Eetilised kaalutlused suunavad juba ammu seda, mida me suhu topime või selga paneme, viimastel aastatel järjest enam ka seda, kuidas me meelt lahutame. Mis ohverdusi tuleks meil teha, et tippsporti iseloomustav fänlus väärtustaks midagi muud kui iga hinna eest võitu?

2014. aasta 3. märtsil astus Ameerika Ühendriikide korvpalliliigas NBA väljakule kaks Jasonit. Jason Collins, kelle jaoks oli tegemist debüüdiga koduklubi Brooklyn Netsi ridades, oli aasta varem liiga esimese mängijana avalikult kapist välja tulnud. Viis aastat hiljem on ta endiselt ainus, kes on endas nii palju julgust leidnud. Täismaja aplodeeris talle maruliselt. Kui palju on aga neid, kes nimetaksid tehniliselt piiratud ja muus osas mitte eriti märkimisväärset karjääri teinud Collinsit näiteks oma lemmikmängijaks? Kui paljud seda nime üldse kuulnud on?

Küll aga on rohkelt neid, kes nimetaksid nõnda teist Jasonit, toona Netsi treenerina tegutsenud eksmängijat Jason Kiddi. 2001. aastal tunnistas Kidd end süüdi koduvägivallas. Mees olla muu hulgas murdnud oma naise ribi ning löönud teda peaga vastu auto armatuurlauda. Kümmekond aastat hiljem lisandus tema CVsse alkoholijoobes autorooli istumine. Väljakul oli Kidd aga maagiline – üks oma põlvkonna mõjukaimaid ja imetletuimaid mängijaid, kes viis liiga punase laterna meistritiitli nõudlejaks ning paistis silma söötudega, mida keegi teine ei osanud oodata. Tiitlivõitja, viiekordne liiga parimate koosseisu valitu, kuulsuste halli liige. Miljonite iidol.

Kidd pole sugugi kõige äärmuslikum näide tippsporti ja spordi-iidoleid ümbritsevast dissonantsist saavutuste ning inimlike väärtuste vahel. Pool tosinat süüdistust vastassugupoole ründamises ei takistanud poksijal Floyd Mayweatheril matšide pealt sadade miljonite dollarite teenimist ega karjääri lõpetamist kaotusteta ning ühena ala kõigi aegade hinnatuimatest staaridest. Näiteid ahistamis-, vägistamis- ja muidu vägivallatsemissüüdistustest leiaks rohkelt pea iga ala tippude hulgast.

Vastutustundlikkust kilbile seadvas ühiskonnas on räägitud palju sellest, kuidas väärtusotsused juhivad üha enam erinevaid valikuid. Noored otsivad tööandjat, kes jagaks nende väärtusi, panustaks kogukonda, mõtleks lisaks ärikasule ka ühiskondlikule hüvele. Sama kehtib seoses tarbimisega, kus koguvad populaarsust loodussõbralikud materjalid, taaskasutus, fair trade. Kõige teravam tähelepanu on ilmselt toitumisel. Tooted olgu ökod, munad vabapidamisel kanadelt, liha kohalik, menüüs vegevõimalus, burger gurmee ja õlu käsitöö. Kõik need tarbimisotsused on osa tarbija identiteedist, väljendavad seda, kes ta on, millised on tema maailmavaade ja väärtused. Kuidas aga rakendada sarnast väärtuspaketti spordile, kus mängib ikka ja jälle ainumääravat rolli võime väljakul särada ja võita?

Sõda ilma tapmiseta

„Sport on nagu sõda ilma tapmiseta,” on öelnud ameerika meediamagnaat Ted Turner. Ehkki ennekõike on tegemist meelelahutusega, võetakse pallimurul, rallirajal või kergejõustikustaadionil toimuvat vaatamata langenute puudumisele sageli tõsisemalt ja kirglikumalt kui ükskõik mida muud ühiskonnas.

Kui jalgpallimaailma suurim täht Lionel Messi hiljuti klubi eest kaunist karistuslöögist oma 600. värava lõi, läks Twitter hulluks. „Messi on jumal,” kaikus säutsusfääris. Maailma suurimad sporditähed on iidolid, keda kummardavad ja kelle iga sammu jälgivad kümned miljonid. Pole ka ime. Ühelt poolt on sport lihtne ja, kui tegemist pole just jääkeegli või kriketiga, kõigile arusaadav: võidab see, kes jõuab esimesena finišisse või rohkemate väravateni. Teisalt vahendab sport kirjut valikut isiklikke narratiive, näiteks kust eri võistkonnad või mängijad tulevad ning kuhu lähevad. „Parem kui „Troonide mäng”,” on iseloomustatud Turneri sõnu kinnitaval moel korduvalt tänavust klubijalgpalli tähtsaimat turniiri Meistrite Liigat, mis on pakkunud ühe suure üllatuse ja dramaatilise käigu teise järel.

