„Oh My God”. Esietendus 31. oktoobril 2013 Von Krahlis. Lavastaja: Karl Saks, dramaturg: Tanel Rander, helikujundus: Hendrik Kaljujärv, kunstnik: Maaria Treima. Laval: Liis Lindmaa, Mari Pokinen, Ragne Veensalu, Loore Martma, Ivo Reinok, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets.

Käesolev artikkel on vastus Liisi Aibeli arvustusele „Kuidas seletada surnud pilte iseendale” Von Krahli lavastusest „Oh My God” (ilmunud Teatriteaduse Üliõpilaste Looži blogis 15. novembril) ning mitmele teisele arvustusele samast lavastusest, mis leiavad, et kogetu oli igav või segane.

Kõige esimesena silma jäävat lavakujunduselementi – enda ümber ringi joonistava tüdruku ikooni lavapõrandal – tõlgendan märgina keha võimekuse ulatusest. Ring, mis on kõige lihtsam viis kujutada mingit tervikfenomeni, tundub olevat märk füüsilise seisunditeatri etendajast, kes ütleb: see on minu keha ja need on need asjad, mida ma sellega teha oskan. Keha võimete peale mõeldes ei tasu muidugi piirduda ainult tiritamme ja esemete haaramisega, kuna keha, sealhulgas aju, suudab sooritada veel peenemaidki akte, näiteks heliliste, visuaalsete, soojus-, ja kineetiliste impulsside vastuvõtmist ja edasiandmist.

Nii tundub enda ümber ringi tõmbav tüdruk mulle sisuka märgina, tema mitmetitõlgendatavus või hajus tähendus ei sega mind. Lavastuse kaitseks avaldan kahjumeelt, et Aibel Von Krahli lavakujunduse juures silma jäänud saalilage elamuslikumaks pidas kui etendust ennast – mulle tundub see lihtsalt süvenemisprobleemina.

Stseenid on haprad, õrnad, tabamatud, tunnetuslikud, jõulised, keelevälised, sest küsimusele, et mida lavastaja, dramaturg, näitlejad, lavategelased selle kõigega mõtlevad, ei tundu mingi verbaalne vastus oluline olevat. Nagu näha, ei tahagi keegi sellest pundist eriti rääkida, etendusel on tegemist puhta füüsilise kogemusega, mis ei vaja enda sisse ideoloogiat (endast väljapoole küll, sellest allpool).

Näitlejate ja lavategelaste lahkuviimine on selle lavastuse puhul küsitav, kuna lavastaja Karl Saksa sõnul polnud „lavategelaste” loomine tema eesmärk [eravestluses – P.K.], vaid ta soovis kasutada näitlejaid nende endina. Näitlejad tundusidki püüdlikult nemad ise, mõni rohkem kui teine. Mari Pokineni avastseeni vaatamine tekitab esimese asjana tõesti küsimuse, kas ta mängib või on ise, ent järgnevad stseenid lahustavad need küsimused. „Oh My Godi” vaatamist zen-kogemuse, meditatsiooni, hingepuhastuse ja ravina tajumiseks pole vaja võtit, tingmärkide legendi – need praktikad ei vaja seemilist analüüsi.

Tegevus laval taandub mustritele, rütmile, kordustele, pinge ja tähelepanu kandumisele ühelt tegutsejalt üle ruumi teisele. See on puhastus teatraalsest narratiivijutustusest, millega suurem osa Eesti teatreid praegu tegeleb. Minu meelest võikski teater selline olla: jätta maha teatraalne pateetilisus, sest seda on juba piisavalt olnud, ja töötada ürgrütmidega – pinge/lõtvumise, suuna/nurga, keha/hääle, isikliku keha / kollektiivse kehaga.

Ma ei leia, et Saks publikut üle hindas, jättes selles lavastuses kõrvale teatri meelelahutusliku funktsiooni. Soovin, et see lavastus poleks oma ajast ees, sest kunas siis kui mitte praegu teha uut teatrit? Milleks alahinnata publikut? Teater ei pea kramplikult meeles pidama, et kõigele lisaks peaks publik veel pärast ka puhanud olema. Kas meelelahutus ei võiks jääda televisiooni? Sisekaemus ei pea olema jant.

