Antropoloog ja MTÜ Mondo projektijuht Aliine Lotman kirjutab Heas Kodanikus, kes ja miks tõttab „nõrgemaid” „aitama” ning kas jutumärgid peaksid selle abi juurde käima või mitte.

Projektipartner, kelle suhtes paar nädalat varem olin ainult usaldust ja austust tundnud, plartsatas mulle näkku: „Tegelikult on asi selles, et sa tuled siia ja käitud nagu neokolonialist! Mina ei ole sellist suhtumist mitte millegagi ära teeninud!” Veidi varem olin negatiivse üllatusena avastanud, et ta laenas kedagi teavitamata meie ühiselt kontolt raha ning nüüd istusime Uganda pealinnas Kampalas ümmarguse laua ümber ja üritasime demokraatlikult lahendada olukorda, kus üks kultuur põrkus teisega ja õigeid vastuseid enam ei leidnud.

Energiliselt žestikuleerides selgitas ta mulle ja meie ühise projekti meeskonnale seda, kuidas ma olevat teda korduvalt telefonitsi ähvardanud ning tema mind lausa kartma olevat löönud. Mind, väikest kahjutut antropoloogihakatisest eurooplast. Mind, kes ma ometi olen kõike muud kui neokolonialist – või vähemalt olin ma senini seda üsna kindlalt arvanud teadvat. Või siiski… kes on üldse neokolonialist? Äkki olin ma endale märkamatult saanud saba ja sarved, jalga pannud Briti maadeavastaja nahksaapad ning peopesast piitsa välja kasvatanud?

Usutavasti võttis termini „neokolonialism” kasutusele Ghana esimene president Kwame Nkrumah, kes kirjutas oma samanimelise raamatu sissejuhatuses: „Neokolonialismi olemus seisneb selles, et sellele allutatud riik on teoreetiliselt iseseisev ja tal on kõik rahvusvahelise suveräänsuse välised omadused olemas. Tegelikkuses on aga ta majandus ja seeläbi ka poliitilised otsused väljastpoolt juhitud.”[1] Edaspidi on neokolonialism aluseks võetud paljudes kultuuriteoreetilistes ja antropoloogilistes uuringutes, et kirjeldada lääneriikide (ja aina enam ka Hiina ja Venemaa) tegevust globaalses lõunas.

Oma osa neokolonialistlikust pärandist on omistatud ka arengukoostööle – on ju nii mõnegi endise koloniaalimpeeriumi praegused abiprogrammid suunatud otse endistesse asumaadesse. Nii suunab maailma suuruselt neljas abidoonor Prantsusmaa suure osa oma ametlikust arengurahastusest (Official Development Assistance ehk ODA) Marokosse, Senegali, Cotê d’Ivoire’i ning Vietnami. Alates 2014. aastast on Prantsusmaa ODA jagamise põhimõtetesse frankofoonsete riikide eelistamine ka sisse kirjutatud ning kuueteistkümnest peamisest sihtriigist[2] tervelt neljateistkümne puhul on tegu prantsuskeelsete riikidega. Ühest küljest on see mõistetav – ühine keel ning osalt sarnased riigisüsteemid lihtsustavad arengukoostöö tegemist ja hoiavad ära võimalikud kokkupõrked, mida täiesti „võõraste” kultuuride puhul tihti ette võib tulla. Lisaks eeldatakse tihtipeale, et endisel koloniaalmaal on tänapäeval kohustus oma varasemate tegude eest vastutust kanda ning riigi rikutud arengu taastamisele kaasa aidata. Ometi võib nii mõneski frankofoonses riigis näha lisaks Prantsuse sõjaväe kohalolule ka vihjeid sellele, et vana emamaa ning selle firmad nopivad jätkuvalt endise koloniaalmaa magusaid vilju.

Paralleele on näha ka Suurbritannia, Belgia, Hispaania ning Portugali puhul. Kuhu paigutada aga selles võrdluses suhted, mis ei esinda otseselt endiseid koloniaalsidemeid, kuid teenivad arengukoostöö doonorriikidele siiski omakasu? Nii näiteks süüdistavad paljud lääneriigid Hiinat selles, et toetades rahaliselt Sudaani-laadseid riike, tagavad nad endale ligipääsu tolle riigi maavaradele ja turu enda toodetud relvadele, sekkudes seeläbi sisepoliitikasse – mis konkreetselt Sudaani puhul tähendas riigis toimuvale inimõiguste rikkumisele kaasaaitamist. Arengukoostöö oma ideaalversioonis võiks olla küll kasulik mõlemale riigile, kuid selle põhiliseks eesmärgiks peaks jääma vaesema riigi arengu toetamine, mitte rikkama riigi majanduslikud või poliitilised huvid, mille tõttu sihtriik tegelikult destabiliseerub.

Mai lõpus Arengukoostöö Ümarlaua korraldatud Maailmapäeva konverentsil rääkis Jeroen Kwakkenbos EuroDADi võrgustikust sellest, kuidas eri riigid arengukoostööd tegema satuvad. Muu hulgas olevat paljud uued Euroopa Liidu liikmed n-ö „Donors by Accident” ehk juhuslikult arengukoostöö doonorriigi rolli sattunud maad. Need riigid – tihtipeale ka üsna nõrgas majanduslikus seisus – ei saa täpselt aru, miks arengukoostööd vaja teha on ja millest võiks rahade suunamisel lähtuda. Vähest arengukoostööd tehakse pigem huupi. Kuidas on aga alles 1998. aastast arenguabi andnud Eestiga? Kas lähtume arengukoostöös altruismist, omahuvidest või juhuse tahtest?

