Lexsoul Dancemachine’i loomingu ja suve vahele võib panna kindla võrdusmärgi. Bändi liikmed räägivad, kuidas luuakse muusikat, mis paneb tantsima ka kõige kangema jalaga eestlase, mis vahe on olla laval funk– ja rokkbändina ning mismoodi sobitub sellesse valemisse viinerikujuline süntesaator.

Maikuu jaheda lõpuspurdi kiuste plahvatas Lexsoul Dancemachine’i funk-vulkaanist maapinnale nende kolmas kauamängiv „Lexplosion II”, mida ootavad varasemast ees juba „Deus Lex Machina” (2015) ja „Sunny Holiday in Lexico” (2017). Funk on miski, mis bändi iga liigutusega kaasa voolab, aga seda serveerivad nad isiklikus Tex-Lex-kastmes, avades plaathaaval selle žanri uusi nüansse ja põigates samal ajal ka näiteks house’i- ja psühhedeeliapõllule. Selge on see, et Lexsoul Dancemachine läheneb bänditegemisele elurõõmu ja show’ga. Jääb lausa mulje, et väntamisel on sari „The Lexican”, mille ühes hooajas seigeldakse jumalustena pilvepiiril, järgmises troopikas ning siis vulkaanidemaal. Muidugi ei puudu peategelastel ka kangelastele kohased nimed: Robert „Tsar Bomba” Linna (vokaalid ja tamburiin), Caspar „C4” Salo (trummid ja perkussioon), Martin „Magma” Laksberg (bass), Joonas „Face II” Sarapuu (klahvid), Kristen „Fast Blast” Kütner (kitarr) ja Jürgen „Supercobra” Kütner (kitarr). Külalisosatäitjana teeb kaasa Henrik „Lava Juicer” Ehte (mänedžer). Oma seikluseid bändina tulid jagama Robert ja Jürgen.

Nagu selgus, on teil igal plaadil kõigile liikmetele hüüdnimed mõeldud. Kust ja miks selline traditsioon?

Robert Linna: Esimesel plaadil panime me endale hüüdnimed nalja pärast. Teise albumiga „Sunny Holiday in Lexico” ilmus muusikavideo „Domingo”, kuhu need olid lisatud graafikaga – neid me ei valinud ise. „Lexplosioni” puhul andis meie mänedžer Henrik Ehte meile nimekirja, et kas need nimed sobivad. See on alati plaadi kontseptsiooniga koos käinud ja on rohkem selline plaadikujunduse element.

Jürgen Kütner: See on ka selline hea maitse piiril kõikumine. Ega me ise ka täpselt ei tea, kuidas need toimima hakkavad, aga mõned nimed jäävad külge, teised unustame kiiremini. Näiteks minu mõlemad nimed mõtles välja Robi.

R.L.: Jürgen on olnud muidu Dr. King Cobra, aga kuna sellel plaadil on lõpulaul pealkirjaga „Supersoul”, kus on Jürgeni soolo, ja oleme mõelnud, et see võiks olla üks meie kontserdi lõpulugudest, siis nüüd on Jürgenist saanud Supercobra. Joonasele jäi sealt Face II, mina olin varem Face I, mis on seotud A-rühmaga. Ma uurisin infot eri lõhkeainete kohta ja leidsin Tsar Bomba, Venemaal tehtud maailma kõige võimsama tuumapommi, mis kunagi ei plahvatanud. Sellest sai mu nimi uuel plaadil, aga ma ei tea, kas sel on mingi sügavam filosoofiline taust.

Ka plaadikujundused tunduvad teil alati üsna läbimõeldud. Kas see on teie enda algatus sellist visuaalset poolt edasi anda?

J.K.: Ma arvan küll. Kuna Robi ja Martin on meie peamised vinüülihaid ja vinüülide visuaalne pool on nii suur ja väljapeetud, siis on lahe seda ära kasutada – panna sinna tõesti midagi väga ilusat.

