Sõpruse ajalugu on olnud algusest peale normatiivne. Antiikajal peeti ihaldusväärseks ennekõike meestevahelisi avalikke sõprussuhteid, kuid nüüdseks on sõprus kolinud privaatsfääri ja sellest on saanud naiseliku domeeni osa. Vaatleme, kuidas selline ajalooline nihe sai toimuda.

Naiste sõpruse uurimisest ja sellega töötamisest hakkasin unistama millalgi 2019. aasta lõpus. Sellel perioodil olin kõige enam mõjutatud tekstidest, mis avasid filmide, sarjade ja kirjanduse kaudu naiste sõprusega seotud stereotüüpe, peaasjalikult selle negatiivset kuvandit. Need tekstid jõnksutasid paika ebakõlad isiklike kogemuste ja kultuuritekstidest õpitu vahel ning andsid mulle sõnavara, et väljendada argumentidega karastatud pahameelt järjekordse süžee suunal, mille paremhaagiks on tüdrukute pinnapealsus, tähelepanuvajadus, reetlikkus, seksuaalne rivaalitsemine ja nendele omadustele tuginev suutmatus sõprussuhteid hoida.

End teemasse rohkem sisse lugedes, valides suurendusklaasiks kultuuriajaloolise perspektiivi, avanes mulle arusaadavalt palju mitmetahulisem, kui mitte lausa tervislikes vastuoludes loksuv diskursus – õelate tüdrukute stereotüübi kõrval on vähemalt sama levinud arusaam, mille kohaselt on naiste sõprus lähedane, toetav, vankumatu, turvatunnet ja hoolt pakkuv, jagamisel põhinev. Säärane, mille kõrval võib kahvatuda ükskõik milline heteronormatiivne paarisuhe.

Proovides nendes ideedes orienteeruda ja isiklike loomeprojektide jaoks selgust luua, olen viimase paari aasta jooksul uurinud, kuidas on soolistatud arusaamad sõprusest eri aegadel väljendunud, kuidas need on ajas kujunenud ning kuidas on sõpruse ajalugu kirjutatud feministlikust vaatepunktist. Olgu see tekst sissejuhatavaks ekskursiooniks naiste sõpruse ajalukku, ekseldes silmini kasvanud stereotüüpide võsas.

Üks samm tagasi. Kuidas uurida sõprust?

Sõprus omaette uurimisteemana kerkis paljude teiste argieluliste teemade kõrval esile niinimetatud uue kultuuriajaloo raames 1970. ja 1980. aastatel. Kultuuriajaloos uuritakse sõprust kultuuriliste ülestähenduste kaudu. Näiteks 20. sajandile eelnevat sõpruse ajalugu käsitletakse enamasti kirjavahetuste, päevikute, memuaaride, ilukirjanduse, filosoofiliste tekstide, näidendite ja luule põhjal. Kuna enne 19. ja 20. sajandi vahetust oli kirjaoskus vähe ja ebaühtlaselt levinud, on laiemate rahvahulkade ülestähendused sõpruse teemadel meile kättesaadavad alles väga lühikesest perioodist. Kõige hilisemat ehk massikommunikatsiooni ajastut aitab meil uurida ka sõprust käsitlev populaarkultuur, ennekõike televisioon ja filmikunst.

„Tõelist“ (ehk vaikimisi maskuliinset) sõprust seostati vooruslikkuse, riigimehelikkuse, intellektuaalse vaimuvahetuse, lojaalsussuhete ja vastastikku teenete tegemisega.

Sõpruse ajaloos räägitakse sooküsimustest mudelite kaudu, mida uurijad on tinglikult nimetanud mehelikuks ja naiselikuks[1]. Need mudelid tuginevad ajaloolises plaanis pikka aega levinud arusaamale, et eri sugude esindajad ei saa olla omavahel sõbrad. Selleks on leitud aegade jooksul laias variatsioonis põhjendusi, millest peamisteks võib pidada naiste vaimsetes võimetes kahtlemist ja nende kõrvaleheitmist sõpruse diskursusest ajal, kui „tõelist” (ehk vaikimisi maskuliinset) sõprust seostati vooruslikkuse, riigimehelikkuse, intellektuaalse vaimuvahetuse, lojaalsussuhete ja vastastikku teenete tegemisega. Lisaks on peetud naiste ja meeste sõprust segavaks asjaoluks selle potentsiaali kasvada seksuaalsuhteks. Samal ajal on need mudelid seotud eri ajastutele omaste spetsiifiliste ootustega naiselikule ja mehelikule käitumisele.

