kus üleüldse tõelisuse ja fiktsiooni piir selles teoses kulgeb. Tõsi, mõnevõrra aitab omaenda (kellel rohkem, kellel vähem) teravalt tunnetatud intellektuaalseid vajakajäämisi leevendada autori saatesõna, millest saab lugeda nii 17. sajandil Tartus tegutsenud Friedrich Meniuse ehk Salomon Maiuse (kes ju ka raamatus olulise tegelasena üles astub!) kohta kui ka juba õige hämarasse ajalukku ulatuvatest, aga varauusajal äärmiselt populaarseist universaalse keele otsinguist. Lugemine on ometigi töö (ehkki nauditav), mõni tööots on raskem kui teised, ning „Inglite keel” on üks neist. Tegemist on raamatuga, mis on intellektuaalselt väljakutsuv ning mis võib ju küll edukalt olla öökapiraamatuks, ent mida ülemäära unisena ehk lugeda ei maksa, sest nõnda võib nii mõndagi olulist tähelepanuta jääda või siis hoopis uni kaotsi minna, sest raamat on ladusalt loetav ja – ei saa salata – põnev.

Romaan täidab huvitavat nišši Friedenthali senises loomingus: kui autori esikromaani „Kuldne aeg” (2004), mis on laadilt võrdlemisi traditsiooniline ulmeromaan, sündmused paigutuvad selgelt tulevikku – ehkki jääb lahtiseks, kui kaugesse nimelt – ning teine, mitmete auhindadega pärjatud ajalooline Tartu- või ülikooliromaan „Mesilased” (2012) leiab tervikuna aset 17. sajandi Tartus, siis „Inglite keel” põikab küll vahelduva eduga tollessesamasse 17. sajandisse, ent valdavalt toimub tegevus siiski uuemal ajal, olgu siis tänapäeval või 1990ndail. Tuleviku- ja minevikuromaani kõrvale seega olevikuromaan, ehkki mööndustega. Ent kuidas seеkordset raamatut üleüldse kategoriseerida? Näib, et teos pageb igasuguse lihtsa sildistamise eest ega luba ennast kitsastesse raamidesse suruda või kui mingil hetkel hakkabki tunduma, et lubab, siis mõne päätüki pärast tõstab taas mässu ning jätab üritaja pika ninaga. Joonase ja Mirjami lugu pärineks justkui armastusromaanist, Salomon Maiuse trükikoja-episoode ootaks „Mesilaste” laadis ajaloolisest jutustusest, tontlik torupillimängija, kes mitmel puhul pildile ilmub, mõjub aga kummardusena Friedenthali ulmekirjanikutaustale, lubades soovi korral raamatusse lugeda ka sähvatuse fantastikat (aga kes ei taha, saab sellest erilise pingutuseta mööda vaadata). Ja otse loomulikult on ju tegemist korraliku Tartu-romaaniga, kui seda võiks eraldi žanriks pidada. Kuna žanripiirid iseenesest aga liialt olulised ei ole, siis ei maksa ilmselt selle küsimusega end ülemäära vaevata. Tuleb leppida, et „Inglite keel” on täpselt see, mis ta on – liigitamatu, mis pole seejuures aga kuidagi ennekuulmatu ega ütle veel midagi raamatu sisu kohta.