R.L.: Meil käibki bändis enamasti nii, et kõik pakuvad eriti lolle ideid välja ja nende hulgast peab siis valima, mida teha annab.

J.K.: Esimese plaadiga olid meil ju merch’iks oapurgid. Lisaks mõtlesime, kus võiks autogrammijagamise ja esitluse teha, ning siis tuli idee, et teeme trammis. Kõige hullumeelsem näide „Lexplosion II” pealt on lugu „Money”, kus teeb kaasa ameerika kitarrist Cory Wong (populaarsest USA funk-grupist Vulfpeck – M.M.). Tegime nalja, et see kõlab kohana, kus Cory Wong võiks soolot mängida. Henrik vastas siis, et davai, ja järgmisel hetkel oligi kokkulepe olemas.

R.L.: Kui iseloomustada Henriku algatusvõimelisust, siis ühes „Lexplosioni” kohta käivas intervjuus ütlesin, et mul võiks olla viinerikujuline süntesaator, millega ma vulkaani otsas soolot mängin – nagu grilliks seda viinerit. Ehte ütles selle peale, et okei, ma räägin siis kunstnikuga. See oli kindlalt nali, aga ta oli valmis kohe minema. Ta on harjunud nende lollakate mõtetega.

Robert Linna: „Meil käibki bändis enamasti nii, et kõik pakuvad eriti lolle ideid välja ja nende hulgast peab siis valima, mida teha annab.”

Teie kohta on öeldud, et Lexsoul Dancemachine on Eesti esimene päris funk-bänd. Kui te seitse aastat tagasi alustasite, siis kas tundsite ise ka, et peate mingi tühimiku täitma?

J.K.: Eks Robi on rohkem kursis, aga ma ise tundsin, et neid bände ning päris kõvasti head funk– ja soulmuusikat on ikka tehtud. Meie jaoks tundus see muidugi uus ja põnev, sest sel ajal midagi nii aktuaalset ei olnud.

R.L.: Lahedaid asju on olnud, aga mitte just liiga palju. Selleks ajaks, kui bändiga alustasime, olime mina, Martin ja pisut hiljem meie mänedžeriks tulnud Henrik olnud juba pikka aega DJd ning mänginud pidudel funk’i ja diskomussi. Saanud aimu, mis asjad töötavad ja kõlavad ägedalt. Vana kooli ja vinüülimusa hakkas pidudel aina populaarsemaks muutuma. Diskogruuvid toimisid ja toimivad siiamaani. Kuna meil on sõpruskonnas päris palju muusikuid, kes suudavad sellist muusikat teha, siis nii saigi bänd enam-vähem alguse – selleks et katsetada nüansse, mida oleme DJdena tähele pannud. Selles mõttes oli tunne küll, et on mingi tühi koht. Sealt oli äge alustada. Ei tundnud erilist pinget, et peab hästi või halvasti tegema, sest keegi teine lihtsalt eriti ei teinud.

J.K.: Teine, kes seal kõrval oli, oli Estrada Orchestra.

R.L.: Oli džässiga segamini funk’i või hoopis Soome laeva süldidiskot.

Kas teile tundub, et funk on üldiselt Eestis hoogu juurde saanud?

J.K.: See on alati kahe otsaga asi. Kas me oleme reaalselt funk’i-pioneerid või mitte. Meie muusikaline spekter on tegelikult nii palju laiem. Disko on siin kindlasti sees, vahepeal käime psühhedeelsemas pooles ka ära. Meil on see pigem lavalise energia küsimus ja seltskond on väga kõva.

R.L.: (Naljatledes) Hästi ilusad mehed on.

J.K.: Funk’i koha pealt on raske öelda, kas see on selle võrra populaarsem. Pigem on tantsumuusika populaarne.

Eestis öeldakse mingite lugude või bändide kohta, et need ei kõla eestipäraselt. Kas te kuulete seda enda loomingu kohta tihti?

