Tallinna Fotokuu peanäitus „Intensiivsed paigad” on avatud kuni 17. oktoobrini Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis. Ülejäänud teoseid saab kohata endises Kopli rahvamajas, Viru hotellis, Eesti Rahvus­raamatukogus ja Lasnamäel.

Tänavune Fotokuu biennaal on liikunud kujutisest rohkem ruumi, võimaldades erinevatel distsipliinidel, praktikatel ja vaatepunktidel foto tähendust avardada. Biennaali peanäitus „Intensiivsed paigad” on Tallinna linnaruumi jaotatud laiali 5 asukohta, milles põhiosa moodustab EKKM. Tallinna elaniku jaoks võib intensiivne paik olla ideoloogiliselt laetud monument või hoone nagu pronkssõdur või lagunev Linnahall, mis sotsiaalmajanduslike valitsemisviiside vahetumise järel on omandanud tontliku viirastuse kohalolu. Fotokuu biennaali peanäituse „Intensiivsed paigad” Peterburi TOK (e.k Kuraatorite Loomingulise Ühenduse) kuraatorid Maria Veits ja Anna Bitkina ning projekti kunstnikud manavad esile nii tuntud kui ka võõramaid mineviku tonte meie ühisest sotsialistlikust pärandist, emotsionaalsest ajaloost, kuni geo- ja mükoloogiliste protsessideni, mis väldanud aastatuhandeid. 

Intensiivne paik võib olla ajalooliselt traumaatiline ja düstoopilise imidžiga linnaruum nagu näiteks Lasnamäe, mis eksisteerib justkui eraldiseisva betoonsaarena Tallinnas. Läbi riikliku programmi ehitati Lasnamäe uusehitistesse katusekorterid ateljeedega, mis olid erinevatele kunstnikele tasuta elamis- ja töötamispinnaks. Nende elulugude põimumist ja Lasnamäe utoopilisemat atmosfääri saab antud paiga mikrokosmoses kogeda, jalutades läbi Anna Kaarma proosalise helirännaku. Tanya Engelbertsi droonidokumentaal näitab, kuidas me toodame kunstlikult tekitatud saari, et varjata geoloogilistes kihistustes iseenda tööstustegevuse tagajärjel tekitatud toksilist ülejääki, mille lagunemisaeg kestab üle inimpõlvede. Tuleviku materiaalset ja vaimset ümberseenestumist muudab kombitavaks Laura Kuusk oma limasseene toanurgaga. Gareth Kennedy uurib, kuidas tuleviku põlvkondadel on võimalik taastada oma keele kaudu n-ö esivanemateni ulatuvat mälu. Mõned teosed nagu Madlen Hirtentreu heliinstallatsioon „Lugupeetud Mängutoos” Viru hotellis on kohapõhiselt loodud ning tegeleb vastava paiga emotsionaalse ja paranoilise ajalooga.  

Näitus on pigem efermeerne, linnakontekstist hubasemasse konteksti voolav ja atmosfääriline nagu nt soome kunstniku Terike Haapoja sügiseselt zen videoinstallatsioon „Muusa” Rahvusraamatukogus – on meditatsioon lagunemisest, linnaruumist ja isiklikest suhetest igavikuliste küsimustega. Intiimse ja vägivaldse, privaatse ja avaliku, inimliku ja inimjärgse põimumisi üsna hallides ning lagunevates kooslustes panevad biennaali külastaja ehk küsima, kas antropoloogiline lääts maailma kuvamiseks on igavene? Kuidas sümboolseid ning traumaatilisi minevikutonte lepitada või uue majandusloogika kasumipõhisuses väärtustada? Milliseid muid arenguloogikaid on ühel post-sotsialistlikul linnal peale gentrifikatsiooni?

Te kirjeldate end kui „nomaadset kollektiivi”. Milles see nomaadsus seisneb, ja kuidas väljendub see teie kureerimispraktikas? 

