2013. aasta maikuu õhtu. Tartu raekoja kõrval on istunud maha kolmepealine seltskond. Seal on ligi kakskümmend aastat ehitusvaldkonnas töötanud Andrus Mäesepp, kellest saab kõigest paar nädalat hiljem lühiajaliselt linna arhitektuuri ja ehituse osakonna juhataja. Tema kõrval Siim Vatalin, semiootikaharidusega maheaednik, kes on aidanud organiseerida üliõpilasseltsi Veljesto endise esimehena liikumise Aitab Valelikust Poliitikast (AVP) meeleavaldusi. Trio kolmas liige on üks Eesti tuntuim kanepiaktivist Madis Masing. Seetõttu pole imekspandav, et suitsetatakse kanepit ning räägitakse poliitikast. Kolmik on üksmeelel, et midagi peaks nagu tegema. Kohalike valimisteni on aega neli kuud ning stagnatsioon Tartus on jõudnud haripunkti.

Kaks aastat tagasi olid sellised vestlused ülikoolilinnas sagedased. Käes oli poliitiliselt ääretult turbulentne periood. Algas see majast Anna Haava tänaval, mille elanikke linnavõim välja soovis tõsta. Soojemate ilmade saabudes lahvatas uus skandaal. Seekord oli sündmuste keskpunktiks maja Oa tänaval, mille puhul tuli ilmsiks mitmeid linnaametnikepoolseid protseduurireeglite rikkumisi. Ärksamate linnakodanike jaoks oli piketeerimine muutunud normiks. Jätkati sealt, kus aasta varem ACTA ja AVP meeleavaldused pooleli jäid.

Vatalin teadis, et Roheliste erakonnas käärib ning partei Tartu tiiva liikmetest on üks osa erakonnast välja visatud, teine aga väljaviskamise äärel. Tartu Rohelised plaanisid valimistele vastu minna oma valimisliiduga. Samuti oli AVP tuumik nukralt pealt vaadanud, kuidas üldine pettumus ning protestitahe laulukaare all sumbus. Omavahel tehti nalja, et nii palju nendest meeleavaldustest siis kasu oligi. Valimisliidu idee oli lipsanud ka selle seltskonna huulilt. Mäesepp, Vatalin ja Masing jõudsid tol õhtul esimestena veendumusele, et kodanike valimisliit on vaja ära teha. Veel samal õhtul mobiliseeriti osa tutvusringkonnast, et suuremas seltskonnas idee üle arutada. Võib väita, et tol maikuu õhtul sündiski Vabakund.

Muidugi, Vabakunna nime sel hetkel keegi ei kasutanud. See tuli tunduvalt hiljem. Tartu peamiste kodanikuaktivistide jaoks algas tol õhtul aga neli kuud väldanud meeletu võidujooks: kokku tuli panna programm, leida täisnimekirja jagu kandidaate, köita meedia ning valijate tähelepanu. Valimisööl võisid vabakundlased rõõmustada – oma ülesandega tuldi toime. 2396 häält andsid neile volikogus kolm kohta.

Vähem kui kaks aastat hiljem puhuvad tuuled teisest suunast. Vahetult pärast jaanipäeva toimunud koosolekul oli laual viis Vabakunna võimalikku tulevikustsenaariumit. Kahe kohaselt lõpetab Vabakund ühel või teisel moel tegevuse, üks nägi ette, et Vabakund antakse üle uutele tegijatele, neljas, et valimisliit müüakse kasudega maha. Ainsa positiivse stsenaariumi kohaselt täienevad Vabakunna read ning järgmistel valimistel võetakse volikogus absoluutne enamus. Läbi kerge huumoriprisma peegeldub siin Vabakunna praegune ummikseis. Põhiline aktiiv on väsinud, toetajaliikmete hulk kahanenud ning sisevastuolud Vabakunna vaimu räsinud.

