Materiaalse jätkusuutlikkuse, aegluse ja vähenemise poole pürgimine, mis on lugematute näituste, installatsioonide ja konverentside fookuses, toimub vaimse jätkusuutlikkuse arvelt ja jätkuvalt intensiivse projektielu kõrvalt. Samas on küsitav, kas väljakujunenud kultuuriformaadid viivad käegakatsutavate muutusteni. Ühe läbipõlenu mõtted.

söed mu kõhus hõõguvad vihaselt ja ma ei saa püsti seista. stress toodab autonarkootikume, millest hormoonid lähevad agressiivseks ja aju jääb sõltuvusse. läbipõlemine on järsk adrenaliinipuudus, arutu, libidinaalne igatsus kire ja jõu järele. iga päev on halb uni; ma ootan – uut süsti; veedan piinavalt üksikuid tunde meeleheitlike kujutluspiltidega, milles lapsik iha nätsutab kummiseid ohvreid võimatutes, oksele ajavates olukordades. vajan endast välja. valusvenivate tundide jooksul vahetan skisofreeniliselt veendumusi: vabakutseline kultuuritegelane olla on ikkagi päris mitmekülgne ja tore – kui ainult saaks veel seda ärategemise tunnet, palun, palun teeme koos asju – kellele neid asju tegelikult vaja on?! – mõttetud ülesanded on kohutavalt mõttetud – ma pole kunagi olnud nii üksik – palun, laske mul haihtuda. tulevikku korraga ei ole ja samas see sädeleb mingis naiivses, labases ohtruses, sosistades ühte kõrva:

       „on nii palju, mida sa veel saaksid teha, kellega ühendust võtta, kuhu panustada! ole õnnelik, et su töö sind huvitab, täidab vajalikke lünki ja on hulga mõtestatum kui valdaval enamikul! sul on võimalus osutada meie osalusele looduses, anda voli käsitööle ja materjalidele, väikesele ja unustatule, propageerida aeglust ja ühisust! ela ja sära!”

       ja teise:

       „miks on nii, et loodusesse jõuad sa ainult tööprojektide raames? millal viimati sõpradega õhtust sõid, trenni tegid, arstil käisid, enda eest hoolitsesid enam kui veini- ja videoõhtuga? mitu võileivakarpi ja kilepakki jälle sel nädalal soetasid? lendad tolle koostöö jaoks uuesti välismaale, jah? kuidas aitab see kõik liikuda lähemale sellele teistsugusele elule, mille võimalikkusest sa jutlustad?”

*

Mulle meeldib vaadata vanade raamatute tagumistest impressumitest, kui palju aega nende ladumiseks läks. Õhema raamatu puhul 4–5 kuud, paksema puhul kuni aasta. Trükise väljamanamine metallisegust, tselluloosikiust ja õlivärvist võttis aega, nõudis aega, sai aega. Ladujad töötasid trükikojas oma vahetuse ära ja läksid taidlusringi end teostama. Graafilise disainiga seotud töötajad on olnud ajalooliselt puhkuse ja muude tööliste õiguste nõudmisel esirinnas. Tunnen, et olen oma eelkäijaid alt vedanud. Võin aega nõuda, aga seda ei ole kuskilt võtta, sest kataloogid peavad olema valmis näituste avamise ajaks ja töötada saab ju ka kodus, rongis või keskööl. Peadpööritavalt pragulistest projektiplaanidest tuleb välja pressida ka eneseteostus – süvenemise, tähenduse ja vajalikkuse illusioon.

       Ma ohverdan oma nädalavahetused, sest väärtustan eksperimentaalset ja kvaliteetset koostööd olulistel teemadel (ja kuna olen üldiselt terve ja mul pole lapsi-hoolealuseid). Ja seepärast, et ma tunnetan vastutust nende loodusressursside ees, mille meie kunsti- ja kultuuriprojektid ohvriks toovad. Kui juba teha, siis võimalikult ägedalt ja läbimõeldult, materjaliteadlikult ja -säästlikult.

Leian end ikka ja jälle rööprähklemisest kõrbenuna veeretamas painavat küsimust: kas jätkusuutlikkusega tegelev loometöö saab üldse olla jätkusuutlik?

       Igava koopiapaberil väljaprindi või ühekordse vinüülkleepsu asemel leiutan näitustele-installatsioonidele viise, kuidas taaskasutada olemasolevat paberit ja pärandtrükitehnikaid. Ajalooliste käsitöövõtetega tahan tuletada digistandarditega harjunud publikule meelde arvuti taga peituvaid aeganõudvaid materiaalseid metamorfoose – vaadake, aeglasem ja jätkusuutlikum elu on (olnud) võimalik! Käigu pekki kiirus, tõhusus ja standardiseeritus; kohanegem kahanemisega, tehkem ise, hooligem tagajärgedest, ressursid on lõplikud… Need on kandvad ideed enamikus kunsti- ja kultuuriprojektides, milles disainerina osalen. Ometi leian end ikka ja jälle rööprähklemisest kõrbenuna veeretamas painavat küsimust: kas jätkusuutlikkusega tegelev loometöö saab üldse olla jätkusuutlik?

*

Materiaalne ja sotsiaalne jätkusuutlikkus on kirjutatud tingimusena sisse aina enamatesse ettevõtmistesse. See on muidugi tore, sest suunab meid kõiki rohkem tajuma omavahelisi ristsõltuvusi: meie igapäevaluksused tulevad pea alati millegi või kellegi arvelt ja tähendavad moel või teisel vastutustundetuid tagajärgi. Vaimse heaolu nimel tehtud mugavad valikud (nt lennuk rongi või plastkarbilõuna isevalmistatu asemel) võrduvad tavaliselt materiaalse raiskamise ja keskkonnakriisi panustamisega. Selliseid hetki võib töise linnainimese elus kuhjuda lühikese aja jooksul päris palju. (Kas olete üritanud ette kujutada, kui palju prügi olete kogu oma elu jooksul tekitanud ja mis on sellest nüüdseks saanud?)