Lood ussitavast sõsarkonnast

Sõpruse kirjaliku ajaloo algus Lääne kultuuriruumis on suuresti meestekeskne. Üldistusi lubavad monograafiad alustavad sageli Vana-Kreeka ühiskonnas sündinud tekstide uurimisest, sest selle aja mõtlejad on mõjutanud märgatavalt hilisemaid arusaamu sõprusest. Ettekujutus antiikaja sõprusest on säilinud meestekesksena mitmel põhjusel: see oli tihedalt seotud meestekeskse avaliku elu ja poliitikaga, seda peeti riikliku ja sõjaväelise solidaarsuse aluseks ning see on säilinud sellisena meesautorite tekstides. Lisaks, kuna naised ei olnud kodanikud, sõdurid ega avalikus elus osalejad, ei omistatud neile ka piisavalt voorust, mida peeti kõrgeima väärtusega sõpruse tähtsaimaks komponendiks.[2]

Ettekujutus antiikaja sõprusest on säilinud meestekesksena mitmel põhjusel: see oli tihedalt seotud meestekeskse avaliku elu ja poliitikaga, seda peeti riikliku ja sõjaväelise solidaarsuse aluseks ning see on säilinud sellisena meesautorite tekstides.

Arusaam sõprusest kui millestki mehelikust püsis kaua ja leidis heakskiitu ka mujal kui Vana-Kreekas. Näiteks Vana-Roomas kinnitasid oma eripäradega kanda mitmed Vana-Kreeka ideed, mis on kõige menukamalt jäänud kõlama Cicero kuulsas tekstis „Laelius de Amicitia” („Laelius sõprusest”, 44 pKr) ja tema kirjades oma sõpradele. Ehkki kristluse leviku mõjul (alates 1. sajandist) hakkas ka sõpruse tähendus mitmel pool uusi dominantseid varjundeid võtma, läks veel omajagu aega, enne kui sõpruse diskursuses hakkasid silma paistma naisvaatepunktid. Antiigini tagasi viidav ja hilisemal ajal võimendunud on naiste sõpruse kui ussitava sõsarkonna stereotüüp, mille alusel ei peeta naisi „tõelise” sõpruse jaoks piisavalt usaldusväärseks ja kaalutletuks, sest nende suhetele saavad saatuslikuks nende soo kõiksugused negatiivsed omadused, nagu armukadedus ja põhjuseta solvumine. Hilisemal ajal on neid essentsialiseerivaid eelarvamusi feministlikust vaatepunktist tükk tüki haaval lammutatud. 

Ehkki kirjeldatud negatiivne stereotüüp on vana, ilmutab see end ka nüüdisaegsetes kultuuritekstides, näiteks väljendudes filmides ja televisioonis, kus kujutatakse pahatahtlikke teismelisi ja noori täiskasvanuid, kelle siirusele jääb ette seksuaalne rivaalitsemine. Üheks tüdrukute omavahelisest õelusest ja pinnapealsusest kõnelevaks tüvitekstiks võib pidada filmi „Õelad tüdrukud” („Mean Girls”, 2004). Samal ajal on huvitav jälgida, kuidas mõned praegused filmid suhestuvad 1990. ja varaste 2000. aastate USA noortefilmidega ning tõlgendavad neis kogetud esteetilisi, aga ka sisulisi elemente omas ajas. Üheks selliseks näiteks on film „Do Revenge” (2022), mis rajaneb küll õelate tüdrukute stereotüübil, aga keerab filmi viimase veerandi jooksul õelusele ja siirale sõprusele veel mitu ootamatut sõlme peale.

Tasa ja targu – järsku ülepeakaela

Kui lugeda sõpruse ajalugu feministlikust vaatepunktist, on võimalik jälgida, kuidas Lääne kultuuriruumis on positiivse väärtusega sõprus lahkunud järk-järgult maskuliinsest domeenist ja muutunud millekski muuks, mida võime tinglikult nimetada naiselikuks sõpruseks.[3] Meesautorite ideid sõpruse teemadel hakkasid esimesena kirjasõnas proovile panema keskaegsed nunnad, kelle tekstid ulatuvad vähemalt 12. sajandisse ning kelle hulgast on ilmselt tuntuim Bingeni Hildegard oma kirjadega. Samas on oluline olla teadlik, et nunnade tekstid on kirjutatud väga spetsiifilises religioosses kontekstis ja need on selle tõttu keeruline uurimismaterjal. Lisaks, ehkki nunnade sõprused ja tekstid olid usukogukondades teada, ei pruukinud need mõjutada pea üldse kloostriseinte taga kehtinud arusaamu sõpruse teemadel.

