Poliitika varitseb meid kõikjal, kuid poliitilisena tajume ainult valitud teemasid. See on peen poliittehnoloogiline mäng, milles osalevad lobistid, parteid, suhtekorraldajad, suurkorporatsioonid ja meedia. Tule ja tutvu mängureeglitega, et mitte kaotajaks jääda.

Vestled sõbraga mingil teemal, olgu siis koertest, kassidest, Vietnami toidust, õiglase kaubanduse banaanidest, suitsusaunast või jalgrattateedest, kui sõber järsku ootamatult teatab, et see, mida sa just väitsid või õigemini lihtsalt ütlesid, oli poliitiline avaldus. „Mis kuradi poliitiline avaldus!” põrutad vastu ja oled tusane, et sõber sinu tähelepanekut või argist jauramist räpases poliitilisuses kahtlustab. Hiljem mängid olukorra koduteel veel paar korda oma peas läbi ja lepid, et küllap see ikkagi oli kuidagi poliitiline, sest teatud pidi on ju kõik poliitiline. Või kuidas see nüüd oligi?

Pea kõik on vast nõus, et poliitika ei piirdu palaganiga, mida ajavad poliitikud kohalikus omavalitsuses, riigikogus, valitsuses ja Euroopa institutsioonides. Poliitikat tehakse ka kooli hoolekogus, see avaldub ülikooli ainekavades, kohviku menüüs, rõivastuses, muusikas, maitses, koeratõu valikus, sõnakasutuses ja veel mitmel pool mujal. Õigupoolest tundub, et kõik on justkui poliitiline. Ja nii ka tihti öeldakse. Ent mida see tähendab? Ja kas tõesti kõik saab poliitiline olla? Kuidas saab miski poliitiliseks ja kuidas lakkab miski poliitiline olemast? Kuidas me otsustame, kust jookseb piir poliitilise ja poliitikavälise vahel?

Naised versus kanalisatsioon

Mitmed teemad võivad olla mõnel hetkel poliitilised ning mõnel muul hetkel lakata seda olemast. Näiteks valimisõiguse laiendamine naistele oli Euroopas äärmiselt oluline poliitiline küsimus 20. sajandi alguses, kuid kadus teemana pea sootuks pärast seda, kui naised juba kord hääletada said. Ometi ei tähenda see, et naiste võrdne poliitiline kaasatus oleks lakanud olemast poliitiline küsimus. Otse vastupidi, taasiseseisvunud Eestis on rida arvajaid, mehi ja naisi, üritanud järjekindlalt naiste võrdset kohtlemist kui poliitilist küsimust pisendada ja nõnda poliitikast välja tõrjuda. Näiteks on soolise võrdõiguslikkuse voliniku büroo olnud pidev alarahastatud pilkeobjekt. Soolise palgalõhe suurust aga kas eiratakse või narritakse kui ebaolulist küsimust. Samuti ei kuuluta ajalooõpikud ega Wikipedia naisvõitluse peamisi võite. Seda, et Eestis said naised esimest korda valimistel osaleda laiendatud Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu valimistel 1917. aasta juunis, tuleb tikutulega otsida.

Poliitilisusel on kombeks tõusta ja kaduda. Mõned arusaamad võivad näida pikka aega ilmselged ning siis saada tasapisi või järsku poliitiliseks, tõusta vaidluspüünele ja hõivata suure osa lehtede arvamuskülgedest, et siis jälle pärast mingisuguse otsuse langetamist või otsustamatust lavalt kaduda. Näiteks maksu- ja identiteediküsimused on 19. sajandist saati poliitiliselt aktuaalsed püsinud, kuid kanalisatsiooni tarvilikkus pole seda juba ammu.

Erinevate teemade poliitikasse sisenemist ja sealt väljumist kirjeldab kenasti hollandi päritolu poliitfilosoofi Noortje Marresi loosung „No issue, no politics, no public!”. Kuniks pole vaidlusalust teemat, pole selle ümber käivat poliitikat ning, veelgi enam, puudub puudutatud populatsioon ehk otsustav ühiskond. Oma lakoonilisuses on see nägemus võimas, ent ometi on selge, et sugugi mitte kõik vaidlused pole võrdsed ega kaasa võrdselt kõiki osapooli. Anarhistide ja libertaaride jaoks on alati liiga palju riiki ning ühiskonda, ent ometi ei pääse nende probleemipüstitus pea kunagi peavoolus esiplaanile.

Lisaks on terve rida viise, kuidas muuta mõni moraalselt, majanduslikult või sotsiaalselt oluline küsimus apoliitiliseks. Nii näiteks kuulutas teaduslik marksism ühiskondade majandusliku arengu teaduslikuks küsimuseks, kus pole vaidlusruumi, ei poliitilist ega praktilist. Arengu pidi paika panema teadusel rajanev totaalne planeerimine. Loomulikult polnud aga kuskil keskuses kellelgi täielikku arusaama olukorrast, veelgi vähem soovitud arengusuuna konkreetsetest detailidest.