Ometi esitab tippsport fännile moraalselt rohkelt keerulisi väljakutseid. Tarmo Jüristo meenutas Vikerraadio päevakommentaaris NO99 kunagist aktsiooni, kus publik kutsuti vaatama rahvuskangelase Gerd Kanteri kettaheiteid 2008. aasta Pekingi olümpial. Laval vesteldi olukorrast okupeeritud Tiibetis, Kanteri katseteks katkestati aga kõigi üllatuseks ülekanne ning saal läks pimedaks. Eesti spordi parimale pojale kuldmedali toonud õhtu lõpuks oli jäänud saali mõni üksik hing.

Kui protestigrupi Pussy Riot liikmed kogu maailma silmade all jalgpalli MMi finaali ajal väljakule jooksid, karjatasid rohked spordifännid sotsiaalmeedias, et kuidas nad julgesid!? Miks on vaja niimoodi sportlasi segada?

„Aktsiooni mõte oli küsida neilt kohaletulnutelt, kas nad oleksid nõus loobuma neist põnevust ja rahvuslikku uhkust täis sekunditest solidaarsusest ühe väikerahvaga, kes ka tahaks elada kaasa oma sportlaste triumfidele sellel suurimal rahvusvahelisel areenil, kuid kelle jaoks ei kesta blackout loetud sekundeid, vaid nüüd juba enam kui pool sajandit. Ja vastuseks saime teada, et enamjaolt me ei ole,” võttis Jüristo toimunu kokku. „Väärtused on väärtused ainult siis ja ainult seeläbi, kui me jääme neile kindlaks ka siis, kui see on raske, ebamugav ja valuski.”

Pekingi olümpia oli alles esimene vastuoluliste suursündmuste pikas reas. Möödunud suvel kutsusid paljud aktivistid kogu täiega Venemaal toimunud jalgpalli maailmameistrivõistlusi boikoteerima ja enamasti ilmselt teatakse ka selle põhjust: inimõiguste ja pressivabaduse õudne olukord korraldajariigis, lokkav korruptsioon ning muidugi Krimmi jätkuv okupatsioon.

Ja ometi, vaevalt et on eriti palju neid, kes suvise vutipeo vahele jätsid. Kui protestigrupi Pussy Riot liikmed kogu maailma silmade all finaali ajal väljakule jooksid, karjatasid rohked spordifännid sotsiaalmeedias, et kuidas nad julgesid!? Just siis, kui finaali kaotanud väike Horvaatia oli end kogumas ja mängu tagasi tulemas! Miks on vaja niimoodi sportlasi segada?

Sport seati seega justkui ühiskonnas toimuvast väljapoole, olulisemakski, sportlaste õigused ettepoole vabadust taotlevate kodanike allasurutud huvidest. Sellist mõtteviisi edendab paraku kaude ka suurte katusorganisatsioonide sage refrään: sport ja poliitika käigu lahus. Seda, kuivõrd silmakirjalik on säärane suhtumine, pole ilmselt taas mõtet pikalt kirjeldada: needsamad katusorganisatsioonid asetavad end ise rõõmuga ühisele punasele vaibale maailmapoliitika võimsate ja vägevatega, osalevad enda finantseerimiseks kõrgetasemelistes võimumängudes, legitimeerivad ja suunavad, olgu heas või halvas, oma otsuste kaudu režiime ja valitsusi.

Taavet ja Koljat

Eks fännide ootus spordile ja sportlastele olegi kahetine. Ühelt poolt tahetakse meelelahutust ja midagi, mis distantseeriks muust maailmast, kõigest argisest, teisalt otsitakse tähendust, osadust, identiteeti. Sport võimaldab ilmekalt vastandusi ja hõimukultuuri, kus jaotutakse leeridesse ning saadakse rõhutatud kujul kõike, mis fännikultuuris nii head kui ka halba. Ollakse osa tugevalt ühtehoidvast kogukonnast, aga üsna kriitikavabalt võetakse ka omaks kõik, mis selle kuulumisega kaasneb.