Anna Bitkina: Idee seinteta nomaadsest institutsioonist tekkis üle 10 aasta tagasi TOKi eksisteerimise alguses. Meile ei tundunud jätkusuutlik vuntsida üles järjekordne näitusesaal, kus tegeleda kinnisvara ja üüri problemaatikaga. Esimestest aastatest kuni praeguseni on meie töökorraldus olnud nomaadiline, pihustudes laiali mööda Peterburi linnaruumi – töötame erinevates avalikes kohtades, kooli- ja riigiinstitutsioonidega. Hiljem meie geograafiline haare avardus ja oleme töötanud Põhja-Euroopas, Ühendriikides ning Lähis-Idas. Alati on huvitav alustada keset eeleksisteerivaid ruumistruktuure, sotsiopoliitilisi kontekste, teha uurimistööd kohalikust ning regionaalsest suuremate globaalsete, ökoloogiliste ja majanduslike muutuste kontekstis.

Maria Veits: Nomaadsus mängib elulist osa ka meie kureerimise ja uurimistöö strateegiates – tihti liigume ühest teemast teise ja üritame luua eri teemade vahel seoseid: oleme aastate jooksul teinud oma praktikas pikaaegseid uurimistööpõhiseid projekte kaasaegsest migratsioonist; nõukogudejärgsest avalikust ruumist ning selle kasvamise ja kahanemise potentsiaalist; manipuleerivatest meediastrateegiatest ja tehnoloogia kasutusest avaliku arvamuse kontrolliks, õppimiskeskkondadest ja nende arhitektuurist; naisõigustest ja seadusandlusest. Kaldume mõneks aastaks jääma ühe teema juurde ja oma uurimistöö tulemused artikuleerime näituste, etenduste ja konverentsidega. Seega, me oleme nomaadsed, aga meile meeldib ühendada punkte oma teekonnal!

Millised olid teie ootused biennaalile ja millel põhines teie rahvusvaheliste kunstnike väljavalik?   

A.B.: Loomulikult olime õnnelikud ja uhked, kui meid valiti ja ootasime meie jaoks pigem tundmatusse Fotokuusse panustamist elevusega. Idee Eestis töötamisest tundus esialgu väljakutsuv. Kuigi oleme naabrid, on siinsed siseprotsessid meile veel võõrad. Sestap oli meile näituse jaoks rahvusvaheliste kunstnike valimise puhul oluline keskenduda projektidele, milles kunstnikud tegeleksid süvitsi just kohalike ja intiimsete protsessidega, milles peegelduks Eesti kontekst. 

Kuidas on pandeemia mõjutanud teie mõtlemist intensiivsetest ruumilistest kogumitest?

M.V.: Meil on vedanud, sest me pole pidanud pandeemia jooksul ühtegi projekti tühistama, mõned asjad küll venisid ja osad kolisid veebi. Olles hargmaine kollektiiv, oleme harjunud töötama veebi teel, saades tihti kokku alles installatsioonifaasis, sest kõik teised faasid – kontseptualiseerimine, plaanimine, kirjutamine, arutelud kunstnikega – saab teha Zoomi või e-maili teel. 

Teisalt olid meie kaks hiljutist initsiatiivi ajendatud pandeemiast ja sellega kaasnevast probleematikast, tegeledes era- ja avaliku ruumi ligipääsetavuse ning eluasemete kättesaadavuse ja turvalisuse küsimustega. Meie veebidiskussioon „Get Real!” (toim. – sisaldab ka videoloengut Ingrid Ruudilt) tõi kokku kunstnikud, kuraatorid, antropoloogid, arhitektid, ajaloolased jpt Venemaalt ja mujalt. Nad pidasid loenguid eluasemepoliitikast, regionaalsest ilmajäetusest, õhukestest joontest avaliku ja privaatse sfääri vahel, kinnisvara finantsialiseerumisest ja soolisest, etnilisest või seksuaalsest ligipääsupoliitikast linnaruumis. 

Teie uurimistöö meetodiks on „intensiivne geograafia”. Mida see tähendab? Kust see mõiste pärineb?

