Keskkonnaküsimusi ja feminismi on ilmselt lihtne vaadata eraldi. Mis on ühekordsetel kohvitopsidel, plastjäätmetel kajaka kõhus, salatikarpidel, vatipatjadel ja Istanbuli konventsioonil ühist? Eriti mitte midagi, kui niimoodi võrrelda. Kuid kui vaadata teistpidi, on vähemate võimalustega gruppide olukord ja keskkonnamuutused päris tihedasti seotud. Tuleks ainult küsida üks konkreetne küsimus: mis on mõlema probleemi põhialus? Ebavõrdsus. Ja ebavõrdsusega võideldes tegeled sama probleemiga, aga eri otstest.

Looduses ei ole sellist asja nagu jäägid, kõik on ringluses. Inimesed on ainus liik, kes tekitab selliseid jääke, mida maa ära ei kasuta. Seega on meil vastutus oma tegevuse tagajärgede ees. Kui ma midagi ära viskan, siis seda, et see ei kao tegelikult kuhugi „ära”, teab ilmselt igaüks, kes on käinud jäätmejaamas, Eestis matkates prügihunnikule peale sattunud või reisinud mõnes riigis, mida peetakse arengumaaks.

Feminism on võimestanud naisi ja tüdrukuid juba väga pikalt ja selle eri voolud, nagu ökofeminism, veganfeminism, mustanahaliste feminism, rõhutavad eri tunnuste lõimumise tähtsust, intersektsionaalsust. Ehk siis seda, kuidas päritolu, klassi, sissetuleku jm järgi kuuluvus mõjutab sinu kogemust. Naine, kes õmbleb Bangladeshis kiirmoefirmale mürgistes töötingimustes ja olematu palga eest kleiti, kannatab teiste probleemide all kui naine, kes paarikümneeurose ostu üle Euroopas või USAs veidi aega rõõmustab. Rääkimata jäätmetest, mis sellise tootmise käigus keskkonda koormama jäävad. Sellest, millised võivad olla Balti riikide õmblejate tingimused, pole meedias just palju juttu olnud, ehkki see on näiteks Põhjamaade allhankekoht.

Nullkulu ei ole otseselt feministlik algatus, küll on selle ideed – säästa keskkonda ja aidata seega neid, kes ei ole sellises eelisolukorras, et saavad elada puhtas keskkonnas, seotud. Nullkulu.ee blogi on juba mitu aastat lugemismaterjali pakkunud ja inimeste teadlikkust parandanud, tuletades meelde, kuidas prügi ja jäätmete rohkus meie ümbrust kahjustab ja kuidas jäätmete hulka oma isiklikus elus saab vähendada. Blogi sissejuhatuses öeldakse: „Nullkulu ehk zero waste on mõttelaad ja 21. sajandi disainprintsiip. See kaasab ümber- ja taaskasutamist, ent võtab vaatluse alla siiski kogu tarbimissüsteemi. Nullkulu tugineb nulltolerantsil prügi suhtes. Tegemist pole pelgalt jäätmemajandusega, vaid eeltööga disainida ja hallata tooteid-protsesse, et süstemaatiliselt vältida ja elimineerida praegust jäätmetolereerivat suhtumist. Mõtteviis on teadlik sellest, et 100% jäätmevaba eluvormi globaalsel tasandil ei ole võimalik saavutada.”

Nullkulu mõtteviis on osa dialoogist, mis on tekkinud üleüldise tarbimismentaliteedi tagajärgede tõttu üle maailma. Filmidest nagu „The True Cost”, „Plastic Paradise” ja „War of Waste” oleme õppinud, kuidas tootmine, jäätmed, keskkond ja kohad, kuhu prügi ja jäätmed lõpuks jõuavad, omavahel on seotud. Ja seda, et meie heaolu eest maksab keegi kuskil kõrget hinda, võimalik, et oma eluga.

Kui ma hakkasin nullkulu ehk zero waste’i vastu huvi tundma, jälgisin peamiselt oma prügikasti. Suuresti olid seal pakendid: plastpakendid, metallpakendid, tetrapakid, õhukesed kilekotid, läikiva trükiga papp-pakendid. Biojäädet ja olmeprügi tekkis kordades vähem. Sorteerimine ja taaskasutusse suunamine on algatuseks väga head lahendused. Samas, ümbertöötlus koormab samuti loodust, sest vaja läheb siiski toorainet, energiat, tööd. Nullkulu peamine tegutsemispõhimõte on aga kombinatsioon: nii ümbertöötlus, taaskasutus kui ka selliste kaupade tarbimise vähendamine, millega käib kaasas suur kogus prügi. See tähendab läbimõeldud valikuid – mis esemed kestavad kaua, mida saab taaskasutada, kas on teisi võimalusi? See tähendab mõistmist, et minu tarbimisvalikutel on efekt keskkonnale ja teistele inimestele ja ma võtan selle vastu midagi ette.

Nullkululiikumise eestvedajad on eelkõige noored naised, kes hoolivad sellest, et kõigi keskkond oleks puhtam, ja kes loovad tõelist muutust oma võite-kaotusi jagades. Ja see on ülioluline, kuna tüdrukud ja naised on ohjeldamatu reklaami sihtmärgid. Ökofeminismi käsitluse kohaselt on naised keskkonna suhtes tundlikumad, mida toetavad näiteks faktid, et naised sorteerivad agaramalt prügi, vähendavad keskkonna säästmise põhjustel menüüs liha- ning piimatoodete koguseid jne. Huvitaval kombel saab vaadelda naisi ja loodust ühisnäitajaga, milleks on patriarhaalsele võimule allutamine ajaloo vältel.

Selle kõige kõrval aga tekib küsimus, kui palju mõne naise tarbimisvalikud saavad olukorda parandada, kui suures plaanis dikteerivad jäätmealast seadusloomet suurettevõtted. Seda nii poliitikuid mõjutades, kui ka lihtsalt sellega, et neil on ressurssi viia oma tootmine kohtadesse, kus jäätmemajandus reguleeritud ei ole. Struktuursete probleemide peale peame mõtlema kollektiivselt ja ilmselt on raske kahtluse alla seada keskkonnaprobleemide suurust. Isikliku käitumise ülemäärase rõhutamise kõrval ei tohi lasta seadusandjaid ja ettevõtjaid radari alt välja. Kõige tõhusamalt saab roheliseks minna, kaitstes keskkonda, vett ja loodusvarasid riikliku poliitikaga. Oluline aspekt on selle juures ka kindlasti tarbijavastutuse võtmine.

Seega ongi oluline (öko)feminismi ja nullkululiikumise ristumispunkte veelgi rohkem teadvustada. Mõlemad on suunatud kogukonna tähtsustamisele, sest mõlema liikumised tuginevad suhetele ja üksteise toele. Ka väikesel muutusel on mõju kasvõi juba mõttemaailma kujundamisel.

Maailm on ümmargune, aga meie tarbimistsüklid on sirgjoonelised. Toodete tarbimine, mis lagunevad täielikult, mitte ei jää ökosüsteemi koormama, oli kunagi normaalsus. Ehk on see just selline traditsioon, mille kaitseks võiks üles astuda? Miks ma peaksin tahtma, et keegi teiste arvel laiutab?