Antiigini tagasi viidav ja hilisemal ajal võimendunud on naiste sõpruse kui ussitava sõsarkonna stereotüüp, mille alusel ei peeta naisi „tõelise” sõpruse jaoks piisavalt usaldusväärseks ja kaalutletuks.

Nunnade kogukonnast väljaspool hakkasid Euroopa naised sõpruse teemadel kirjalikke ülestähendusi tegema hiljem, esimesed säilinud tekstid on pärit alles 15. sajandi lõpust. Naisautoreid oli vähe ning hilisemad uurijad on neid esimesi säilinud panuseid feministlikus kontekstis uurinud ja esile tõstnud. Alates valgustusajast hakkasid turbulentsete ühiskondlike, majanduslike, poliitiliste ja kultuuriliste arengute tuules toimuma muutused ka selles, kuidas sõprusest räägiti. Sõpruse käsitlemise tähtsaimaks areeniks tõusis aegamisi ilukirjandus, mis esindas tasahilju ka aina enam naisvaatepunkte. Ühelt poolt oli üha rohkem kõrgklassi naisi, kes osalesid kirjandussalongides ja kogusid oma loominguga tuntust, teisalt peeti naisi ka ilukirjanduse kasvavaks publikuks. 17. sajandi üks kuulsaimaid sõpruse kroonikuid oli inglise poeet ja tõlkija Katherine Philips (1631/2–1664), pseudonüümiga Orinda, kes käsitles naistevahelist lähedust ja saladuste jagamist, aga ka sõprusega seotud kaotustunnet ja leina, mida võib põhjustada sõbranna abiellumine ja kaugele kolimine.

Valgustusaja jooksul toimunud arengud toetasid seda, et 18. sajandi lõpuks oli Lääne kultuuriruumis ideaaliks peetav sõprus jõudmas mehelikust naiselikku domeeni ja avalikust meestekesksest riigielust naiste privaatsfääri. 19. sajandi huvitavaks arenguks oli see, et sõpruse väljendamiseks kasutati vägagi armastuse väljendamisega sarnaseid vahendeid. See on andnud alust rääkida romantilistest sõprussuhetest, mida esines eriti just naiste vahel. Romantiline sõprus avaldus näiteks üksteisele hellitusnimede andmises, kallistamises, suudluste jagamises ning muudel leidlikel ja isiklikel viisidel oma läheduse väljanäitamises. Tolleaegne luule kirjeldab heteroseksuaalsete suhetega sama kirglikke, mõnel puhul lausa obsessiivseid sõprusi, rääkides õrnusest, igatsusest ja igavesest pühendumisest. Sajandi lõpus hakati „lesbilisuse” termini kaudu rääkima naiste seksuaalsuhetest ja aina vähem kujutati ka romantilisi sõprussuhteid.

Tuttavlik lähiajalugu

Moderniseerumisega koos muutusid ühiskond ja ühiselu vormid: inimesed liikusid aina enam ringi ja elasid sageli oma päritoluperekonnast eraldi. Eelmisest sajandist pärit sõpruse representatsioonid kõlavad tuttavalt ka tänapäevasele lugejale. Näiteks kinnistus arusaam, et intiimne ja emotsionaalne sõprus, mida seostati kunagi peaasjalikult just naiste suhetega, on hoolimata soost õnneliku elu tähtis osa. Sõprus muutus aegamisi paljudes Lääne kultuurides üheks olulisimaks sotsiaalseks suhteks pere-, sugu- ja usukogukonna kõrval, aina enam neid olulisuselt isegi ületades. Võrreldes sõpruse kirjaliku ajaloo algusaegadega, oli sõpruse roll kardinaalselt muutunud ja seda seostati varasemast rohkem identiteedi konstrueerimisega. Ehkki terve sajandi vältel avaldasid mitmed sotsiaalteadlased ja kultuuriteoreetikud pessimistlikke vaatepunkte sõpruse võimalikkusest modernismi kontekstis, näitasid kultuuritekstid sõprust enamasti positiivses võtmes, kujutades näiteks sõpruse ja eneseavastuse seoseid ning osutades, et just sõbrad on kaaslased, kes näevad sinu arengut ja aitavad sellele kaasa.