M.V.: Intensiivne geograafia põhineb inimgeograafia printsiipidel, mis analüüsib Maa pealispinda inimaktiivsuse prisma kaudu, lisades sügavuse ja poorsuse, kuhub libisevad sisse Maal elavate olendite protsessid, nähtused, kogemused ja tajud. Mikhail Kurtov (filosoof, kelle tekst “Kunstnik kui salakaubavedaja” avaldus ka Fotokuu trükises) on intensiivseid paikasid või kohtasid (füüsilisi või mõttelisi) defineerinud nende võime kaudu akumuleerida või laiali jaotada erinevaid asju ja vorme –  koguda objekte või esemeid ja moodustada individuaalidest või gruppidest kogukondasid. Intensiivsed paigad võimaldavad näha erinevate kihtide seoseid ja üleminekuid – reaalsuse, ajaloo, mälu ja kaasaegsete poliitiliste protsesside vahel. Oma uurimistöös on Mikhail Kurtov „intensiivset paika” kasutanud museoloogia valdkonnas, aga selle näitusega üritame seda viia väljapoole muuseumi institutsionaalsetest ulatuspiiridest.

Olles teie esimene näitus siin, kuidas teid huvitavad sotsiopoliitilised küsimused –  (linna)ruum, kliima, sugu jt. – tulid esile Eesti kontekstis? 

A.B.: Tallinna linnaarengu tekstuur paljastab hulga lugusid ja kompleksseid protsesse, mille on käivitanud gentrifikatsioon kui strateegiline välistamispoliitika, mis aeglaselt, kuid kindlalt õgvendab inimeste, kogukondade, arhitektuuri ja infrastuktuuri mitmekesisust linnaaladelt, kus on käimas uusarendus. Selles pole midagi halba, kui linna teha mugavamaks keskkonnaks, aga seda tuleb adresseerida, kui seda viib ellu väikene elitaarne grupp inimesi jõu ja vägivalla abil.

EKKMi institutsiooni ja hoone ümber toimuv on näide sotsiaalsest ebaõiglusest ja vägivallast. Olles rohujuuretasandilt tõukuv loominguline liikumine ja vaba kriitilise diskursuse keskus, on EKKMi survestatud lammutamiseähvarduste või lepingute ülesütlemistega. EKKM on seni hästi pidanud vastu gentrifikatsioonile, mille käivitavaks jõuks on linna uusarendajad ja ehitusfirmad. Praeguste teadmiste valguses pole see lugu veel läbi ning meie kolleegid peavad vastupanukampaaniat jätkama.

Mõeldes mastaapsemalt ja kaugemale, võime tunnistada ka Eesti ökoloogilist haprust. Olles ELi majandusstruktuuride poolt vaadeldud kui ressursirikas perifeeria, on Eestis päise päeva ajal toimunud massiline metsaraie, sealhulgas teiste loodusvarade hävimine. Meile oli oluline nende teemadega „Intensiivsetes paikades” tegeleda läbi rahvusvaheliste kunstnike projektide, et siduda kohalik kontekst ulatuslikemate sotsiaalpoliitiliste institutsioonide kriisidega.

Mis oli teil selle näituse eesmärgiks? 

M.V.: Meie jaoks teeb uues kontekstis maandumine kureerimise vastutusrikkamaks. Kui sa oled külaliskuraator, on alati oluline leida tasakaal enda kohalikku konteksti sobitamise ja selle koha uuest vaatenurgast esitamise vahel. Seetõttu tahtsime, et näitus tunduks biennaali loomulik osa, aga toimiks ka uue kogemusena Tallinna publikule. 

A.B.: Tsiteerides Kurtovit: „Tõeline kunst on muidugi kuritegu: tavaliste tajupiiride ületamine, minnes läbi automatismi piiride”. Ma loodan, et meie näitus „Intensiivsed paigad” pakub uut vaatenurka meid ümbritsevatele vägivaldsetele protsessidele ja struktuuridele, mis on muutunud meie igapäevaelus „normaalseks”, „loomulikuks” ja „automaatseks”.