20. sajandi alguses lapsekingades paterdanud uut meediumit ei võetud esialgu kuigi tõsiselt, iroonilisel kombel kasvas liikuvatest piltidest aga arvestatav kunstivorm just tänu koomikutele.

Filmikriitika kullastandard Roger Ebert jagas 1979. aastal komöödia „Jobu” („The Jerk”) arvustuses naljad kaheks. Ühe nimetas ta naljaka mütsi, teise naljaka loogika lähenemiseks. Esimese puhul peaks vaataja naerma, kuna koomikul on peas naljakas müts. Teise puhul on huumori allikas põhjus, miks koomikul selline müts peas on. Võite arvata, kumba stiili vanameister eelistas. Eberti seisukohtadega olen kord rohkem, kord vähem nõustunud, kuid see tähelepanek on kinosaalis sageli meenunud. Tundub, et vähemalt igas teises komöödias peaks naerma ajama müts ise. Tee või tina, enamasti aga ei aja. Esiplaanile tikub lapsikuvõitu huumor, milles mütsiks on labasused. Hulga Hollywoodi komöödiate tase taandub lihtsale küsimusele, kas näiteks f-sõna kasutamine on vaataja naerutamiseks piisav. Võite arvata, kas minu meelest on või ei ole.

Jääb mulje, et uuel koomikute põlvkonnal napib ideid, ja Woody Alleni või Billy Wilderi tänapäevaseid analooge on keeruline leida. Pähe tulevad nimed – Wes Anderson näiteks – pole ju koomikud sõna klassikalises tähenduses, nii nagu minevikus võis nimetada Chaplinit, vendasid Marxe või Mel Brooksi. Sajandialguse maitselooja staatusele on tõenäoliselt laiema avalikkuse jaoks kõige lähemal Judd Apatow. Lavastaja, stsenaristi või kõige sagedamini produtsendina paistavad mehe kõrvad paljude viimase kümnendi tuntuimate naljafilmide tagant – „Ankrumehest” („Anchorman: The Legend of Ron Burgundy”) ja „40-aastasest neitsist” („The 40-Year-Old Virgin”) „Superbadi” ja „Pruutneitsiteni” („Bridesmaids”).

Apatow’ fenomeni taga on olnud oskus tabada kusagil X- ja Y-põlvkonna vahel vaevlevate eluga vähem või rohkem krussis tegelaste ängi. Kord on see olnud seotud isaduse, kord vananemisega, kuid alati suhete ja seksiga. Ühelt poolt justkui tõsiseid teemasid väisav ja „keskmisele Joe’le” äratuntav, teisalt pretensioonitu ja lõpuks muretu huumor. Stiili edu kaasmõju on olnud kahjuks sellesama liigselt roppustele toetuva jämehuumori nüüdseks ammu väsinud võidukäik, mille tipphetk oli üle maailma pea pool miljardit dollarit teeninud „Pohmakas” („The Hangover”). Seda, kuivõrd otsas on loominguline kütus, võis näha näiteks mannetutest järgedest või ambitsioonikast ja poleemilisest, ent piinlikult maoli prantsatanud satiirist „Intervjuu” („The Interview”).

Kuidas koomikud kino päästsid

Kirjanik Neil Gaiman mõtiskles äsja lahkunud ametivennast Terry Pratchettist, et toda vihastasid muu hulgas inimesed, kelle meelest tõsine on naljaka vastand. Nalja iseloomustab, et pealtnäha sunnib see ennast olemuslikult mitte tõsiselt võtma, auhindu jagatakse see-eest aga enamasti tõsistele filmidele. On üpris raske ette kujutada, et Apatow või isegi endiselt igal aastal filme tootev Allen oleks maailma meelelahutustööstuse tuntuim nimi või tunnustatuim-auhinnatuim filmikunstnik. Tagantjärele vaadates mängivad aga kino võidukäigus kandvat rolli just koomikud. 20. sajandi alguses lapsekingades paterdanud uut meediumit ei võetud vähemalt kaks aastakümmet pärast vendade Lumière’ide ikoonilise rongi saabumist kuigi tõsiselt. Tegu oli madala meelelahutuse ja tsirkuseatraktsiooniga. Iroonilisel kombel kasvas liikuvatest piltidest arvestatav kunstivorm aga suuresti tänu vodevilli, revüüteatri ja karnevalimeelelahutuse jälgedes sammuvatele meelelahutajatele.