Tegevusliinide sisuline mitmekesisus – ühendavaks elemendiks on ju eelkõige too Salomon Maiuse raamat ning paberilugu laiemalt, mitte muu – annab veel kord tunnistust, mäherduse intellektuaalse tour de force’iga „Inglite keele” puhul tegu on. Raamatust õhkub erudeeritust ning korralikult tehtud eeltöö on ilmne. Ei tohiks tekkida kahtlust, et autor on ühtviisi hästi kursis nii varauusaegse filosoofia kui ka trükikunsti ja paberivalmistamise ajalooga, nii ülikooli asutamisaegse Tartu kui ka 1990ndate Tartuga. Miks ei peakski? Ei maksa unustada, et Friedenthal on siiski lisaks kirjanikuks olemisele ka teadlane, kes on muu hulgas uurinud just noidsamu teemasid, millest raamatus kõneldakse. Tõsi, sekka eksib ka killukesi, mille puhul tundub, et autori mõttelend on need lihtsalt n-ö päälekauba teksti sisse poetanud, tavaliselt mõne seostuva teema külge haagituna. Nõnda saab lugeja näiteks teada, et eestlased õppisid alles 20. sajandi algul ihuhädasid tualetis õiendama (lk 35) või et hruštšovka-tüüpi majadesse majutati Nõukogude Liidus ligi 60 miljonit inimest (lk 85). Romaani sisule ei anna säärased vaherepliigid laiemas plaanis midagi erilist juurde, ehkki ei näi ka ballastina, milleks säherdused vahelepisted pahemal juhul muutuda võivad. Mõnel puhul sobituvad pääaegu eikusagilt algavad intellektuaalsed arutelud, mis vahetu sündmustikuga küll ei seostu, aga üsnagi hästi raamatu laiemasse konteksti. Selgitus benediktlaste märgikeele kujunemisest ning inglitest ja deemonitest (lk 121–122) on jällegi vaid servapidi (ehkki tugevalt) päätükis kirjeldatud tegevusega seotud, lugu Athanasius Kircheri katsetest dešifreerida Egiptuse hieroglüüfe (lk 123) algab aga täiesti ootamatult ja moodustab ekskursi, mille esmapilgul ainus pidepunkt ülejäänuga seisneb selles, et kõneldakse märkidest ja sümbolitest, ning säälkohal fookuses olev tegelane, inkunaabliuurija Gerhard, on just äsja neil teemadel mõtisklenud. Kas mõtestada seda Kircheri-lugu Gerhardi mõtete jätkuna või kirjaniku häälena, mis järjekordset vahepala jutustab, jääbki segaseks, aga olgu nii või naa, nagu ka vahetult eelnev benediktlaste-pala, ei mõju seegi tekstiosa kuidagi võõra või kohatuna, vaid passib hästi läbivalt (muu hulgas) universaalset või algset keelt käsitlevasse narratiivi, panustades selle sisukusse ning aidates lugejal teemasse sügavamalt sisse elada ning sündmustiku atmosfääri tabada.

Raamatust õhkub erudeeritust ning korralikult tehtud eeltöö on ilmne. Ei tohiks tekkida kahtlust, et autor on ühtviisi hästi kursis nii varauusaegse filosoofia kui ka trükikunsti ja paberivalmistamise ajalooga, nii ülikooli asutamisaegse Tartu kui ka 1990ndate Tartuga. Miks ei peakski?

