Viru hotelli KGB muuseumi giid Peep Ehasalu võtab ette Okupatsioonide muuseumi kuraatorite vestlusringi ning jagab oma kogemusi kimbatustega ajaloo pahupoolest rääkimisel.

Vaaraod oskasid oma inimesi hästi motiveerida, püramiidid ehitati ju kestma tänaseni. Tänu Peeter Esimesele saime kingiks ühe Eesti ilusaima lossi Kadriorus. Stalini ajal riik arenes ja tööliste elu läks paremaks.

Kui teid naiivne algus naerma ajas, siis paraku paljusid ei aja. Inimene ei süvene, sest ajaline, emotsionaalne ja/või geograafiline distants segavad.

Kas te räägite venelastele sedasama?

Lugesin huviga Müürilehest vestlusringi, kus arutati Okupatsioonide muuseumi teemadel. „Kui käsitleda tervet nõukogude aega vaid selle (kannatuse) narratiivi kaudu, jäävad rääkimata argielulised tegemised ja ka rõõmud.” Tsitaat vestlusringist võib kõlada sama naiivselt kui vaaraode motivatsioonikoolitus, kuid sarnast segadust olen kogenud külastajate küsimustes Viru hotelli KGB muuseumis. Giidid püüavad selgitada, et ka nõuka ajal olid rõõmud ja isegi suuremad kui tänapäeval. Näiteks kui õnnestus hankida välismaine kilekott või närimiskummi…

Muidugi võib paljude vestlusringi väidete üle vaielda, kuid vaidlemisest olulisemad olid esitatud põhiküsimused – kuidas tutvustada okupatsiooniaega nii, et see ei tõukaks kuulajat-vaatajat eemale? Kuidas saaks okupatsioonide muuseumi külastaja mitmekülgse pildi nõukogude tegelikkusest?

Viru KGB muuseumis käib aastas kümneid välisajakirjanikke ja kümneid tuhandeid turiste. Nad tulevad uurima, mis elu nõukogude ajal elati ja tihti tulebki kõvasti pingutada, et inimesi nende ajaliselt, geograafiliselt või ühiskonnakorra distantsilt lähemale tuua. Giidid teevad seda tööd iga päev, selgitavad, toovad võrdlusi eilse ja tänase vahel, mh provotseerivad mõtlema.

Üks levinumaid küsimusi, mida Viru KGB muuseumis küsitakse, on „kas te räägite venelastele sedasama?” See hirmusegune küsimus paistab peegeldavat lääneeuroopalikke hoiakuid paremini kui teooriad võrdõiguslikkusest, kultuuride vahelistest kontaktidest ja ajaloo valupunktide käsitlemisest. Kas tõesti peaks rääkima kõigile ainult seda, mille üle kuulaja võib rõõmustada? Ja pärast imestada, kuidas me küll üksteist ei mõista.

Muidugi räägitakse venelastele sedasama! Oleks absurdne rääkida venelastele õnnelikust nõukogude ajast, samal ajal ingliskeelsetel ekskursioonidel vene värki kirudes. Kas tõesti arvatakse, et venelastele meeldis, kui KGB neid jälgis nii Moskvas kui Leningradis, nii Kiievis ja Minskis kui mujal? Süsteem oli ju sama kõikjal. Just sellised lood annavad võimaluse üksteisemõistmiseks, sest ka need on osa meie ühisest ajaloost.

Eeldame hirmude ja eelarvamuste põhjal

Müürilehe diskussioonis kõlas eeldus, et iga venelast solvab okupatsiooni mõiste sissetoomine. Toodi näide, kus mitu noort venelast on tutvustanud ennast okupandina. Kui keeruline on neile öelda, et nad seda ei ole? Muuseumi ülesanne on rääkida ja selgitada, mitte nimesid vahetada, mitte hoiduda „venelastele sedasama rääkimast” ja tõesti – mitte sildistades ja solvates. Selleks on vaja elus inimesi, mitte piletiroboteid.

Tegin ekskursiooni ühele Peterburist pärit vene perele, ema-isa ja murdeealine poiss. Pärast tunnist ekskursiooni tegi isa viimaks oma suu lahti ja alustas, et „minu vanaisa võitles suures isamaasõjas.” Eeldasin eelarvamuslikult, et nüüd siis kuuleme, kuidas meid vabastati. Mees aga jätkas: „Ta langes Saksamaal vangi, oli koonduslaagris. Pärast sõja võitu pääses tagasi kodumaale. Siin arreteeriti, sest oli Saksamaal ellu jäänud. Saadeti Siberisse ja hukati. Aitäh, et te KGB tegevusest ei vaiki!”