Eesti toetab kahepoolses arengukoostöös eelkõige idapartnerlusriike ning eelmistel aastatel on peamisteks sihtriikideks olnud Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene. Ainus mitte-idapartnerlusriik Eesti prioriteetriikide seas oli senini Afganistan – riik, mis järgmise viie aasta jooksul sujuvalt nimistust „välja faasitakse”. Hoolimata sellest, et abivajaduse ja vaesuse tase on loetletud kui üks peamistest näitajatest, mille põhjal Eesti sihtriike valib, on OECD koostatud vähimarenenud riikide nimistust võimalik leida vaid ühe Eesti sihtriikidest: väljajäetav Afganistan. Idapartnerlusriikidele keskendumine näitab aga selget soovi kindlustada oma poliitiline seljatagune ja julgeolek.

Viimasel ajal on palju juttu olnud ka ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks kandideerimisest ja sellest, kuidas see meie välispoliitikat mõjutab. On räägitud ka võimalusest, et võimalikult suure arvu poolthäälte tagamiseks asuksime oma arengupoliitikat vormima selliselt, et piiratud eelarvega saaks teha koostööd võimalikult suure arvu pisikeste lõunamaiste saareriikidega, kes vastutasuks annaksid oma hääle. Kas ja kuidas saab seda eetiliseks pidada? Või olekski õigem eetilised põhimõtted aknast välja lasta ja võtta eesmärgiks puhtalt Realpolitik?

Sihtriikidest väljapoole jäävat arengukoostööd teevad Eestis ka paar MTÜd. Nii käivad Eesti vabatahtlikud tänu eraisikute annetustele näiteks edendamas kooliharidust Etioopias, Keenias ja Ghanas, sotsiaalettevõtlust Ghanas ja Ugandas jpm. Erinevate rahvusvaheliste programmidega on mitmesuguse vanuse- ja haridustasemega vabatahtlikke lähetatud nüüdseks juba poolde maailma. Artikli alguses kirjeldatud situatsioon sündis minu lähetusel Ugandasse, kus arendasin puuetega inimeste sotsiaalettevõtlust.

Võin julgelt öelda, et enamikul ugandalastel, kellega oma töö jooksul kokku puutusin, polnud sooja ega külma, kas ma tulen Eestist, Suurbritanniast, Saksamaalt või Hispaaniast. Suhtumine minusse oli sarnane sellega, kuidas 1990ndate Eestis suhtuti välismaalastesse – oli inimesi, kes suhtusid minusse eelarvamusteta, ning oli ka neid, kes nägid minus paljuski vaid rikast võõrast. See, kas minu esivanemad kunagi kedagi olid koloniseerinud, ei tulnud kunagi jutuks, ning see, et ka minu riik pikalt okupeeritud oli, ei tekitanud kordagi suurt vennastumistunnet. Pikemat huvi pakkus see vaid ühele veidi ekstsentrilisele härra Hermanile, kes kunagi Peterburi ülikoolis õppis ning seetõttu mind alati reipa hüüdega „Kaka djela?” tervitas.

See, et minu koduriik on pigem tagasihoidliku taustaga, andis mulle küll mu töös teatud eelise – mul oli kergem mõista inimeste motivatsiooni ning mitte kalduda eurooplastele tihti omistatavasse naiivsusesse –, kuid lõplikku teineteisemõistmist on kultuurideüleses koostöös alati väga keeruline saavutada. Oleme ajaloost õnneks õppinud, et „targa eurooplase” roll on illusoorne ja arengu nimel saab töötada vaid koos tegutsedes. Seega saab arengukoostöö toimuda vaid üksteise väärtuseid ja tõekspidamisi ääri-veeri kombates ning võimalikult vähe eelarvamustele võimu andes. Lõppude lõpuks oleme kõik inimesed ning teeme otsuseid vastavalt oma parimale arusaamale olukorrast. Just Eesti ühiskondlikus narratiivis suure tähendusega nn tervet talupojamõistust tasub rakendada ka arengukoostöös, pidades silmas nii erinevate riikide ja maailmajagude ajaloolisi suhteid kui ka omaenda positsiooni maailmas. Seejuures ei tohi aga unustada, et meie kõigi huvides on stabiilsem maailm ning vaesemate riikide ühiskondlik areng just seda saavutada aitabki.

Mul võttis paar nädalat, et aru saada, mis minu ja tolle projektipartneri vahel tegelikult juhtus. Olukorras, kus ma tundsin endal vastutust rahastajate ees ning pettumust projektipartneri salatseva käitumise pärast, ei suutnud ma säilitada antropoloogi „kõik on suhteline ja igal kultuuril on omad väärtushinnangud” neutraalset suhtumist. Lõppude lõpuks, kust võiksin mina teada, kas tegu on kultuuriliste väärtushinnangute lahknevusega või sellega, et konkreetne inimene oli lihtsalt ebausaldusväärne partner, kes viimases hädas otsis varju juhuslikult hambusse jäänud terminist? Laenatud raha saime küll tagasi, kuid seda, kas ja kes meist tegelikult neokolonialist on, ei suutnud me tol korral lahendada.