Ja atmosfääri kirjeldada Friedenthal juba oskab. „Mesilasteski” tuleb elavalt esile meeltega kogetav – leib on mädanenud ja üleüldse maitseb toit kohutavalt, kõik haiseb ja kopitab, ilmad on niisked ning majad kõdust ja hallitusest rõsked ja vastikud, kogu õhkkond rusuv ja ahistav. Eks sellistel puhkudel torkabki lugejale ennekõike teravalt silma just negatiivne. „Inglite keeleski” kohtame „läppunud ja seisvat palavust” (lk 35) või seda, kuidas „õhk on kõrbenud õli haisust paks” (lk 47), „palavus teeb uimaseks” ja „ükski tunne ei ole selge ega distinktne, kõik liigub hämaralt kahe maailma vahel” (lk 167). Samas sekundeerivad sellistele kujunditele samavõrd intensiivselt hoopiski positiivsema varjundiga olustikukirjeldused – ust avades „tulvab vastu sooja ja pehmet lõhna” (lk 85) ja „kevadpäikese ja tõmbetuule käes näeb ühikatuba isegi maaliline välja” (lk 51), kuigi kõnealune ühikatuba muidu just kõige eeskujulikumas seisukorras pole. Säärane tihe, laiemalt aistinguline, aga kitsamalt pääasjalikult pildiline, visuaalset edastav keel läbib õigupoolest kogu raamatut, tekitades lugejas elavaid kujutluspilte, omandades pääaegu filmiliku kvaliteedi: kleepuv tolm katab pabereid ja kirjutuslauda (lk 160), rongis on kollastest liistudest puupingid (lk 132), raamatukogu meenutab gooti katedraali, mille seinad köidetega palistatud (lk 94), ning raamatuseljal on viis köitenööri ja kringelpistes õmblused (lk 58). Paberiromaan on detailideni täpne, pisiasjadeni lahti kirjutatud säälgi, kus küllap nii mõnigi teine autor oleks piirdunud võrreldamatult üldsõnalisema kirjeldusega. Üheks põhjuseks võiks olla, et detailid kui sellised on antud romaani terviku seisukohalt äärmiselt olulised ning õigupoolest ainsad, mis erinevaid tegevusliine ühte seovad. „Inglite keel” on fundamentaalselt detailide raamat. Salomon Maiuse trükitöö ning Asta ja Eino Aaroni paberinäidiste kogu on ühest küljest romaani absoluutseks ja vaieldamatuks keskmeks, ent teisalt on jällegi tegu pisiasjadega, mis kõigis aegades ning kohtades, kus raamatu tegevustik aset leiab, vaid vilksamisi ilmuvad. Sama kehtib oma veidrat laulu joristava torupillimängija kohta, kes on kaugel sellest, et olla kandev tegelane, ent ometi sekkub ühel või teisel viisil pisteliselt kogu aeg tegevusse, andes oma kohaloluga märku kontinuiteedist teose erinevate osade vahel.

Paraku tuleb aga nentida, et mitmel puhul jääb see kontinuiteet siiski nõrgaks. Ei saa mingil juhul probleemiks pidada seda, kui raamatu lõpetamisel jääb lugeja jaoks õhku küsimus „mis edasi?” või kui mingid elemendid teosest avavad ambivalentseid arenguvõimalusi või juhatavad lugeja ülepää kusagile pimedasse tekstilaande, kus vastuseid küsimustele leida pole võimalik ja tõlgendamise õige tee, kui seda üldse oli, on ammu kaotatud. Ei ole ka probleem, kui romaani osad toimuvad erinevas ajas ja/või ruumis ning neil omavahel märkimisväärset seost ei ole – paindlik vorm, nagu romaan on, lubab nii mõndagi. Ent mingit lõpetatust ometi ootaks. „Inglite keele” puhul on mõneti problemaatiline, et noodsamad eri ajas ja ruumis paiknevad sündmused küll evivad tuntavat ühisosa, ent ometi näib see tihtipääle juhuslik ning episoodid üksteisest lahutatud, hoolimata selgelt ühendavatest liinidest. Jah, võibolla on see autori taotluslik käik sihiga pääaegu et eksitada, ninapidi vedada, sundida aktiivse fantaasiaga, süvenenud lugejat kaevuma aina sügavamale, kuni ta lõpuks avastab, et on ajanud taga midagi, mida ei olegi võimalik leida. Aga võibolla ka mitte. Teatav lõpetamatus jääb aga selle teose puhul kummitama, olgu üht- või teistpidi. Õnneks pole siinkohal tegemist selle klassikalise n-ö hõreda romaani lõpetamatusega, mis tuleneb tekstis tajutavatest lünkadest, olgu nad mis tahes laadi. Oi ei, „Inglite keel” pole kuidagi auklik, küll aga võinuks ülesehituse põhjal eeldada tunduvalt mahukamat teost. Romaan lihtsalt lõppeb enneaegu ja jätab nõnda üsna nõutuks. Meniuse-Maiuse raamatu puhul mingit selgust ei saabu, inglite keelt ei leita, Aaronite paberikogu saladused jäävad varjule. Lugeja saab vaid õlgu kehitada ja omaette edasi mõtiskleda, mis kõik võinuks olla, kuigi mõtlemisainest saab raamatust ohtralt.