Poliitilistest barjääridest ning Lääne whitewashing’ust hoolimata otsib Aasia nüüdisaegne kultuur progressiivsemate kunstnike ja muusikute eestvedamisel teed maailmaareenile.

Oktoobris Üle Heli festivalil esinenud Saphy Vong alias Lafidki on kambodža päritolu artist, kes on võtnud oma eesmärgiks Aasia muusika tutvustamise ning selle ümber käiva dialoogi muutmise. Seda praktiseerib ta suuresti isikliku loomingu ja muusikaplatvormi Chinabot vahendusel, mille kohta leiab ettevõtmise kodulehelt muuseas märksõna „digitaalne diasporaa”, kuhu on koondunud eksperimentaalse muusika artiste Taiwanist, Singapurist, Hiinast, Indoneesiast ja mujalt Aasiast.

Kambodža etnilisel muusikal on su loomingus oluline roll. Räägi natuke selle muusika taustast. Kuidas sa selle enda jaoks avastasid ning otsustasid seda elektroonikaga miksida?
Kambodža olukord halvenes punaste khmeeride (aastatel 1975–1979 Kambodžas võimul olnud kommunistlik partei, mis korraldas Kambodža genotsiidi – M.M.) režiimi ajal, mille ohvriteks olid ka kunstnikud, intellektuaalid, teadlased ja arstid, kes saadeti töölislaagritesse või hukati. See kultuuriline genotsiid tõi kaasa muusika keelamise ning 90% muusikutest ja meelelahutajatest tapeti. Lisaks sellele traumeerivale kogemusele on Kambodža endiselt väga ruraalne ja konservatiivne riik, mis peab end uuesti üles ehitama ja muusikamaailmas oma koha leidma.

Töötasin läbi palju 1960ndate Aasia muusikat. Suur hulk Kambodža ajaloolisi andmeid, fotosid, filme ja muusikat hävitati ning riik kaotas palju elusid, ent ka teadmisi, traditsioone, kultuuri, inspiratsiooni ja nende inimeste südameid. Olin vaimustunud neist, kes üritasid selle andmebaasi uuesti üles ehitada, kuid ma ei tahtnud keskenduda ainult Kambodžale ja minevikule, vaid ka olevikule ja meie naaberriikidele, kes on kultuuriliselt üksteisele väga lähedal. Kaasasingi selle rikkaliku kultuuri tänapäevasel moel oma loomingusse, et näidata Aasia muusikat teisest küljest.

Tuuritasin mõned aastad tagasi palju Ida- ja Kagu-Aasias ning kohtusin väga paljude suurepäraste artistide ja promootoritega. Minuga võttis ühendust Jean-David Caillouët (prantsuse heli- ja visuaalkunstnik – M.M.), et esindaksin „AS((EAR))Ni” näitusel Bangkokis koos Julien Haironiga (prantsuse etnomusikoloog ja muusik, kes on keskendunud pärismaalaste ning erinevate hõimude ja etniliste gruppide traditsioonide ja muusika uurimisele ning kogumisele – M.M.) kambodža helisid. Lisaks oli seal teisi artiste, professoreid ja etnomusikolooge Kagu-Aasiast, mis aitas mul avastada ka naaberriikide etnilist muusikat.

„AS((EAR))N” keskendus Kagu-Aasia riikide arengule ning oli loodud selleks, et tõsta teadlikkust, et Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon toob tulevikus Taisse mitmeid muutusi. Me usume, et oluline on edendada arusaama oma naaberriikide kultuurist ning läheneda sarnasustele ja erinevustele avatud meelega. Installatiivne näitus esitleski mitmekülgsust, sulandumist, seotust ja erinevusi poliitiliste piiride üleselt.

Lindistasime koos Julieniga Kambodžas Môndôl Kĭri ja Rôtânăh Kĭri provintsides elavate pärismaalaste, Bunongi hõimu ja Tampuani kogukonna muusikat. Nad laulavad oma keeles ja ehitavad ise oma instrumendid. Nende keel oli punaste khmeeride valitsuse ajal peaaegu välja suremas, nii et selle muusika esitamine on justkui ühe tugeva traditsiooni tagasivõitmine. Kuigi see traditsioon on metsaraie, salaküttide ning hangeldajate tõttu taaskord ohus.