Maailma ajaloost leiab ehk käputäie sedavõrd äratuntavaid ikoone, nagu seda oli Charlie Chaplin. 1914. aastal krabas terve lapsepõlve kuulsusest unistanud mees selga mitu numbrit suuremad rõivad, tõmbas pähe kaabu ja kakerdas kaadrisse lühifilmis „Kid Auto Races at Venice”. Legendaarses Keystone’i stuudios toodetud sketšid tegid temast mõne aastaga sensatsiooni, 1920ndatel sai aga alguse seeria, millele võrdse hüppega ühe klassiku lavastajatoolilt järgmisele on maandunud ehk vaid Stanley Kubrick. On kahetsusväärne, et Chaplini kehastatud lohvakates riietes Hulkur ning mitmed tema ajastukaaslased taandatakse sageli tort-näkku-ja-jalaga-tagumikku-huumorile. Mitte et säärast anarhilist nalja ei oleks tummfilmiajastul rohkelt kasutatud, kuid Chaplini kultuuriline väärtus peitub hoopis enamas, nimelt teemades, mida ta pilas: „Väikemehe” („The Kid”) traagika peegeldas tema enda rasket lapsepõlve, „Moodsad ajad” („Modern Times”) küsimatut progressiiha ja „Suur diktaator” („The Great Dictator”) Adolf Hitlerit.

Kõigist oma kaootilistest naljadest mängis mees meeldejäävaimaks lihtsa stseeni „Suurlinna tuledes” („City Lights”), neli aastat pärast heli saabumist valminud tummfilmis, mida peeti ette ajale jalgu jäänud enesetapuks, kuid mis kujunes triumfiks. Hulkur aitab filmis pimedat lilleneiut, näideldes rikkurist tuttavat. Linateose lõpus satub Hulkur, kelle viimane minema ajas, tänu kallile operatsioonile nägemise tagasi saanud lilleneiuga uuesti ootamatult kokku. Tütarlaps tahab räbalates mehele haletsusest lilleõie kinkida, kuid tunneb puudutusest ära tolle käe. „Sina?” küsib tüdruk jahmatusest rabatuna. Hulkur noogutab närviliselt õit mudides ja küüsi närides. Lõpp. Õnnelik, ülev või naljakas? Vaevalt. Kuid sellistel hetkedel avanes Chaplini tõeline talent – emotsionaalne sügavus ja sotsiaalne tähelepanelikkus. Vaevalt kõnetaks tema looming veel sada aastat hiljem ilma nende omadusteta. Vaevalt kõnetavad paljud praegustest komöödiatest nende omaduste puudumise tõttu sajakonna aasta pärast.

Džäss, haakristid ja banaanid

Chaplin polnud muidugi ajastu ainus silmapaistev koomik. Kinokunsti koorekihti kuuluvad veel näiteks Chaplini valemi ümber pööranud ning end paar numbrit väiksemasse pintsakusse riietanud Harold Lloyd, ülistoilise ilmega Buster Keaton, võrratult kaootilised vennad Marxid, „Moodsatele aegadele” inspiratsiooni pakkunud prantsuse lavastaja René Clair ning sentimentaalsete romantiliste komöödiate kuningas Frank Capra.

Kui esimese maailmasõja ja suure majanduskriisi elas žanr võrdlemisi muretult üle, siis teise ilmasõja järel püüdles kino tõsisemate temaatiliste ja vormiliste lahenduste poole. Peale selliste muusikalide nagu „Lauldes vihmas” („Singin’ in the Rain”), Disney’ animatsiooni pealetungi ja Billy Wilderi pärlite, nagu „Džässis ainult tüdrukud” („Some Like It Hot”, Ameerika filmiinstituudi valikul kõigi aegade parim komöödia) pakkusid järgnevad kümnendid komöödia ajalukku üsna vähe silmapaistvat.

Uus kuldajastu algas kuuekümnendate lõpu ja seitsmekümnendatega, mil žanri kõige edukamaks vormiks muutus paroodia. USA kino kullavaramusse marssisid Mel Brooksi piiritu häbematusega Hollywoodi vesterne ja õudusklassikat pilavad „Leegitsevad sadulad” („Blazing Saddles”) ja „Noor Frankenstein” („Young Frankenstein”). Veelgi kuulsamaks kujunes „Produtsendid” („The Producers”), kust pärineb tugev kõigi aegade vaimukaima muusikalinumbri pretendent, vallatu „Springtime for Hitler” nahaalsete haakristide ja ammuli sui toimuvat jõllitavate pealtvaatajate poole suunatud kahuritega.