R.L.: Mul tuleb isegi meelde, et keegi kuulas seda uut plaati, hakkas mõtlema, et oot-oot-oot, vaatas järele ja nägi, et Lexsoul Dancemachine.

J.K.: See oli Hannes Võrno.

R.L.: Jah, Hannes Võrno kirjutas mulle eraldi, et ta on mitu nädalat järjest plaati kuulanud ja talle hullult meeldib. Aga see ei ole vist vastus küsimusele. Seda on olnud küll, aga Eestis arvatakse tihtipeale, et see on mingi välismaa muss. Ma ütleks, et viimasel ajal on siin päris palju bände, kellest ei saaks aru.

J.K.: Mulle tundub, et me oleme ära hellitatud, sest meil on siin muusikute mõttes üsna kõva tase.

R.L.: Kui keegi tuleb ja ütleb meile, et lahe, te ei kõla üldse nagu eesti musa, siis ma ei võta seda kui erilist kiitust või komplimenti, sest bändid peaksidki kõlama universaalselt ägedalt. Sellist muusikat on olnud Eestis varem ja on ka edaspidi, mille puhul saad aru, et miski on konarlik.

Mis oleks Lexsouli jaoks kõige suurem kompliment?

J.K.: Hea kokkumäng ja saund.

R.L.: Selle plaadi puhul nägime hullult palju vaeva, et kõik asjad kõlaksid nii, nagu oleme unistanud, et bänd võiks kõlada. Eriti Martin, sest tema miksis. Oleme sellele rõhku pannud ja on lahe, kui keegi sellele pihta saab ja vaeva tunnustab.

Kas tundub, et nüüd on tipp saavutatud ja võtate suuna millegi uue poole?

J.K.: Eks iga plaadiga on erinevad taotlused. Oleneb lugudest. Kui lugu sobib saundiga, siis on kõige parem. Me ei saa öelda, et liigume saundi mõttes mingis suunas. Pigem lood juhatavad meid. Tähtis on see, et ei tekiks kääre.

R.L.: See on selge, et salvestades ja eriti ise salvestades, oma bändi miksides ja selle kõige sees olles tuleb aastatega niikuinii kogemusi juurde. Meil on kahe järgmise plaadi materjal ja kontseptuaalsed mõtted enam-vähem paigas ning seal saame katsetada mingeid teistsuguseid asju.

J.K.: Osavust on kindlasti juurde tulnud. Osavust ja julgust julgemalt mõelda. Me ei sõltu nii palju välistest jõududest, vaid saame omakeskis kõla paika pandud. Usaldame ennast rohkem.

R.L.: Me usaldame iseenda maitset, mis on ülioluline. Selles mõttes on see plaat võib-olla kõige erilisem. Seal ei ole kõrvaliste inimeste liigseid arvamusi.

Kellelt te esimeste plaatide puhul nõu küsisite?

R.L.: On olnud inimene, kes tegeleb materjaliga, miksib ja maitsestab saunde selles suunas, kus tema tunneb, et ta tahaks seda teha.

J.K.: See läks ka väga loomulikult. Esimene plaat oli justkui rohkem meie käest ära, teine vahepealne ja viimane päris täitsa meie käes.

Te rääkisite, et igal plaadil on oma kontseptsioon. Kas „Lexplosioniga” on mingi lugu ka, mille te oma peas välja mõtlesite? Visuaalset materjali arvestades tundub, et midagi võiks justkui olla.

J.K.: Ma olen ise muusika puhul väga suur lugude fänn, aga minu peas tegelikult ei olnud. Robi jutust jäi aga meelde, et ta haagib selle eelmise plaadi üksiku saare teemaga, mis on nagu aste edasi. Minu jaoks kannab see 80ndate märulifilmi vaibi, kuskil üksikul saarel vulkaani otsas.