       Praegu toimib see seos aga vastupidi täpselt samamoodi: materiaalse jätkusuutlikkuse rakendamine toimub vaimse kestlikkuse arvelt. Ringmajanduslike eksperimentidega tegeletakse lisaks põhitööle ja -projektidele. Ajakavad jäävad samaks, kultuurivormid niisamuti. Aina rohkem on ökokriisiteemalisi näitusi, konverentse, paneeldiskussioone, vestlusringe, lavastusi, festivale, residentuure, koolitusi, rahvusvahelisi biennaale. Säärases kampaaniaformaadis tekitab teema akuutsus aktivistliku atmosfääri, mis võimaldab lüpsta kultuuritöötaja missioonitundest maksimumi. Koroonaaegne hingetõmme on viimseni välja puhutud; ürituselt üritusele ähkides püüame meeleheitlikult üksteise inspiratsioonist pilve jääda.

Vaimse heaolu nimel tehtud mugavad valikud (nt lennuk rongi või plastkarbilõuna isevalmistatu asemel) võrduvad tavaliselt materiaalse raiskamise ja keskkonnakriisi panustamisega.

       Maikuus toimunud Biotoopia konverentsil räägiti – nagu ikka omataolistel – palju inimkonna vajadusest kokku tõmmata, väheneda, standardeid muuta. Karismaatiline Bayo Akomolafe esitas paeluva metafoori, et inimesed peaksid laskma loodusel end nakatada ja üle võtta nagu seeninfektsioonil sarjas „The Last of Us”, ning kiirustas pärast oma etteastet järgmisele konverentsile San Franciscos. (Pahh! kaob võlukunstnik mitmesajatonnise süsinikupilve sisse.)

       Kui palju erinevaid tühje sõnastusi narratiivist „kõik on pekkis, aga ärme kaota lootust” suudab inimene taluda? Kui pikalt petta end eneseõigustusega, et kultuuri ja kunsti roll teadlikkuse tõstja ja ideede vahendajana on piisav? Kuidas saavad kujutelmad õiglasematest ja ilusamatest alternatiividest praktikaks, kui iga meie ennastohverdav samm on nii ilmselgelt illusoorne ja silmakirjalik?

       Humanitaaria ühiskondlik ülesanne peaks olema selle hädavajaliku infektsiooni kehastamine, mitte ainult selle eest kõnelemine. Kuidas päriselt anda aega, teha vähem, peatada busi/yness-as-usual, muuta harjumuspäraseid standardeid ja vorme? Kuidas me jõuame sinna, et plastkarbitoidu asemel oleks igaühel meist võimalus teha lõunat kollektiivselt isekasvatatud köögiviljadest? Et me ei teeks aastas näiteks rohkem kui kaht edasi-tagasi välismaalendu? Et me näeks reisimise või linnaelu asemel ihaldusväärsena ökokommuunides osalemist ja maa eest hoolitsemist? Šoppamise asemel ise kanga ja tarbeesemete meisterdamist? Tuumikpere asemel reaalse praktilise alternatiivina kogukondlikku lastekasvatamist? Kuidas nakatada inimest arusaamaga, et tal ei ole mitte ühelegi mugavusele päriselt õigust, niiviisi, et see ei võtaks eluisu? Kuidas teha trendikast sõnakõlksust – kogukond, keskkonnahoid, rohepööre – midagi käegakatsutavat ja suunda näitavat?

       Et ka hingest saaks söehunniku asemel taastuv energiaallikas.

Kuidas nakatada inimest arusaamaga, et tal ei ole mitte ühelegi mugavusele päriselt õigust, niiviisi, et see ei võtaks eluisu?

*

psühholoog dikteerib ja ma kirjutan:

       „inimene ei ole kõikvõimas.

       inimesel ei ole kontrolli tuleviku üle.

       mina olen inimene.”

(milline vastuvaidlematu dissonants.)

ent ühtlasi soovitab ta jagada unistused pisikesteks mõtestatud ja usutavateks trepiastmeteks.

juba neli aastat olen häbeliku salakaupmehena üritanud müüa sõpradele-tuttavatele mõtet eestisse isevarustava loome-ökoküla rajamisest. see võiks olla midagi enamat kui loomeresidentuur või mahetalu, aga mitte ka päris külg külje vastas hipikommuun. sotsiaalkodud pensionita vabakutselistele? pärand-disainitalu ja kogukondlik permapõld? variante on palju, aga tunnen, et ei saa ega tohi sellist plaani teha üksi.

kutse ühelt pisikeselt trepiastmelt: palun võta minuga ühendust, kui ka sina oleksid valmis taolise elu kavandamises-ehitamises kampa lööma.

Maria Muuk on graafiline disainer ja uurija, kes tegutseb peamiselt Eesti kultuuriväljal.

Ingmar Järve (alias GUTFACE) on Jõhvist pärit multidistsiplinaarne kunstnik, kes tegutseb alates 2012. aastast Tartus. Tähelepanu on kunstnik saanud eelkõige tänavakunstis, kuid ta teostab ennast mitmes loomevaldkonnas. Igapäevatööna teeb ta oma stuudios festivalidele, muusikutele ja kultuuriüritustele graafilist disaini, animatsioone ja illustratsioone. Lisaks on ta aktiivne Ajuokse kunstirühmituse liige.