Watergate’i ja Vietnami sõja kümnendil pälvisid enim tähelepanu ühiskondlikud ja poliitilised torked. Ootamatuks hitiks kujunes sõjakoledusi mustas satiirikastmes kujutav sari „MASH”, üle ookeani lõi laineid Monty Pythoni lendav tsirkus, uue põlvkonna koomikute värskeks hääleks tõusis aga Woody Allen. Neurootilise väikest kasvu multitalendi esimesed tööd tögasid nii poliitikat, teadust kui ka kirjandusklassikat. „Banaanidele” („Bananas”), „Unimütsile” („Sleeper”) ja „Armastusele ja surmale” („Love and Death”) järgnesid täieõiguslikud klassikud „Annie Hall” ja „Manhattan”. Esimestes filmides pigem visuaalsetele sketšidele rõhunud Alleni tekstipõhisemaks, mitmekihilisemaks ja filosoofilisemaks muutunud lähenemine tegi temast Scorsese või Spielbergi mõõtu elava legendi. Tegelikkusesse ja tagasi

Isegi kui komöödiaklassikute tegelased olid lihtsasti samastatavad, siis olukorrad enamasti mitte, olgu tegu Buster Keatoni metsikute tagaajamiste, „Lennuki” („Airplane!”) absurdihuumori – „Surely you can’t be serious.” „I am serious. And don’t call me Shirley.” – või Eddie Murphy’ märulikomöödiatega. Üheksakümnendatel kujunesid menukiteks romantilise noodiga, suhteid lahkavad komöödiad. Apatow’ klanni jämekoomikale rajas teiste seas teed noorte seksikomöödiate pealetulek, kui sajandilõpu üheks kuulsaimaks momendiks kujunes pirukastseen sobivalt nimetatud „Kuumas pirukas” („American Pie”).

Kümnendi maitsekujundajaks polnud see-eest enam suurel ekraanil toimuv, vaid hoopis 1994. aastal startinud hittsari „Sõbrad” („Friends”). Igapäevaste sündmuste ja tavalist elu elavate tegelaste kujutamine võttis veelgi puhtama vormi hiljem ameerika teleekraanidele toodud briti kultusseriaalis „Kontor” („The Office”), mille tegelased eesotsas tahtmatult piinliku ülemuse David Brentiga (või Michael Scottiga) kaamerasse piilusid ja nalja justkui ei teinudki. Stiililisi mõjusid võib näha hulgas järgneval kümnendil peale tulnud seriaalides, äsja lõpetanud „Parkidest ja puhkealadest” („Parks and Recreation”) viimaste aastate hiti „Moodsa perekonnani” („Modern Family”). Ühes realismitaotluse, pere- ja suhteteemade populaarseks muutumisega on žanripiirid selgelt hägustunud. Koomilise taotlusega vahepalu leiab justkui üha rohkemates filmides – magedaks näiteks kas või linnapea armetu abiline mulluses „Kääbiku” („The Hobbit”) kolmandas osas –, kuid üheselt komöödiateks nimetada saab üsna väheseid neist. Seetõttu paistab Apatow’ ajastul tõeliselt ambitsioonikaid, tulevikus puhtakujulise žanriklassikana meenutatavaid filme vähevõitu. Teisalt tekitab vormialkeemia pidevalt uusi huvitavaid pooltoone.

Põnevaimaid näiteid sellest, milliseid suundi huumor kino visuaalsete võimaluste juures võtta võib, tasub otsida väljastpoolt Hollywoodi. Üheks ilmekaimaks neist on nõndanimetatud mumblecore-filmid, mille tunnusjoonteks on naturalism ja improvisatsioonilisus. Vastasteljel, visuaalse huumori ja kuratlikult täpse plaanimise rindel marsib võrreldamatu Wes Anderson. 2014. aasta eredaimateks mälestusteks jäävad näiteks vampiiriklišeedega mängiv piladokumentaal „Mida me pimeduses teeme” („What We Do in the Shadows”), samuti Uus-Meremaalt pärit hübriidõudukas „Koduarest” („Housebound”), rootslase Roy Anderssoni depressiiv-eksistentsialistlik „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle” („A Pigeon Sat on a Branch Reflecting on Existence”) ja argentina pööraselt küüniliste lühisketšide kogumik „Metsikud lood” („Wild Tales”).

Olgu maitse milline tahes, pisut otsides leiab midagi igaühele, pakkugu siis nalja müts või loogika selle taga. Oma „Jobu” arvustuses kirjutas Ebert muuseas veel järgmist: „Komöödiate arvustamine on keeruline ettevõtmine, kuna vastus küsimusele, kas nali oli halb või hea, sõltub pea täielikult sellest, kas vaatajal oli lõbus või mitte. Naer on sageli tahtmatu reaktsioon: kui ma naeran millegi üle ja sina ei naera, siis ei aita ühestki loogilisest argumendist, veenmaks sind, et tegu oli siiski naljaka naljaga.”