Räägi oma uuest albumist, mis kannab sama pealkirja kui sinu loodud muusikaplatvorm ehk „Chinabot”.
Produtseerisin selle üheaegselt Kambodžas, Tais, Malaisias, Uus-Meremaal ja Suurbritannias ning kaasasin selle puhul mitmeid artiste Aasiast. Mu unistus oleks panna kõigi nendega kokku suur orkester. „Chinabotil” ongi kõige olulisem koostöö teiste muusikutega. Kolm lugu albumilt on seotud projektiga, mille ma tegin Uus-Meremaa khmeeri pagulastega. Intervjueerisin 80ndatel sinna põgenenud inimesi ning briti kirjanik Eve Watlingi abiga kombineerisime neid lugusid vanade khmeeri pajatustega. Hiljem palusin ma erinevatel Aasia muusikutel neile peale laulda. Selle peamine mõte on seotud hübriidsuse ja migratsiooni ning sellega, kuidas idee läbi liikumise kasvab.

Chinaboti missioon on tutvustada maailmale Aasia artiste. Mis sealsel skeenel praegu toimumas on? Kuidas kõlab tänapäeva Aasia?
Skeene on väga põnev. Mitmed noored eksperimenteerivad rohkem kui tavaliselt ning need, kelle taust on traditsioonilisem, on enam avatud koostööle ja katsetamisele.

Muidugi ei tohiks me vaadelda ainult ajaloolisi faktoreid, sest sotsiaalmajanduslikud näitajad mängivad samuti olulist rolli. Kambodžas, nagu ka selle naaberriikides, elab suur protsent elanikkonnast allpool vaesuspiiri ning ilma ligipääsuta internetile ja haridusele. See olukord ei paku viljakat pinnast eksperimentaalse kunsti loomiseks. Muide, praeguse aja kambodža noored kipuvad rohkem poliitilistest ja sotsiaalsetest teemadest laulma kui helidega eksperimenteerima.

Linnanoortele on nüüdisaegne muusika, nagu rokk, popp, metal, punk ja hiphop, kättesaadavam, kuid eksperimentaalse muusika suunas on liikumine väga aeglane. Minevikutraumad ja oleviku majanduslikud probleemid pole lihtsasti unustatavad. Võib-olla hõlmabki unustatud või kaotatud mineviku otsimine paljude artistide mõtteid rohkem kui nüüdisaegne muusika.

Mõned kunstnikud on otsustanud astuda praegusele olukorrale vastu provokatiivse kunsti kaudu, hoolimata sellest, et neid võidakse vahistada.

Oled maininud, et Lääne artistid on Aasia kultuuri omastanud, kasutades oma töödes orientalismi. Kas oled täheldanud antud teemaga tegeledes lääne ja ida vahelises koostöös või mentaliteedis mingit muutust? Kas teatakse, mis Aasias toimub?
Mitmed filmid on sütitanud whitewashing’ut puudutavaid debatte, samas on asiaate rollides vähe ning kui neid vajatakse, siis enamasti solvavatesse stereotüüpsetesse osadesse.

Ameerika popmuusika Lõuna-Aasia kultuurist omaksvõetud osa keskendub enamasti peavoolu filmimuusikale, kuid ka erinevate regioonide pärimus- ja rituaalmuusika kohandamisele. Suur hulk Lõuna-Aasia muusikast pärit vokaaltalente ning tämbreid, mis on sündinud erinevatest rütmiinstrumentidest, on tõestanud end sobiva allikana hiphopi ja popmuusika produtsentidele. Tihti võib see aga toita absurdseid stereotüüpe, mis on oma olemuselt lugupidamatud.

Teine lihtne näide on David Bowie’ „China Girl” – lugu sissejuhatav „idamaine riff” on stereotüüpne näide sellest, kuidas Lääne kultuur hiina muusikat tajub. Peale selle teeskleb Bowie muusikavideos hiinlaseks olemist, tõmmates silmanurgad sirgeks. Kuid ärge saage minust valesti aru, mulle meeldib see lugu ja David Bowie.

Enne suuri migratsioone Hiinast USAsse ja Euroopasse oli Lääne kunstis Hiinale omane eksootiline ja romantiline ideaal. Chinoiserie ja orientalism olid 18. sajandil trendid, mis portreteerisid Hiinat kui kauget udust maad, kus on mandariinid ning konkubiinid bambuslehtlates. Hiljem kolisid sajad tuhanded hiina töölised Ameerikasse tööle ning kodusõjajärgne krahh tõi esile poliitikast ajendatud vaenulikkuse hiina kogukonna vastu, võtkem või näiteks Supreme Order of Caucasiansi.