Romantiline sõprus avaldus näiteks üksteisele hellitusnimede andmises, kallistamises, suudluste jagamises ning muudel leidlikel ja isiklikel viisidel oma läheduse väljanäitamises.

Moderniseerumise käigus kehtis jätkuvalt naiste kui heade sõprade kuvand, kuid sellega seostati ka homoseksuaalseid mehi ja selle kaudu kujutati sageli nende omavahelisi sõprussuhteid. Eelmisel sajandil kinnistus ka stereotüüp heteroseksuaalsetest meestest, kelle jaoks on sõpruse (või teiste sotsiaalsete suhete) emotsionaalse poolega toimetulek keeruline ning sõprus tähendab pigem ühist töökohta või hobide jagamist. Naistele ja seksuaalvähemustele on omistatud ka sõprussuhete tähendusväljade ja ideaalide avardamist, sidudes isiklikke suhteid solidaarsusega rõhumise vastu. Samal ajal on ameerikalikku sõsarkonna ideed kritiseeritud ja toodud välja mitmeid kriipivaid vastuolusid selle sees.

Lõpu- ja ääremärkusi stereotüüpide lugemisele

Eelnevast võib jääda tahtmatult mulje, nagu naiste sõprusega seotud hoiakud, nagu need kajastusid eri aegadel Lääne kultuuriruumi tekstides, lubaksid välja joonistada harmoonilise arengutelje. Reaalsus on uurijate jaoks siiski palju keerulisem. Ehkki võime rääkida mööndustega mingis kontekstis domineerinud arusaamadest, on nende enim levinud hoiakute varjus alati pooltoone ja ebakõlasid, mis peavoolu ideedega kokku ei käi. Lisaks, nii nagu nüüdisaegsed naiste suhete representatsioonid toetuvad vaid haruharva ainuüksi kirjeldatud negatiivsele või idealiseerivale stereotüübile, võisid ka ajaloolised tekstid naiste sõpruse teemadel olla korraga mõjutatud väga vastandlikest tõekspidamistest.

Sõprus muutus aegamisi paljudes Lääne kultuurides üheks olulisimaks sotsiaalseks suhteks pere-, sugu- ja usukogukonna kõrval, aina enam neid olulisuselt isegi ületades.

Mõned uurijad on argumenteerinud, et kõige huvitavamad ongi tõlgendused, mis asetuvad stereotüüpidesse langemise asemel kuhugi kahe äärmuse pingeväljale. Näiteks kuraator Susan Bright on kirjutanud Phoebe Waller-Bridge’i telesarja „Mustlammas” („Fleabag”, 2016–2019) ja Elena Ferrante Napoli romaanisarja varal, kuidas viimastel aastatel on enim populaarsust kogunud just naiste suhete kujutamine viisil, mida ei ole lihtne käsitleda ainuüksi positiivse või negatiivsena. Nendes tekstides on armastus, lähedus, turvatunne, reetmine ja konfliktid omavahel lahtiharutamatult sassis, üsna sarnaselt sellega, kuidas paljud inimesed suhteid ka oma elus kogeda võivad. Taolised tekstid väärtustavad naiste sõprust uuel viisil, painutades stereotüüpe enda äranägemise järgi ja avades selle kaudu sõpruse kui nähtuse komplekssust. Jääb vaid loota, et need inspireerivad ka teisi oma sõprusi ajalukku kirjutama.

[1] Näiteks käsitlevad uurijad sageli meeste, naiste ja meeste-naiste sõprust eraldi, tuues välja üldistusi ja vastuolusid, mis konkreetseid suhteid mingis ajas iseloomustasid.
[2] Näiteks Aristoteles rääkis kolmest sõpruse tüübist: kõige madalam sõprus põhineb vajalikkusel, teine naudingul ja kõige väärtuslikum vooruslikkusel. Sellest rohkem tema peateoses „Nikomachose eetika”.
[3] Tinglikult, sest samal ajal peab olema teadlik, et nn naiselikku sõprust praktiseeritakse hoolimata kellegi sooidentiteedist.

Tekst põhineb Brigit Aropi magistritööl „Naiste sõprusest kunstis. Feministlik vaade” (2023), kaitstud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute magistriprogrammis. Kõik viited kättesaadavad seal.

Brigit Arop on vabakutseline kuraator, kes on oma loomeprojektides tegelenud sõpruse teemadega.

Romy Nõulik (@Looja__) on Pallase meediatudeng ning illustratsiooni ja kollaaži armastav kunstnik.