R.L.: Igal juhul, kui on toimunud plahvatus, siis sellega kaasneb kindlasti mingi lugu. Ma arvan, et me ise ka veel avastame seda stoorit enda jaoks. Need on kõik sisetunde pealt välja tulnud ideed ja mõtted.

J.K.: Selle vulkaaniasja mõtles välja Robi ja lõpuni viis kunstnik Estookin.

R.L.: See kõik algas sellest, et panime paika, et varem või hiljem tuleb meil plaat, mille pealkiri on „Lexplosion”. See pealkiri on lihtsalt neid lugusid oodanud. Sellest tekkis see vulkaanivärk ja see tundus sobivat eelmise plaadi džungli- ja troopilise teemaga, nii et mõnes mõttes see jätkub. Mingil hetkel käis läbi mõte, et kui esimese plaadi vinüülikaanel hõljume me pilvede vahel ja oleme pidulaua taga, siis seal on põhiline element õhk, teisel plaadil saar kui maa ning nüüd tuli. Järgmine on siis vesi. See on juba väga metafüüsiline.

Iga plaadiga käib teil kaasas ka mingi sõnamäng. Kes teil see kalambuurimeister on?

R.L.: Kui hakkasime bändi tegema ja Lexsouli nimi tuli, siis selgus, et on väga palju sõnu ja fraase, mis algavad eesliitega „ex”, nii käisime juba esimese nädalaga läbi need kõikvõimalikud variandid, nagu „lexplosion”, „lexico” ja „deus lex machina”. Ma arvan, et neid sõnu jätkub veel päris pikalt.

J.K.: Me ei saa enne lõpetada, kui kõik „lexiga” variandid on ära kasutatud.

R.L.: Näiteks „lextasy” ja „lexicon”.

J.K.: Sel on veel mitu osa ka.

Jürgen Kütner: „Minu jaoks kannab „Lexplosion II” 80ndate märulifilmi vaibi, kuskil üksikul saarel vulkaani otsas.”

Sellel plaadil puudutate sõnades ka tarbimisühiskonda ja muusikuelu. Mis teil nende teemade puhul hinge torgib?

R.L.: Kuna kõik tekstid sellel plaadil on laias laastus minu kirjutatud, siis põhiline teema ongi minu isiklik kogemus seoses sellega, mida tähendab olla muusik. Mul on nüüd juba kaks last, teine neist sündis selle plaadi valmimise käigus, ja ka Jürgen sai sel ajal isaks. Ehk mul on elus mitu rolli: olla isa ja olla muusik. Kas need välistavad teineteist? Kodusolemise ja äraolemise teema on miski, millega ma iga päev kokku puutun. Lisaks see, mida tähendab „muusikutöö” paljude jaoks. Et noh, ma ei tea, lähed laulad ja ongi kõik. Tegelikult on see teistmoodi. Siiamaani on ühiskonnas õhus, et kunstnikuamet ei ole päris amet. Selleteemalisi mõtisklusi olen sinna sisse pannud.

J.K.: Mulle tundub kõrvaltvaatajana, et me püüame rõhuda inimlikkusele. Inimese igapäevasele inimlikule toimetulekule. Me ei taha millelegi vastanduda, aga soovime, et kõik oleks inimlik, mitte väiklane ja rahapõhine.

R.L.: Üks asi, mida meie suur juht Martin Laksberg on algusest peale rõhutanud, on see, et Lexsoul ei tohi olla poliitiline bänd. Selles mõttes on sotsiaalsed, kergelt kriitilised teemad olnud meil pigem üsna üldistavad. Me ei võta kedagi otseselt sihikule.

J.K.: Mis Martinit puudutab, siis tema oskab väga hästi seda heas mõttes lapsikust sisse tuua. Ta annab pereisadele võimaluse ka teises rollis olla. Meile on see mänguruum.

Natuke nagu eneseteraapia ka?

J.K.: Muidugi, absoluutselt.

