Ave Vellesalu ja Ivar Murd sõitsid autoga läbi sügisese Ida-Virumaa, peatusid seal, kus süda kutsus, ilma käsu ja korralduseta, ning lõid sellest rännakust omamoodi armastusavalduse.

Minu film „Tuhamäed” linastus ETV eetris 9. mail ja võib vist öelda, et saavutas enam-vähem arvestatava tulemuse. Dokumentaalfilmile kohaselt oli filmi kinolevi olnud pigem tagasihoidlik ja telelinastus erilisel kuupäeval oli mulle endale üllatuseks.

* * * 

Selle kohati liiga isikliku filmi tegemine oli võtnud aastaid ja pehme maandumine mind ei heidutanud – Ida-Virumaa ei olnud „kuum” teema. Esialgu morjendasid aga võhivõõrastelt pensionäridelt tulnud kirjad, mille leidsin telelinastuse järel oma postkastist.

* * * 

oled oma kodukandi reetnud! häbi!!!

suutsid vist leida iga peldiku ida-virumaal ja selle üles filmida

aja kärbseid taga, ivar!

* * * 

Meil on Ida-Virumaad raske vaadata, sest see meenutab meile kõiki me ebaõnnestumisi. Integratsioon, energeetika ja majandus – nende teemadega on olnud aega tegeleda nüüd juba üle 30 aasta. Kas me kujutasime optimistlikel 90ndatel ette, et võiksime ikka veel neidsamu asju arutada? Vaktsineerimise hetkeseis ei tohiks kedagi üllatada.

* * *

Koera treenid maiusega – miks inimest vitsaga?

* * *

Ei ole Eestit Ida-Virumaata, Ida-Virumaad ilma ta mahajäetud tööstusalade, räämas paneelikate ja pommiaukudeta. Sama hästi kui meid defineerivad me õnnestumised, defineerivad meid ka me ebaõnnestumised. Kõik ei saagi kogu aeg hästi minna. Minu süda leidis pommiaugus rahu.

* * *

* * *

* * *

* * *