Lavastuse teemadeks pakub Aibel välja maailmast võõrandumise (tahtliku) üksijäämise temaatika, suhete võimatuse ja võimalikkuse. Jah, võib-olla tegeletakse nende teemadega. Võib-olla ei tegeleta kirjeldatavate teemadega, vaid kõikidele teemadele universaalse pinge/lõtvumise dünaamikaga. Nende vaatajateni viimine ei ole abstraktne, need ei vaja lahtikodeerimist, sest need töötavad füüsilises sfääris, toimides impulsi, mitte koodina. Puhas pinge pole abstraktne, vastupidi – abstraktsiooniga lõppeva skaala vastasotsas.

Lavastusel on potentsiaali puudutada nii enesega parasjagu sõlmes olijaid kui helgeid meeli, kuna ei tegele üksnes tundespektri negatiivse poolega, kuigi näitlejad tihti kulmu kortsutavad. Inimese tunnetusvõime pole ju nii vähekihiline, et suudab ära tunda ainult temaatikat, mis parasjagu enese jaoks aktuaalne on. Inimene tunneb universaalsed mehhanismid ära vaatamata hetketujule.

Tore, et Aibel suutis vähemalt Krahli eelmiste lavastuste najal „OMGi” hoomata. Minu jaoks see seos puudub, lavastus hakkas toimima iseenda najal, oma rütmidest ja pingedünaamikast, mis nakkusid mu üldise maailmatunnetusega.

Ent siiani olen kirjeldanud pigem lavastuse potentsiaali kui etenduse sooritust. Näitlejate tööst kehaga kumas selgelt läbi Saksa kehameisterlikkus ja tema töö oma füüsilise tunnetuse ülekandmisega näitlejatesse. Käisin vaatamas 9. etendust sellest lavastusest, nii et näitlejatel oli juba omajagu kogemust ja läbitegemist selja taga: kerget vilumust oli näha, ent endiselt olid tõenäoliselt näitlejadki veidi segaduses sellest, et nad ei peagi kedagi mängima. Silma jäi Tõnis Niinemetsa kompleksivaba kohalolu, mille pealt ta suutis näiliselt vaevata üle minna loomsele või ürginimlikule olemisviisile, tehes seda nii, et tegevus ei mõjunud näitlemisena. Samuti läks sügavale enesesse Loore Martma stseenis, kus ta oma tungleva õnglemisega rikub ära Ivo Reinoki meditatsioonitunni. See stseen oli täiesti kontekstisiseselt naljakas. Üldiselt tundus, et näitlejad aimavad enam-vähem, mida Saks nendega teha tahtis, ent pole piisavalt enesekindlad, et seda täielikult edasi anda.

Kuigi tundsin etteloetud tekstidest ära Tanel Randeri käekirja, ei tundunud teksti otsene sisu nii oluline, pigem kõneakt kui selline või verbaalse sfääri kaasamine inimeksistentsi osana. Lavastuse tutvustus ei vaidle mulle selles osas vastu, vaid ütleb, et lavastus on füüsiline seisunditeater, mis tegeleb sellega, kuidas keha ja teadvus töötavad.

Olles seda öelnud, tundub Randeri väärtus dramaturgina oluline just kontseptsiooni looja tasandil. Kuigi etendust kogedes ei soovi ma seda seostada ühegi tekstiliselt väljendatud ideedekogumiga, on lavastus iseendana kindlas kontseptuaalses kontekstis: skisofreenias, kus me töötame suurettevõttes, ent peame ennast vaba tahte valdajaks. Rander tunneb seda teemat ning oskab lavastuse peenelt korporatiivse maailma ja vaba indiviidi vahelise pinge taustsüsteemis oma kohale juhtida. Hendrik Kaljujärve loodud heli tundus mõnikord juhuslik, see tähendab sügava pateetilise tähenduseta, mis on selle lavastuse puhul üliväärtuslik komponent. Kui filmis ja teatris kasutatakse heli enamasti emotsiooni võimendamiseks, toimis siin heli pigem keskkonna omadusena, millele tajujatel laval reageerida tuli. Juhuslik algus ja juhuslik lõpp olid omal kohal – kontseptualiseerimine on üleliigne.

„OMGi” pole mõtet mõttega vaadata. Mingit narratiivi ei olegi, midagi ei peagi seletama. Mõtete, tunnete, ängide ja murede projitseerimine nähtule nähtu tõlgendamiseks võib töötada, aga neid tasub etenduse ajal seedida pigem tunnetuslikult, sest sõnaline dialoog publiku ja etendajate vahel pole oluline. Kas mitte ükskõik, kuhu vaadates ei vaata me näkku iseenesele?