Tugevnenud energiajulgeolek, rohelisem elukeskkond, kiirem regionaalareng, võrdsem ühiskond – kogukondlikule energiatootmisele panustades võiksime tabada mitu kärbest ühe hoobiga.

Ühistegemine pole eestlastele võõras – meil on ju näiteks laulupeod ja kevadised talgud. Omavaheline võõristamine, mida on rahvasse ajalooliselt üksjagu istutatud, paneb veel enda nurgakesest kinni hoidma, ent oskame ka koonduda – küll kiigeplatsi korrastamiseks või hoopis pardiralliks. Seda huvitavam on tõik, et vähene kogukondlik ettevõtlus, näiteks ühistute kujul, toimub pigem kulisside taga traditsioonilistel tegevusaladel, peamiselt põllumajanduses või kaubanduses. Elektritootmise tulevik nõuab aga sarnast mudelit, sest taastuvenergeetika laialivalgumine eeldab, et kindlatesse asupaikadesse koondunud ja keskselt juhitud või üksikute suurmängijate päralt olnud turg killustub ning teeb ruumi kogukondlikele tootmisvõimekustele. 

Võim, võimalus ja võit

Energiatootmine on olnud seni tsentraliseeritud – üksikute riigi- või erakapitalil põhinevate ettevõtete pärusmaa. Riigi tellimusel on nad juhtinud nõudlust ja pakkunud tarbijale sellist elektrit, mis on neile endale kõige mugavam ja tagab suurima kasumi. Kogukonnaenergeetika areng lõikaks kindlasti nende rahavoogudesse ja mõjutaks turusituatsiooni märkimisväärselt. Kohaliku kapitali ja osaluse baasil toodetav energia võiks ulatuda bilansilt lausa kuni 45 protsendini kogu energiatootmisest, võttes nii ära suure osa energiahiidude sissetulekust ja jaotades saadava tulu laiali rohkemate inimeste vahel. Regionaalarengu seisukohast oleks see oluline trump, sest elektritootmise laialivalgumisega liiguksid kaasa ka töökohad ja tekiksid uued suhted kohalikus ettevõtluses. 

Turge ei reguleeri nähtamatu käe loogika. Seal tegutsevad väga erineva motivatsiooniga osalised: sinu maatädi, kohalik jäätmekeskus, pealinna kiiskav kaubamaja, rahvusvaheline õigusbüroo, terroristlik rühmitus, globaalne fossiilkütuste korporatsioon, ministeeriumi büroo. Nad kõik on seotud omavahel võrgustikega, kus annist saab vahetuskaup ja taas and ning mida reguleerivad hoopiski osaliste vahel tekkivad ja kaduvad suhted. See ei ole kindlasti lihtne nõudlusele vastav isereguleeruv süsteem. Liberaalsuse lipu all reklaamitaval vabaturul mõjutavad ja suunavad suurettevõtted toimuvat vastavalt oma kasumisoovile, seega hästi tehtu ja toetatuna tähendaks kogukonnaenergeetika areng energiaturu vabastamist suurettevõtete ainudomineerimise alt. See on tarbija jaoks otsene võimalus otsustada, kas ta soovib toetada fossiilkütusehiide või taastuvenergialahendusi. Viimase võimalikud otsesed kasusaajad on naabrimees, minu kogukond ja ka ma ise.

Kohaliku kapitali ja osaluse baasil toodetav energia võiks ulatuda bilansilt lausa kuni 45 protsendini kogu energiatootmisest.

Kogukonnaenergeetikal on otsene positiivne mõju ka keskkonnale. Tavaliselt paigutatakse kogukondlik energiatootmine, mis on enamjaolt oma ligipääsetavuse tõttu ka taastuvenergiapõhine, tarbimiskoha vahetusse lähedusse või kasutatakse ära vaba pinda näiteks katustel. See minimeerib survet loodusele ja mõjutab otseselt ka energiakao vähenemist. Võimalikult tootmiskoha lähedal tarbitav energia suurendab energiaefektiivsust – seda pole tarvis transporditavaks muundada või läbi võrgu mujale toimetada. Kõige suuremat kasutegurit pakub kogukondlik energiamajandus julgeolekutasandil. Ühistuks koondunud eraisikud, avalik sektor ja ka ettevõtjad saavad olla kindlad, et nende enda esmavajadused on täidetud ja näiteks nende lasteaed, külakeskus või raamatukogu on võimeline oma energiatarbimise osaliselt või täielikult ise katma. See vähendab energiasõltuvust ja energiavaesust ning ka tootmine toimub just sel moel, mis pooltele endale kogukonnas paremini sobib. Ühistuliselt vastu võetud otsused aitavad kujundada elukeskkonda kogukonna prioriteetidest lähtuvalt ja ressursi jagamine otsustatakse konsensuslikult.