Ka propageeriti ja normaliseeriti 19. sajandil afroameeriklaste kogukonna rõhumist popkultuuri ning selliste rassistlike žanrite kaudu nagu blackface või menestrelide etendused. Samamoodi sai yellowface’ist vahend rassistlike ideede levitamiseks. Yellowface kujutas endast algselt hiina meelelahutajate Hiina-teemalisi vodeville, kuid nagu menestrelide etendustes, kus valged mustaks tehti, sai ka sellest valgete valdus, kus end „kollaseks võõbati” ning hiina kultuuri naeruvääristati. Mõned neist etendustest on humoorikad tõlgendused hiina muusikast, liialdades Aasiale omast märkimisväärset atonaalsust ja kõrget hääleulatust ning pilades hiina aktsente. Siit leiame me eellasse „orientaalsele temaatikale”.

Ameerikas ja Euroopas tegutsevad Aasia artistid on keskendunud tugevalt K-pop’ile. On mingid barjäärid, mis hoiavad neid sellessamas punktis, kus nad on. Turunduslikust vaatepunktist on see väga suur risk ja keegi pole seda veel võtnud. Aasia artistide turustamise suhtes ollakse kõhklevad – võib-olla neid saatvate stereotüüpide pärast või kardetakse, et tarbijad ei suhestu. Ning need muusikud, kes saavutavad suure edu, kipuvad olema välimuselt rassiliselt ebamäärased. Samas võib Lääs seda „orientalismi” oma kunstis kasutada ning saavutada edu, kui nad võtavad teiste kultuurist üle neid elemente, mida muidu pilgatakse. Kuid mulle meeldib näha kultuuride segunemist, eksperimenteerimist ja sulandumist, kui see normaliseerib „teist” ning näitab seda vähem veidramast küljest. Me vajame mitmekülgsemat kujutamist.

Selleks et seda probleemi parandada, peaksid stuudiod turustama asiaate samamoodi, nagu tehakse teiste rasside ja rahvustega. Praegu tegelevad paljud Aasia artistid sellega ise, lastes muusikat välja erinevatel platvormidel. Ma arvan, et on vaid aja ja pingutuse küsimus, mil ka Aasia muusikud rohkem tähelepanu pälvivad. Talent on olemas, nüüd on vaid vaja, et need hääled maailma valla pääseksid. On veel liiga vara rääkida tõelisest muutusest. Inimesed on teadlikud, kuid ei ole veel muutusteks valmis. See ei saa olema lihtne, kuid ehk on järgmine generatsioon teistsugune.

Kuidas mõjutab situatsiooni praegune poliitika? Näiteks äsja toimunud Kambodža opositsioonipartei laialisaatmine.
Mõnes riigis valitseb tsensuur ning eriti on see kasvamas Tais. Indoneesias on konservatiivse ühiskonna tõttu stigmaks punk ning Kambodžas on probleemiks korruptsioon. Raske pole mitte ainult näitusi korraldada, vaid ka kunsti luua. Tai inimesed ei ole veel poliitiliselt eriti ärksad, kuid mõned kunstnikud on otsustanud astuda praegusele olukorrale vastu provokatiivse kunsti kaudu, hoolimata sellest, et neid võib ähvardada vahistamine või neid sunnitakse kirjutama alla avaldusele, milles lubatakse valitsevat režiimi mitte kritiseerida. Tais alates 80ndatest toimunud muutused, mida on suunanud globaliseerumise mõju ja majanduslik kasv, on teinud inimesed teadlikumaks rahvusliku identiteedi kontseptsioonist, eriti kultuuriliste tegevuste kaudu, nagu heli või visuaalne kunst. Kartus kaotada rahvuslikku identiteeti on viinud traditsioonilise kunsti taastekkeni. Seda suunda toetab suures mahus ka valitsus ning seda peetakse peavoolu kunstiks, kuna see on kõige efektiivsem katalüsaator patriotismi ja ühtsustunde tekkimiseks. Kunstnikud edendavad Tai-kesksust kui võimalust eristuda Lääne kunstistiilidest. Niisiis on modernne tai kunst suunatud rahvusliku identiteedi konservatiivsete väärtuste poole. Mõned kunstnikud võitlevad traditsioonilise kunsti domineerimise ja professionaalse hierarhia vastu, kuid neil on samas raske märgatavalt nüüdisaegsesse kunsti panustada. Samal ajal kui kodumaal hinnatakse traditsioonilist kunsti, pole need kunstnikud rahvusvahelisel areenil eriti edukad olnud, isegi kui nende töid on näidatud Aasia suurimates muuseumides.

Mis puudutab opositsiooni lagunemist, siis see tähendab demokraatia lõppu Kambodžas. Me läheme diktatuuriga tagasi minevikku ning kõik kardavad end väljendada. Näiteks võid sattuda vanglasse, kui midagi Facebooki postitad või flaierile prindid. Niisiis on ka kunstiskeenel praegu väga palju piiranguid.