R.L.: Kindel värk. Vähemalt minul on olnud selle bändiga algusest peale eesmärk, et endal oleks hästi lõbus. Sellest tulenevalt on ilmselt ka publikul ja kuulajatel lõbus. Kui see kumab läbi, siis on kõik okei. Oleme üritanud teha asju, mis pole meile vastu tahtmist. Kui lugu või esinemispakkumine tundub vastumeelne, siis me pigem ei tee seda. Katsume nautida võimalikult palju momente, mil oleme koos kas stuudios või laval.

J.K.: Meie suur võit on, jah, see, et seltskond on väga kokkuhoidev. Lisaks sellele oleme omavahel ka head sõbrad.

R.L.: Tegelikult on hea ka see, et me ei ole iga päev hommikust õhtuni koos. Jürgen elab ju Tartus. Nii tekivad hetked, kus teeme proovi või lähme esinema ja kõigil on jälle täiega palju lugusid, mida rääkida. See kõlab nagu pensionäride lauamänguklubi. Saame kokku ja räägime, mis vahepeal toimunud on – see on värskendav.

J.K.: Bänditegemise juures on lahe ka see, et näed täiesti suvalisi kohti, kuhu sa muidu elus ei satuks.

Mis on olnud teie jaoks need meeldejäävaimad kohad?

R.L.: Orissaares Piidivabrikus oli päris lahe esinemine, kui see koht oli veel uus ja värske. Samamoodi Narvas, kui osalesime „Kremli ööbikute” etenduses. Esimese aasta lõpupidu toimus klubis Ro-Ro Narva jõe ääres. See oli ülilahe koht. Seal on vabaõhubaar, mille katuse all on lava ning keskel auk, kus on tünn, mille sees põleb lõke. Rahvas oli tünni ümber, pani täiega tantsu ja mingid tüübid tegid nurga taga šašlõkki. Need kohad on alati seotud inimestega, kes seal on. Oleme käinud mitu korda ka Haapsalu kuursaalis, mis on saundi mõttes täiesti kohutav koht. Akustika on megahalb, aga seal on alati lõbus. Esimene kord läksime pärast kontserti tagauksest välja ja hüppasime kohe merre ujuma. Nende paikadega seonduvad alati muud väärtused ka.

Te olete ju välismaal ka tuuritanud.

J.K.: Viimane välisesinemine oli eelmises juulis Hispaanias Jaéni linnas Torrese piirkonnas. Seal toimub igal aastal festival Imágina Funk ja see on üks kõige lahedamaid esinemiskohti, mis meil on olnud – vana härjavõitlusareen.

R.L.: Soomes on üks ägedaim festival Pori Jazz, juba maine mõttes. Kui käisime seal, siis lava oli jõe ääres, läbi metsa kostus John McLaughlini kontsert, rahvas liikus ringi, kõik kuulasid. Sa tead, et 90% inimestest on jumala hea muusikamaitsega. Siis tekib endal tunne, et oled õiges kohas. Lätis ja Leedus oleme ka esinenud (hakkavad naerma). See on sama nagu Eestis.

J.K.: Lätis vaatas meid ükskord üks inimene. Tegelikult kaks, üks neist oli mu elukaaslane. See kukkus kuidagi halvasti välja meil (naeravad).

R.L.: See tegelikult rikastab kogemust. Mul on Elephants From Neptune’iga samamoodi. Kunagi ei tohi harjuda sellega, et kui käid paarile tuhandele inimesele festivalil mängimas ja on mega live, siis nüüd ongi selline bänd. Järgmisel päeval võib vabalt olla kaks inimest publikus. Kui selle mõttega kohaned, siis on ülilahe.

J.K.: Siis on palju rahulikum elada.

R.L.: Ei ole mingeid ootusi.

Te mõlemad mängite ju ka teistes bändides (Jürgen lisaks Põhja Konnas – M.M.). Mis vahe on olla laval funk– või rokkbändina?

