Olukorras, kus 68% kväärnoortest peab justkui iseenesestmõistetavalt kogema koolikeskkonnas vaimset vägivalda ning perekonnaõpetust õpitakse 15 aastat tagasi välja antud õpiku järgi, tasub küsida, kas see ikka peab nii olema. Kas terve inimgrupp peab tõesti end 12 aastat oma elust ebaturvaliselt tundma?

Ühe LGBTQ+-poisi teekond Eesti koolis algas 1. septembril 2010 pealinnas Lasnamäe rajoonis. Nii ta seal seisis, mõned üksikud gladioolid käes, jalas viigipüksid ja seljas kentsakas roosat värvi triiksärk, teadmata veel vähimatki sellest, mida tähendab olla vähemus, veel enam seksuaalvähemus. Esimesed kooliaastad möödusidki täiesti tavaliselt, nagu ikka ühel algklassiõpilasel – viis korda nädalas hommikust õhtuni koolis. Vanemad pärisid vahel ikka, kas koolitööd on tehtud, ning teinekord sedagi, milline tüdruk siis ikkagi klassist meeldib, ja poiss rääkiski end tagasi hoidmata kord ühest, kord teisest tüdrukust.

Põhikooli jõudes oli poiss võtnud kodust kaasa raudkindla arusaama, et ainuke mõeldav normaalsus ongi poisi ja tüdruku vahelised meeldimised ning annaks jumal, et see „homovärk” ikka tema koju ei jõuaks, sest see olevat vaid üks Läänest toodud propaganda.

Siinkohal oleks olnud ainumõeldav, et PISA testide alusel üks maailma parimaid haridussüsteeme hariks seda poissi, olgu ta mis tahes taustaga perest, et on olemas ka seksuaal- ja soovähemused ja, mis kõige tähtsam, on täiesti okei olla LGBTQ+-kogukonna esindaja. Paraku seda ei juhtunud, vaid, vastupidi, süsteem toetas ajas iganenud väärtuste edasikandumist ühelt põlvkonnalt järgmisele ja nõnda edasi.

Mul oli kodust kaasa võetud raudkindel arusaam, et ainukene mõeldav normaalsus ongi poisi ja tüdruku vahelised meeldimised ning annaks jumal, et see „homovärk” minu koju ei jõuaks, sest see olevat vaid üks Läänest toodud propaganda.

Asi pole retoorikas…

21. sajandi Eesti kooli inimeseõpetustunnid olid ehk pehmema sõnastusega, kuid asi polnud retoorikas, vaid sisu oli õõvastav ja samaväärne sellega, mille poiss sai kaasa kodust. Seksuaalvähemuste teemat puudutati kooliaja jooksul vaid ühe korra ja sedagi väga pealiskaudselt, seevastu ei unustatud maalida pidevalt ja läbivalt pilte ideaalsest perekonnast, mille osalisteks olid eranditult naine ja mees. Kuna kogu heteronormatiivne õppekava jagas õpilased ja kogu inimkonna soo alusel läbivalt poisteks ja tüdrukuteks, meesteks ja naisteks – ikka selleks, et rääkida „normaalselt” menstruatsioonist ja erektsioonist –, kinnistus poisi arusaam „normaalsest” perekonnast veelgi. Samal ajal kandus edasi ka homofoobne suhtumine seksuaal- ja soovähemuste suhtes, mida kodune kasvatus aina võimendas.

Seksuaalvähemuste teemat puudutati kooliaja jooksul vaid ühe korra ja sedagi väga pealiskaudselt, seevastu ei unustatud maalida pidevalt ja läbivalt pilte ideaalsest perekonnast, mille osalisteks olid eranditult naine ja mees.

Taoline pealiskaudne seksuaal- ja soovähemuste teemade tutvustamine Eesti koolides on kahjuks vägagi levinud, enamgi veel, Eesti LGBT Ühingu 2018. aasta uuringu kohaselt ei räägita pea pooltes koolides LGBTQ+-teemadest üldse ning viiendikus käsitletakse seksuaalvähemusi vaid negatiivses valguses[1]. Liiati väärib märkimist, et isegi tänavu, aastal 2022 kasutatakse koolides perekonnaõpetuse õpikut, mis on valminud aastal 2007[2]. Homoseksuaalsust tervikuna mainitakse teoses üksikuid kordi ja mõistena selgitatakse seda kui omasooiharust. Seega pole kaabudega issidel mingit põhjust muretseda, et koolides homopropagandat „pähe määritakse”, sest ammu „säilivusaja” ületanud õpik seda lihtsalt ei võimaldagi.