Demokraatia ahenemine

Midagi sarnast on toimunud viimase paarikümne aasta jooksul ka Lääne majanduspoliitikas, kus nähakse kvantitatiivses majandusteaduses imevitsa, mis determineerib optimeerimisega parima võimaliku otsuse. Seame eesmärgiks mingid objektiivsed numbrilised sihid paari võtmenäitaja, nagu inflatsioon, majanduskasv ja tööhõive, kaudu ning kalkuleerime regulatiivsed tingimused, mis parimate olemasolevate prognoosimudelite järgi lubavad nende tulemusteni jõuda. Mitmes majanduspoliitilises võtmevaldkonnas, nagu kaubandus, investeeringukaitse, intellektuaalse omandi kaitse või standardiseerimine, on regulatiivne otsustuspädevus üleilmastumise käigus ülepeakaela riiklikust sfäärist väljunud ning rahvusvaheliste lepetega juriidiliselt kinnitatud. Eesti tingimustes on Marek Tamm kirjeldanud viimaste Reformierakonna juhitud valitsuste poliitikat kui „poliitikast väljumise poliitikat”.

Kuid see fenomen ei puuduta vaid liberaalset parempoolset majanduspoliitikat. Mitmesuguste moraalsete vaidluste taandamine inimõiguste tasandile aitab samuti nihutada need küsimused võitlusalusest poliitikast inimloomuse ja -seaduse valda. Omamoodi huvitav ja kummaline on, et nendes vaidlustes suudavad kummagi vastasleeri esindajad leida inimõiguste, põhiseaduse ja pädevate rahvusvaheliste lepete repertuaarist pidepunkte, mis lubavad neil manada oma poliitilise vastase seisukoha „objektiivse” juriidika vormi.

Mõlemat pidi on ehk nende muutuste taga jõukates liberaalsetes esindusdemokraatiates tendents taandada otsustamine ekspertide – juristide, majandusteadlaste, rahvaterviseteadlaste, pedagoogide jt – täppisteadmistele. Seda tendentsi kirusid mitmed autorid juba eelmise sajandi alguses, kuid viimase poolsajandi jooksul on täppisregulatsioon omandanud uue jõu, olles üha enam riigiüleste organite pädevuses ning kaitstud rahvusvahelise õigusega. Kaubandusreeglite, saastenormide või toodete turvalisusstandardite kujundamine on muutunud inertseks protsessiks, mis on valimistulemustele küllaltki immuunne. Suurbritannia võib küll Euroopa Liidust lahkuda, kuid see ei tähenda, et Briti tootjad ei peaks enam kunagi Eestis sarjatud euronormidest kinni pidama. Kui nad soovivad oma kindlustuspakette, haiglakappe, klaaspudeleid ja viskit liidus müüa, peavad kõik need tooted ka ELi tummistele reeglitele vastama.

Selge see, et poliitika ahenemine on ka demokraatia ahenemine. Samas vaevalt et sooviksime kõikides otsustes ühtmoodi kaasa rääkida. Tervishoiusüsteemi väljakujundamine on keerukas ning tõenäoliselt oleme pigem rahul, et leidub rahvatervise spetsialiste, kes oskavad erinevaid võimalikke stsenaariume võrrelda ning nende seast parima välja valida. Mugavam on mitte sekkuda ning jätta otsustamine neis ühiselu puudutavates tehnilistes küsimustes neile, kes selle küsimuse üksikasju tunnevad.

Sellest hoolimata leidub mitmeid iseloomult poliitilisi otsustuspunkte, kus langetatakse majanduslikult ja sotsiaalselt mõjusaid otsuseid, mis kütavad poliitilisi kirgi, kuid millele olemasolevas riigikorras lihtsalt puudub ligipääs. Facebooki uudisvoo ja Google’i otsingu algoritmid mõjutavad meie elu enam kui mitmed teised ühiselu regulatsioonid, nagu avalikus kohas alkoholi pruukimise keeld, mürapiirangud või ERRi nõukogu koosseis. Ometi on vaid viimased meie demokraatliku kontrolli all ning sedagi vaid kaude, esindajate vahendusel.

Kuidas tuua need otsustustasandid poliitikasse ning luua institutsionaalne raamistik nende haldamiseks, on sellel sajandil ühed kõige olulisemad küsimused.

Gustav Kalm on doktorant Columbia ülikooli antropoloogiateaduskonnas, taustalt jurist, kes uurib tehnilist valitsemist rahvusvahelise majandusõiguse kaudu.