Klubide vahel, olgu vutis, korvpallis, Ameerika jalgpallis või mujal, tekivad vastasseisud, kus kiindumus on absoluutne, nagu seda on ka vastuolek. Igipõline „meie” ja „nemad”. Pole ime, et Euroopa jalgpallistaadioneid on nimetatud korduvalt marurahvusluse eredaimateks kantsideks.

Samas on sportlased eeskujud. Neilt oodatakse panust ühiskonda, seisukohavõtte, hoiakuid. Pea igal tippsportlasel on oma fond või mitu, mille kaudu osa hiigelpalgast heategevusse suunata. Eestis on edendatud jalgpalli abiga integratsiooni, Hispaanias tegeletud suitsetamisest loobumisega, Inglismaal kuriteoennetusega. Paraku on see klubide üldstruktuuris siiski üsna kümnendajärguline, sest ennekõike tuleb ikkagi tegutseda äriliste huvide nimel, mida aitavad suurte reklaamilepingute ja teleõiguste maailmas toota sportlikud võidud. Tarbijatena aitame sellele kaasa, olgu särke, pileteid või ükskõik mis muid meeneid ostes.

Niivõrd sügavalt puudutava suhte juures, nagu seda pakub fänlus, tundub lemmikute valik aga sageli hirmus juhuslik: see on ajastuse, parasjagu teleris eetris olnud mängu, sõbra soovituse, särgivärvi küsimus.

Jalgpallisõbrana olen sageli mõelnud, kuidas tekivad kaugsuhted jalgpalliklubidega. Seos kohaliku klubiga on füüsilise kokkupuute tõttu lihtsalt hoomatav, pöörane poolehoid sportlastele või klubidele tuhandete kilomeetrite taga aga müstilisem. Fänlus kipub olema tohutult emotsionaalne. Oma lemmikute eest viskutakse mõtlemata ambrasuurile, peetakse maha pikki vaidlusi, kaotuste korral valatakse krokodillipisaraid (jah, just, ka täismõõtu mehed, eriti nemad) ning võitude korral röögitakse televusseri ees hääl kähedaks.

Niivõrd sügavalt puudutava suhte juures tundub lemmikute valik aga sageli hirmus juhuslik: see on ajastuse, parasjagu teleris eetris olnud mängu, sõbra soovituse, särgivärvi küsimus. Seos lemmikutega on ju puhtalt abstraktne. Eesti kohalikele vutiklubidele otsustavad kirglikult kaasa elada vähesed, nende kokkupuude kogukondadega kipub olema mitmetele jõupingutustele vaatamata üsna pindmine. Masside lemmikud on ikkagi suurklubid kaugetelt maadelt ja võõrastest linnadest, kellega saabub lähem isiklik kokkupuude alles siis, kui oma kukrut kergendatakse piisavalt, et lunastada lennupiletid ning üldjuhul vähemalt sama kallid mängupääsmed.

Moraalne dimensioon jääb pigem tagaplaanile. Eks olen isegi mõelnud, et sümpaatia lemmikklubi FC Barcelona vastu tugineb mingitele tugevamatele uskumustele ja veendumustele. Kataloonia identiteet kõneleb enesemääramisõigusest ja vabadusest, ajalooline vastandus keskvalitsusega on kui Taavet Koljati vastu, rivaliteet Real Madridiga kui vastasseis tolle suure toetaja kindral Franco fašistliku pärandi ja galactico-kultuuri röögatu rahaga.

Tegelikkuses on need narratiivid suuremas jaos petlikud. Vutipanteonis pole Barcelona mingi Taavet, vaid ajalooliselt Euroopa suurvõim, kes maksab oma mängijatele palka Realist rohkemgi. Vaatamata kõrgele meelelahutusväärtusele toetab kas või seesama pileti- või särgiraha lõpuks süsteemi, kus makstavad tasud on ületanud – arvestades ühiskondade majanduslikku lõhestatust – igasuguse moraalse põhjendatuse piiri. Sel aastal kantakse klubi mängijate kontodele ligi miljard eurot, Messi üksinda teenib nädalas üle poole miljoni euro (ärimaailma tippjuhtide kõrval kahvatub muidugi seegi), millele lisanduvad veel hiiglasliku väärtusega sponsorlepingud. Sarnased summad jõuavad pea kõigi maailma tippude pangakontodele. Iroonilisel moel on vutimaailma kaks suurimat staari Messi ja Cristiano Ronaldo käinud viimastel aastatel pikalt kohut tohutute maksupettuste tõttu.