Eesti LGBT Ühingu 2018. aasta uuringu kohaselt ei räägita pea pooltes koolides LGBTQ+-teemadest üldse ning viiendikus käsitletakse seksuaalvähemusi vaid negatiivses valguses.

See on fucked

Nõnda juhtuski, et üdini „normaalse” koduse taustaga – mille puudujääke ka vähemalt sama „normaalne” koolisüsteem ei suutnud kahtluse alla seada – poisist endast sai kiusamises kaasosaline. Kui üks kaasõpilasest gümnaasiuminoor kapist välja tuli ja julges end oodatust erinevalt väljendada, hakati teda kiusama. Oli täiesti tavaline, et ta kõndis rahumeeli mööda koridori, rääkimata kellegagi, segamata kedagi, aga sellegipoolest leidus mõni, kes tema pihta nalja viskas ja, nagu Eesti ühiskonnas kombeks, talle tagantjärele „pede” karjus.

Mäletamist mööda ei astunudki keegi tema kaitseks välja ja kõrvaltvaatajana ei tundunud, et kool oleks midagi seoses kiusamisega ette võtnud. Samas, kes olen mina, et öelda, mida keegi teine valesti tegi. Läksin ju ise sarnaselt teistega kiusamisega kaasa, sest selle asemel et midagi öelda, naersin koos sõpradega nende labaste kommentaaride üle. Minust, ühest LGBTQ+-noorest, sai hetkega kiusaja ja homofoob.

2018. aastal tehtud Eesti esimene LGBT+ koolinoorte uuring tõi päevavalgele faktid, mis on rohkem kui kõnekad. 68% LGBT+-noorte hulka kuuluvatest õpilastest oli kogenud viimase kooliaasta jooksul oma seksuaalse orientatsiooni, soo või soolise eneseväljenduse tõttu vaimset vägivalda, 57% oli kuulnud vaenulikke kommentaare oma õpetajatelt ja 19% oli kogenud füüsilist vägivalda.[3]

Needsamad arvud kajastavad paljude noorte tegelikkust, valusat ja vaimselt kurnavat igapäevareaalsust, millele tihtipeale ei pööratagi tähelepanu, olukorda süvendab aga asjaolu, et sarnaste seisukohtadega esinevad sageli õpetajad, keda toetab omakorda pigem konservatiivne koolisüsteem eesotsas kauemaks tiksuma jäänud koolijuhtidega.

Kättesaadavad „õpikud”

See poiss – mina – polegi saanud siiani ühtegi täiskoolitundi, mis oleks olnud pühendatud seksuaalvähemustele. Mina pidin ise kvääride maailma tundma õppima, ammutades vastuseid enda küsimustele internetiavarustest ja seal leiduvatest „õpikutest”.

Aeg-ajalt ilmub meedias artikleid selle kohta, kui halba mõju avaldab pornograafia lastele ja noortele, kuid paratamatult on see paljudele LGBTQ+-, ent ka teistele noortele, nagu see oli omal ajal minule, ainukene kergelt kättesaadav vahend iseenda tundmaõppimisel. Niisiis, olles jõudnud teismeikka, mõistsin ühel hetkel, et ka mulle meeldivad mehed. Geipornograafia, mis esialgu oligi peamiselt uudishimust tulenevalt ahvatlev, aitas hiljem paremini enda seksuaalset identiteeti mõista. Polekski midagi olnud, kui mingil hetkel poleks seda „hobi” avastanud toona veel konservatiivset joont hoidnud vanemad. Pärast pikka emotsionaalselt ülesköetud homofoobset loengut õigustasin end, et jumala eest, ma pole mingi homo, ja muutusin vanemate silmis jälle „normaalseks”, ent tegelikult polnud ma lihtsalt veel valmis vanematele kapist välja tulema – selleks läks mul veel mitu head aastat.