Küsimus on kuidas rääkida, mitte millest rääkida. Olen täiesti nõus, et kannataja narratiiv on libe tee, ennekõike seetõttu, et keegi ei viitsi elada pidevas kaasatundmises. Mis juhtuks, kui selgitada igale külalisele, kuidas meid piinati, vägistati, okupeeriti, küüditati jne? Patsutataks õlale, öeldakse, „yes-yes, we are very sorry” ja püütaks jalga lasta. Inimene ei ole ehitatud pidevat masendust vastu võtma. Viru KGB muuseumis räägitakse nõuka-ajast muie suunurgas, kuid faktides eksimata. Enesekindlus on parim hoiak enda loo jutustamisel ning võimaldab ilma nutuvõruta suu ümber lahata ka väga valusaid küsimusi.

Soov mitte solvata kuulub aga elementaarse viisakuse hulka ja on alati omal kohal. Keegi teine ei saa paraku meie ajaloost rääkida, seepärast tuleb tundma õppida mitte ainult teiste, vaid ka enda eelarvamusi.

Vabaduse hind

Võin jääda mõningate diskussiooni seisukohtade osas eriarvamusele, kuid diskussiooni põhifookus on ääretult oluline: okupatsiooni mõiste jääb abstraktseks, kui me ei aseta seda võrdlusesse.

Üks Viru KGB muuseumit külastanud Rootsi proua tõdes ekskursiooni lõpuks, et ta käis nõuka ajal nii Leningradis, Riias kui Tallinnas ja „inimesed elasid täitsa normaalselt”. Täitsa nõus. Nomenklatuur elas isegi ülinormaalselt, et mitte öelda suurepäraselt. Elu 1970–80ndatel oli teatud piirangutega ja täis punast loba, aga olid toit, kodu ja töö. Nõukogude Liidus oli vähemalt mõned aastakümned täitsa ok, lennutati inimesi kosmosesse ja kultuuriinimestele maksti kordades rohkem kui tänapäeval ja …

Ühe küsimuse pidin siiski esitama. Kas teie jaoks on okei, et miljonid inimesed tegid vangilaagrites orjatööd, olid piinatud ja tapetud ning sellega loodi võimalus mõnikümmend aastat seda majanduslikult võimatut moodustist püsti hoida? Proua polnud sellele niimoodi mõelnud. Miks peakski. Ka meie ei mõtle väga pikalt minevikku, näiteks kuidas Ameerikas ikkagi nende orjade ja indiaanlastega oli. Ohvrite hinnaga ehitati, aga muututi, areneti, mõeldi mineviku vigadele. Ka meie võiks rohkem küsida nii okupatsiooni kui ka meie vabaduse hinna kohta.

„Argitegevuste ja rõõmude” juures tuleb rääkida nõukogude aja erinevaist etappidest. Üks kanada turist küsis mult ekskursiooni ajal korduvalt, et „kas seejärel saadeti eksinud hotellitöötajad Siberisse?” Kui ma lõpuks uurisin, et miks ta arvab, et 1970–80ndatel inimesi Siberisse saadeti, siis vastus oli „olen näinud päris palju filme nõukogude ajast, made in Hollywood”. Hollywoodi filmid pole just parimad ajalooallikad, kuid need on väga võimsad kuvandiloojad.

Meie ülesanne on selgitada, et Nõukogude Liidus loodi terroriga 1920ndatest kuni 1950ndateni baas nii tööstusele kui hirmule, mis aitas 1960ndatest kuni 1980ndateni riigil „päris normaalselt” tiksuda.

Rohkem inimesi muuseumisse!

Kuidas selgitada erinevust, kui sa ei saanud nõukogude ajal reisida, sest sugulased elasid välismaal või sa ei saa reisida tänapäeval, sest pole piisavalt raha? Kas üldse on võimalik edasi anda ainult demokraatias elanud lääneeurooplasele vabaduse puudumise tunnet? Või rääkida väikeriigi vabaduseihast inimesele, kelle jaoks vaid big is beautiful?

Iga külalise peanupus on kerge moodustada vastulauseid mistahes stenditekstile või audiojutule. Kui pole kellelegi küsimusi esitada, siis ei teki diskussiooni ja vastused jäävad saamata. Vastuseta küsimused toidavad juba olemas olevaid eelarvamusi.

Keeruliste, nii ajaliselt kui emotsionaalselt lähedaste teemadega tegelevad muuseumid peavad koos ekspositsiooniga investeerima inimestesse, kes meie lugu räägivad.

Okupatsioonide muuseumis ei peaks rääkima majakarp ega interaktiivsed atraktsioonid, vanad telefoniaparaadid ega auklikuks tulistatud lipud – kõige olulisem vara on muuseumitöötajad ja kohapeal olevad giidid. Nemad aitavad külalisel meid mõista, mitte lihtsalt ajalugu teadmiseks võtta. Inimlik suhtlus toob juurde ka uusi külalisi, investeering tähendabki, et see peab ka külaliste raha juurde tooma.

Kui on väärt inimesed, siis võib muuseumis rahumeeli korralda nii nostalgilisi diskosid kui rääkida okupatsiooni verisemast küljest. Solvamata ja solvumata.

Esilehe kollaaž: KGB muuseum