Kuniks panused on meelelahutusel ja sportlikul edul ilma igasuguste eetiliste implikatsioonide ja väärtusküsimusteta, puudub süsteemis muutumisvajadus.

Võit on kõik

Suurklubid ja tippsport jäävad siiski suuresti nõnda kaugele, et üksiku eetilisemalt fännata sooviva spordisõbra otsused muudavad vähe. Kapitalistlik hoob peitub aga selles, et iga tarbimisotsus on kui väike hääl ja märk eelistustest, olgu poeletilt kanamune valides, kinos pileteid soetades või lemmiksportlasi näitavale telekanalile häälestudes. Tõenäoliselt on esimene samm eetilisema spordimaailma poole seega küsimus, mida me tarbijatena spordilt üldse ootame. Kuniks panused on meelelahutusel ja sportlikul edul ilma igasuguste eetiliste implikatsioonide ja väärtusküsimusteta, puudub süsteemis muutumisvajadus.

Paraku ei nähta spordis niivõrd võtit arenguks, vaid väga sageli ikkagi lihtsalt ajaveetmisvõimalust. Võimalust end maha laadida või välja elada. Mitte et ka see aeg-ajalt vajalik poleks, ent selleks et näha säärase pretensioonitu suhtumisega kaasnevaid probleeme, tasub külastada näiteks mõnda noorteliiga vutimatši, kuhu kogunenud vanemad kipuvad end väljendama suuresti karjudes ning valama solvangutega üle nii järeltulijaid, kohtunikke kui ka üksteist. Peamine ootus on ikkagi võit väljakul.

Samale panustab ka meedia. Spordikülgi on lehtedes üksjagu, tippsporti peegeldab ja laiendab terve uudiste, kommentaaride ja (sageli jutumärkides) analüüside paralleeltööstus, mis ootusi sportlastele üha kõrgemale krutib. Nõnda põhjendavad suusatajad dopingut tohutu edukoormaga. Nõnda on ka mitmete kohalike vutiklubide esindajad omavahelistes vestlustes maininud, et isegi kui klubi tahaks panna rohkem rõhku spordivälisele tegevusele, on motivaatoreid ja ootusi selle suhtes väljastpoolt üsna vähe. Nii ajakirjanikud kui ka oma noored trennidesse usaldanud vanemad korjavad ikkagi üles tulemused. Hea treener on see, kes viib võistkonna võidule. Hea mängija see, kes kõige rohkem väravaid lööb. Muu tuleb kusagil selle järel.

Aga nii ei pea. Tööalaselt on mul rõõm toimetada näiteks spordipõhise arenguprogrammiga SPIN, mis õpetab noortele jalgpalli kaudu erinevaid eluks vajalikke oskusi. Meeskonnatööst enesejuhtimise, konfliktide lahendamise ja eesmärkide seadmiseni – need on ülekantavad kõikjale mujale elus. Sport üksinda ei anna ühelgi moel tarbides midagi, sport üksinda ei pruugi terviselegi kasulik olla, selle kõige eelduseks on ikkagi spordiga kaasneva läbimõtestamine. Seda võib teha sporti vaid saavutuste tasandil võitudeks-kaotusteks jaotades, aga saab minna ka tunduvalt kaugemale: kasutada seda vahendina isiksuse ja oskuste arendamisel; peegeldusena ühiskonnast, mis võiks samas pakkuda head eeskuju.

See eeldab aga toetuse ja poolehoiu olemasolu neilt, kes ühel või teisel moel spordiga kokku puutuvad. Sport on põnev, sport on kirglik. Ja sport võiks olla rikastav. Nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil. See nõuab aga suhtumise muutumist, et olulised poleks vaid väljakul saavutatud tulemused. Ehk siis on rohkem ka neid, kes saavad öelda, et nende lemmikkorvpallur on Jason Collins, mitte Jason Kidd.

Andrei Liimets on kodanikuaktivist, sõnumiseadja ja kultuurikriitik. Töötab Vabaühenduste Liidu ja SPIN-programmi kommunikatsioonijuhina, juhib Eesti Filmiajakirjanike Ühingut ning kui aega üle jääb, teeb ja vahib üksjagu sporti.