J.K.: Eks see erinevus on rollides. Põhja Konna puhul mulle väga istub seos eesti luulega (Põhja Konn interpreteerib oma lugudes tihti eesti luulet – M.M.). See puudutab hinge teisest kohast. Konna puhul on see selline mõnus värskendav sisekaemus ja rahulikkus, Lexi puhul mängulisus ja lõbu.

R.L.: Mul on samamoodi see rollide küsimus. Tegelen küll mõlemas bändis laulmisega, aga Elephants on minu jaoks kuidagi isiklikum, isikliku survestamise küsimus. Enamik lugusid on minu kirjutatud, lisaks mängin kitarri ja tunnen, et mul on suurem vastutus. Teen mitut asja korraga, mis on teistmoodi põnev ja rahuldust pakkuv. Samas pakub Lexsoul võimalust end vabaks lasta, palju rohkem katsetada ja mängida. Kui läheb sassi või kukub totakalt välja, siis see on täiesti okei, sest see on selle bändiga kaasnev element, et toimub midagi jaburat. Selles mõttes on see kohati vabastavam kogemus, ma ei pane endale mingisugust suurt survet peale. Lähen lavale heas mõttes tühja peaga ja puhta lehena. Mõnikord mõtlen paar sekundit enne laulu algust, et mis see tekst üldse oli, aga siis hakkan laulma ja see lihtsalt tuleb. Ja siis mõtlen, et huh, joppas. Lexsoul on nagu nädalavahetus.

Nii palju, kui ma teie varasemaid intervjuusid olen lugenud, jooksevad pidevalt läbi teie ulatuslikud muusikateadmised. Kas te tegelete teadlikult faktilise tausta uurimisega või on see tulnud pigem tänu kogemusele?

J.K.: Kogemus ja nagu Robi enne rääkis, on nad Laksu ja Henrikuga olnud DJd. Sealt see teadmine tuleb.

R.L.: Ma arvan, et juba 20 aastat. Pubekast saati. Samas, kui sul on bändis kuus liiget, kes kõik teevad mitmesuguseid muusikalisi projekte, siis kõigil on oma taust ja kogemused. Ma ei ütleks, et kõik bändi liikmed on akadeemiliselt väljakoolitatud muusikud, pigem on kõik õppinud omal algatusel selgeks instrumendid ja kujundanud oma maitset. See võib olla kohati küllaltki erinev, aga tihti ka hästi sarnane. Alati keegi soovitab midagi, et kas sa seda bändi või sellist mussi tead, ja teised vastavad, et oh, pole kuulnudki. Selles mõttes tuleb sisendit igaühelt. Martin on väga aktiivne plaadikoguja ja mina võib-olla natuke vähem. Ma ei tea, kui palju tal plaate on, aga mul on mingi 300–400 vinüüli ja need kõik on üsna spetsiifiliselt väljaotsitud asjad. Ma arvan, et nii mulle kui ka Martinile meeldib leida nurgataguseid asju. See on justkui eraldi valdkond inimesi, kes käivad kastides sorimas ja kirbukatel otsimas. Seda me oleme päris palju teinud ja nii leiab just rohkelt sellist, millest paljud pole võib-olla kuulnud.

Kas need asjad pärinevad rohkem läänest või idablokist?

R.L.: Minul on rohkelt idabloki värki ja olen selle vastu ülipalju huvi tundnud. See võis olla aasta 2008 või 2009, kui tegime paari sõbraga Tartusse vinüülplaadipoe. Ostsime Rootsist korraga ülisuure hunniku plaate ja seal oli ka natuke idablokki. Sellest tulenevalt hakkasin ma täiesti teadlikult harutama ja otsima. Muidugi ka eesti asju, aga lisaks bulgaaria ja ungari funk-muusikat, jazz fusion’it. Seda on mul väga palju ja võiks öelda, et olen pühendanud mitmeid aastaid oma elust, et leida obskuurset idabloki kraami. Minu arvates on sellel muusikal täiesti oma saund ja nägu ning ma usun, et mingil kaudsel viisil on see kandunud edasi ka meie muusikasse. Kui rääkida puhtalt idabloki funk-muusika kõladest ja nüanssidest, siis „Lexplosion” on üsna lihvitud, aga meil on ka tooremat materjali, eriti esimese plaadi peal, ja ma arvan, et seal on seda mõjutust hästi palju sees.