Energiamajanduses osalemine kätkeb endas nii võimu kui ka võimalust. Riigilt nõuab hajusalt tootmine osaliselt võimust loobumist, aga ka usaldust oma inimeste vastu – et nad tahavad, saavad ja oskavad korraldada oma elu nii, et käsi pole pidevalt riigi poole pikal. Inimesed poleks enam passiivsed lõpp-produkti tarbijad, vaid võtaksid endale aktiivse tootja-tarbija rolli ehk neist saaksid legitiimsed turul osalejad – prosuumerid-mikrotootjad. Selle eelduseks on omakorda kodanike sügav usaldus oma riigi vastu ja kindlustunne õigusliku raamistiku suhtes – et riik loob kogukonna energeetikaalgatuste jaoks stabiilse keskkonna, toetab sellekohaseid püüdlusi ning lubab kogukondadel endal prioriteete seada ja mõjutada majandustegevust neile uudsel moel.

Hästi tehtu ja toetatuna tähendaks kogukonnaenergeetika areng energiaturu vabastamist suurettevõtete ainudomineerimise alt.

Eestlane koosmajandavaks

Kuidas siis muuta taastuvenergia tootmist Eestis kogukondlikumaks, nii et tootjateks oleksid kogukondlikud ühisused? Energiatootjaks hakkamine nõuab elanikkonnalt teadmisi, mida neil veel ei ole, ressursse, mida võib-olla napib, ent ennekõike harjumist mõttega, et elektrienergiat ei toodeta tulevikus kuskil anonüümses Eesti nurgas. Kuulen tihti, et meil ei saa taastuvenergia areneda, sest NIMBY (not in my backyard, ee mitte minu tagahoovis – toim.) kärbib võimalused juba eos. Arenguseire kevadine raport aga tõdeb, et see võõrkeelne akronüüm on vaid sümptom ning vastupanu taga peituvad tegelikult ilma- ja väljajätmise karvased kõrvad. Tuulikutasu peaks leevendama pinget kohaliku kogukonna ja suurarenduste vahel, ent see väike präänik ei taga kogukonnale piisavalt toimevõimekust, et kõrvaldada taastuvenergeetika arendamisel tõelised takistused.

Tavapäraselt korraldavad keskkonna- ja majandusülesandeid valitsus ja neile alluvad ministeeriumid. Kohalikule omavalitsusele jääb täitev roll – riigi korraldused ellu viia. Hajaenergeetika tingimustes peaksid aga KOVid saama neis küsimustes riigilt vaid üldisemad juhendid, et ise protsesse haldama ja kaasa nügima või lausa muutusi eest vedama hakata. Tartu Regiooni Energiaagentuur on leidnud, et kogukonnaenergeetika arenemisel on võtmeroll kolmel mängijal: kohalik omavalitsus oma energiavajaduse ja maaga, mida saaks kasutada tootmiseks; teenusepakkujad, kes suudavad toodetu realiseerida; energiaühistud (või muud mikrotootmiseks sobilikud juriidilised vormid), kel oleks pakkuda energiatoodangut. See mudel ei täida siiski kõiki vajadusi, et garanteerida kiire taastuvenergia kogukondade teke – inimestel puudub vajalik teadmistepagas, kuidas selliste projektidega algust teha. Häda on vajaliku kapitali leidmisega, kuigi ühistuline vorm võimaldab kasutada paljusid rahastusviise. Aga ehk peamiseks takistuseks on teadmiste nappus seoses kogukonnaenergeetika olemasoluga. Selle augu saab täita ja peakski täitma riik, luues toetusmeetmed ja kompetentsibaasi, et juba sel kümnendil kasvaks ka Eestis tugev võrgustik iseseisva energiatootmisvõimekusega kogukondi.

Ühistuliselt vastu võetud otsused aitavad kujundada elukeskkonda kogukonna prioriteetidest lähtuvalt ja ressursi jagamine otsustatakse konsensuslikult.

Asjalikud ja teotahtelised inimesed on elu Eestis alati edasi viinud. Kiirelt tõusnud energiahinnad on pannud liikuma ka need rattad, mis on seni nurgas paremaid aegu oodanud, nii et olud soosivad järgmist arenguhüpet. Tean mitmeid väiksemaid kogukondi, mis on juba leidnud, et nende elukeskkond võiks võita kas kohalikust energiaturust või ühistulisest tootmisest. Vajaka on neil aga toest, sh rahalisest, ja juhendamisest. Kuidas aga hajus energiaturg täpselt välja nägema hakkab, seda ei oska ma ka oma kõige metsikumas unenäos ette aimata, sest sellega kaasneb tõeline paradigmamuutus, millele järgnevad tõenäoliselt riburada ka laiemad muutused ühiskondlikus korralduses.

Ingrid Nielsen on Eestimaa Looduse Fondi taastuvenergia ekspert.