Hoolimata sellest, et mina just interneti(porno) abiga enda minapilti avastama hakkasin, ei leia ma, et see peaks olema LGBTQ+-noortele ainus võimalus seksuaalõpetuse ammutamiseks. Kas poleks parem, kui seda toetaksid ka kontrollitud ja läbimõeldud perekonnaõpetustunnid?

Hoolimata sellest, et mina just interneti(porno) abiga enda minapilti avastama hakkasin, ei leia ma, et see peaks olema LGBTQ+-noortele ainus võimalus seksuaalõpetuse ammutamiseks.

Olgem eurooplased, kuid saagem ka inimesteks

Mida siis õieti peale hakata, et Eesti kool ja haridussüsteem hakkaksid terviklikult seksuaal- ja soovähemustesse kuuluvaid noori toetama? On aeg hakata otsustama ja tegutsema – olgem ometigi eurooplased, kuid saagem ka inimesteks. Nähtavasti oleme ju suutnud kehtestada end maailmas taas lääneliku Põhjamaa, mitte Ida-Euroopana. Aga kui tahame näha end eeskujuna teistele Ida-Euroopa riikidele (mida me ju tahame!), tuleks meil ka endile kõrgemaid nõudmisi seada. Vananenud perekonnaõpetuse õpikud, ent samuti kogu õppekava vajaksid hädasti tänapäevastamist, sest olukord, kus õpiku vanus ületab 15 aastat, ei ole okei. Samuti pole aktsepteeritav, kui LGBTQ+-, aga piisavalt tihti ka heteroseksuaalne noor peab saama oma teadmisi seksuaalõpetuse kohta pornograafiast, kuna koolides antav perekonnaõpetus lihtsalt ei paku nüüdisaegset teavet. 

Teadvustades, et 68% LGBT+-noorte hulka kuuluvatest õpilastest oli kogenud kooliaasta jooksul oma seksuaalse orientatsiooni, soo või soolise eneseväljenduse tõttu vaimset vägivalda, soovitab Eesti LGBT Ühing koolitöötajatel eesotsas koolijuhtidega osaleda täiendkoolitustel LGBT+- ja teiste haavatavate noortega töötamise teemadel, kuid ka koolitustel, mis käsitlevad üldiseid kiusu ja turvalisuse küsimusi, nagu ligipääsetav ja turvalisem ruum, kaasamine, kiusuennetus, õiglane ja ligipääsetav haridus.

Samas ei saa muidugi panna kogu vastutust kooliperele, vaid ka poliitikud peaksid siinkohal peeglisse vaatama ja tõdema, et see ei ole aktsepteeritav, et 68% kväärnoortest kogeb justkui iseenesestmõistetavalt vaimset vägivalda. On aeg võtta vastutus ja teha ära seni tegemata jäänud otsused, nagu õppekavade ja õpikute õigeaegne uuendamine, koolitöötajate LGBT+-teemadel täiendkoolitamine ning kooli füüsilise ruumi loomisel turvalise ligipääsu tagamine kõikidele ruumidele, sh riietus- ja tualettruumidele… 21. sajandi kool peaks olema turvaline keskkond igaühele ja meie kohustus ühiskonnana on see tagada.

Samas ei saa muidugi panna kogu vastutust kooliperele, vaid ka poliitikud peaksid siinkohal peeglisse vaatama ja tõdema, et see ei ole aktsepteeritav, et 68% kväärnoortest kogeb justkui iseenesestmõistetavalt vaimset vägivalda.

[1] Eesti LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuring 2018. – lgbt.ee.
[2] Kagadze, M.; Kraav, I.; Kullasepp, K. 2007. Perekonnaõpetus: inimeseõpetuse õpik gümnaasiumile.
[3] Eesti LGBT+ õpilaste koolikeskkonna uuring 2018. – lgbt.ee.

Daniel Kõiv on harrypotterliku välimusega abieluvõimetu liberaal ja ühiskonnaaktivist, keda kotib Eesti riigi homne.

Johanna Adojaan sööb nautlevalt hommikuks, lõunaks ja õhtuks ebavajalikult kujundlikku väljenduslaadi, ajakirjandab, pildistab ja kuulutab oma veerandelukriisi.