Filmifestivalist maksimumi võtmiseks tuli ohverdada unetunde, isiklikke maitse-eelistusi ja väärtusi.

Kõik sai alguse sellest, kui üks salastatud isik X saatis meililisti, kus ka mina juhtusin olema, Artise kino artikli. Selles seisis, et projekt „27 Times Cinema” valib igast Euroopa Liidu riigist ühe noore filmihuvilise ja lennutab ta kaheks nädalaks Itaaliasse filmifestivalile Giornate degli Autori. Euroopa Liit taob kõik kinni ning ise peab panustama vaid kriitilise mõtlemisega ja valima kümne filmi seast parima. Täitsin ankeedi ning määratlesin kino olemust ja kohta ühiskonnas lühikeses videoformaadis, mõeldes samal ajal, mille kõige muu jaoks oleksin saanud seda nelja tundi kasutada, sest valituks ei osutu ma niikuinii.

Ootused versus reaalsus

Aga täpselt pärast uue kooliaasta algust põrutasin filosoofia ajaloo seminari asemel hoopis Veneetsiasse. Kohe esimesel päeval selgus, et puhkusereisist on asi kaugel. Lisaks kohustuslike filmide vaatamisele olid ajakavas töötoad, individuaalsed ülesanded ja grupitööd ning konfidentsiaalsed žürii kohtumised. Muidugi tahtsime ka lihtsalt linnas hängida, pitsat süüa ja õlut juua ning võimaluse korral veel teiste programmide filme vaadata, sest Giornate degli Autori (ee autorite päevad) on küll omaette festival, kuid see on loodud selleks, et pakkuda režissööridele alternatiivset platvormi Veneetsia filmifestivali osana. Tahtsime võtta sellest võimalusest maksimumi, seega tuli varastada aega unetundide arvelt – kärpisime need kohe esimesel ööl umbes viie peale. Nõrgemad magasid kohustuslike linastuste ajal. Seda ei pannud meile aga keegi pahaks, sest ka žürii presidendil endal kippusid silmad vahepeal kinni vajuma.

Tahtsime võtta sellest võimalusest maksimumi, seega tuli varastada aega unetundide arvelt.

Tänavu oli presidendiks 21. sajandi valgustaja – trummipõrin – Céline Sciamma. Kes ei tea, siis tema filmide keskmes on just need ühiskondlikult olulised teemad, mida eesti filmimaastikul tavaliselt ei puudutata. Sciamma on tulihingeline feminist ja tegelebki põhiliselt lugudega naistest, kuid ta julgeb rääkida ka teemadel, mis teda ennast otseselt ei puuduta. Üks tema kuulsam film „Tomboy” (2011) teeb temast transkogukonna ikooni, sest heteronormatiivses maailmas eksinud noored on saanud elada kaasa filmi transsoolisele peaosalisele. Filmis „Plikapõli” („Girlhood”, 2014) annab ta kõlapinda tumedanahalistele naistele, kajastades nende kogukonnasiseseid lahkhelisid muu ühiskonna kontekstis. Mind õnnistati ülesandega teha temaga lühike intervjuu, mille käigus ta jagas mõtteid nii ebavajalikust vägivallast oma varasemas loomingus kui ka lootusest, et järjest rohkem filme tehakse naise perspektiivist (female gaze). See vestlus oleks olnud muidugi hea võimalus jalg kuskile ukse vahele susata, kuid minu stereotüüpse eestlase tagasihoidlik loomus saab mulle sotsiaalsetes olukordades tihti saatuslikuks, nii ka seekord.

Kontakt punase vaibaga

Omaette nähtus oli punane vaip festivali kõige grandioossema kinoteatri Sala Perla ees, kus ennastsalgavad austajad panid juba varajastel hommikutundidel telkla püsti, et hilisõhtul oma lemmikuid Hollywoodi staare pildistada. Mulle põhiprogrammi esilinastused ei istunud, isegi kui selles valikus leidus meeldivaid üllatusi. Näiteks ei oleks ma iial osanud loota, et Kuldlõvi pälvib dokumentaalfilm ja „Kogu ilu ja verevalamine” („All the Beauty and the Bloodshed”, 2022) on kahtlemata seda tunnustust väärt. Vastupidi ootustele tekitasid mitmete just selles saalis esilinastunud filmide teemad ja publiku pealiskaudne suhtumine nendesse minus eetilisi dilemmasid. Kas stereotüüpide reprodutseerimine (näiteks naiste alavääristamisele osutamine selle taastootmise kaudu) muudab olukorda või pakub seda toetavale publikule rahuldust? Kas misogüünsete naljade üle itsitav publik on ise oma ignorantsuses süüdi või on autorid jätnud osa tööst tegemata? Selles kinosaalis ei olnud kõigel sellel vahet – aupaklikult seisti ja aplodeeriti juba enne filmide esilinastumist.

Kas misogüünsete naljade üle itsitav publik on ise oma ignorantsuses süüdi või on autorid jätnud osa tööst tegemata?

Festivali teisel päeval tabas meid õnnetus, kui olime tunnistajateks Abel Ferrara uue filmi „Padre Pio” (2022) esilinastusele, mille peaosas on vastuoluline naisteahistaja ja kõrvalosas pedofiil. Lihtne arvutus näitas, et filmi ei saa selle kontekstist eraldada, seega tühistasin selle oma peas juba enne esilinastuse algust. Seda traumat aitas leevendada asjaolu, et nii peavõidu pälvija „Hunt ja koer” („Lobo e Cão”, 2022) kui ka publikuauhinna saanud peavoolukino kandidaat „Sinine Jean” („Blue Jean”, 2022) esindasid queer-žanrit. Neist viimase kvääride representatsioon võib „virgunud” inimestele pisut iganenud paista, samas kui „Hunt ja koer” on üsnagi kompleksse ülesehitusega. Pooldokumentaalsed fragmendid kväärkogukonna elust on põimitud pisikese saare religioosse ajalooga.

Pettuda pole mõtet

Ma ei ole sugugi pettunud, et kõige provokatiivsem ja poliitiliselt laiahaardelisem Fyzal Boulifa ühiskonnakriitiline kitš „Neetud ei nuta” („Les damnés ne pleurent pas”, 2022) ei pälvinud isegi sooja käepigistust. Ning „Stonewalling” (2022), mis pani vaataja koos peategelasega üheksaks kuuks ootele, sest dokumenteeris detailselt noore naise rasedust, sai koha vaid kolme parima seas. Sest film on mõjutusvahend (isegi kui autor seda ei taotle) ja seepärast tunnen pigem kohustust võidelda vastu filmidele, mis teevad ülekohut, kui seista viimse verepiisani oma subjektiivsete maitse-eelistuste eest.

Tristan Czar Aasmäe õpib filosoofiat, et saada operaatoriks.