J.K.: Mina olen plaadikogumise algfaasis ja sain vinüülimängija alles aasta aega tagasi, aga tunnen ka vaikselt, kuidas mingi klikk on vinüülidega ära käinud. Eks ma tasapisi täiendan oma kogu. Mul on umbes 30 plaati, mis ei ole küll nii obskuursed kui Robil ja Laksbergil, aga ma alles alustan seda teekonda. Perekonnas käivad rahalised läbirääkimised, ega see odav lõbu ei ole (naerab).

R.L.: Ma võin öelda, et eriti meeldivad mulle sellised plaadid, kus nõukogude bändid ja artistid teevad kavereid Lääne lugudest. Sain just hiljuti ühe diskokogumiku, mis on ülilahe ja kus on näiteks Boney M.-i ja sarnast kraami, aga kõik väga tugeva aktsendiga. Kunagi Moskvas käies sattusin turule, kust sain ühe kogumiku pealkirjaga „BreakDance 2” (mõlemad hakkavad naerma), mille peal on ka Chaka Khani lugu „I Feel For You” ning teised 70ndate ja 80ndate hitid. Mulle hullult meeldivad kaverid, peaks sellest eraldi miksteibi tegema.

Kuna tegemist on ikkagi suvenumbriga, siis küsin lõpetuseks, mida teie suveplaanid ette näevad.

R.L.: Sellel veidral kevadel sattusin natukene Marten Kuningaga jämmima, nii et suve jooksul tahaksin teha temaga koos mõned väiksemad esinemised ja võib-olla isegi midagi salvestada. Lisaks kulub suvi laias laastus Elephantsi uue plaadi salvestamisele. Esinemissoove nii väga polegi, pigem tahaks kasutada seda suveaega uue musa tegemiseks. Ma arvan, et tänu koroonavärgile hakkab aasta lõpus ja uue aasta alguses palju muusikat tulema. Üritan samuti oma panuse anda ja ootan huviga, mida teised teevad. Tahaks just käia teiste esinemisi kuulamas.

J.K.: Ma loodan ka, et augustis hakkab jälle Põhja Konnaga järgmine tsükkel pihta, saame üle pika aja kokku. Meil on samuti järgmise plaadi idee mõttes olemas, nii et hakkame kontseptsiooni ja lugusid kokku panema. Endal on hasart sees, sest kui mõned plaadid on juba naha all, siis ei saa käed rüpes istuda, tahaks loominguga tegeleda, nii kaua kui see vähegi võimalik on.

R.L.: Mul tuli meelde üks asi, mida ma tahan sel aastal kindlasti teha: minna oma perega autotripile Lätti ja Leetu. Käia Riia loomaaias ja Leedus delfinaariumis. Midagi sellist, mida inimesed tavaliselt teevad.

J.K.: Me mõtlesime ka perega Läti peale. Mis see Läti kuurortlinn oligi?

R.L.: Jurmala.

J.K.: Jurmala!

R.L.: Avastame kodukanti.

J.K.: Just.

„Lexplosion II” ametlik esitluskontsert toimub 3. juulil Tallinnas Põhjala tehase sisehoovis (Marati 5). Erikülalistena astuvad üles Rita Ray ja Seltskond Pargis. 21. juulil algusega 19 stardib Piritalt linnasüdame suunas Hulkurbuss, mille katusel bänd uue plaadi lugusid mängib.