Algus

Tegelikkuses oli Vabakunnal mitu algust, kuid Vatalin tekitas kriitilise massi, kes ideest vaimustusid. Valimiste eel Vabakunna ümber koondunud umbes sajast inimesest koosnenud võrgustik oli paljuski Vatalini nägu, kelle kombitsad ulatusid mitmesse Tartu kogukonda. See oli kirju lapitekk, mille puhul tuli ühisosa alles leida.

Esimene suurem kisma toimus kohvikus Bel-Ami, kui laua tagant lahkus demonstratiivselt kunagine kuningriiklaste esinumber Kalle Kulbok. Põhjus: Vabakunna liberaalsust ja avatust kilbile tõstnud manifest, mille koostamise käigus lahkusid esialgsest töögrupist mitmed isikud, kes nüüdseks pigem EKREga kaasa mõtlevad. Kultuurisõja jõujoone kontuurid hakkasid juba siis välja paistma.

Maailmavaatelistele hõõrumistele lisaks pidid paika loksuma ka jõujooned Vabakunna eri leeride vahel. Peagi sai selgeks, et varasemat poliitilist kogemust omavate Roheliste narratiiv jääb AVP tuumikule alla. „Meie lugu oli palju veenvam,” kinnitab Vatalin.

Pealegi pidasid Rohelised paralleelselt läbirääkimisi teise Tartus tärganud valimisliidu ehk Isamaalise Tartu Kodanikuga, mille liidrid käisid ka vabakundlasi moosimas, et mõistlik oleks minna valimistele vastu ühise nimekirjaga. See ettepanek toetajaid ei leidnud. ITK oli positsioneerinud ennast selgelt konservatiivse ühendusena ning pealegi levisid linnas jutud, et valimisliidust kasvab peagi välja erakond. See oli sõna, mis pani vabakundlaste peas kõik ohusignaalid tööle. Vabakunnast ei pidanud kohe kindlasti saama vedurit järjekordse partei valimiskampaanias.

Selles oli ka Roheliste tiib lõpuks ühte meelt. „Mina olen kogu aeg mõelnud, kuidas parteidest lahti saada,” selgitab Rohelistest väljaheidetud endine erakonna juhatuse liige ja praegune Vabakunna linnavolinik Jüri Ginter. Tema jaoks on parteid ajaloolised reliktid ning Vabakund pooleldi eksperimentaallabor uue, 21. sajandisse sobiva poliitilise organiseerumise vormi leidmiseks.

Mudel

Vabakunnale on algusest peale ette heidetud, et keskendutakse liiga palju poliitika vormilisele küljele ja unustatakse sisu. Kui vaadata Vabakunda mikroskoobiga, võib näha, et see suhtumine on juba nende DNAsse sisse kodeeritud. Ginteri väitel on vabakundlik mudel maailmas midagi täiesti unikaalset. Toimivat eeskuju polnud võimalik kuskilt kopeerida. Pigem on püütud katse ja eksituse meetodil ning siit-sealt praktikaid kohandades töötavat lahendust luua. Juba alguses rõhutati, et Vabakunna tööviisid pärinevad mõttetalgute traditsioonist ja interneti ühisloome kultuurist. Erinevalt erakonnast puuduvad Vabakunnal formaalsed struktuuriüksused, nagu eestseisus, juhatus ja aukohus, rääkimata konkreetsetest rollidest, nagu esimees või peasekretär. Selgem struktuur tuli luua alles valimiste järel, kui osa vabakundlastest alustas tööd volikogus, osa komisjonides.

Valimiste eel tehti kõike koos, olgu selleks siis programm, pressiteated, artiklid või ettevalmistus debattideks. Valitses tõeline talgumeeleolu, olgugi et enamasti virtuaalne: kümme inimest redigeeris internetis ühte tekstifaili ise paralleelselt tšättides. Keegi kirjutas lõigu, mille kohta mõni teine ütles, et nii ikka ei sobi. Üsna pea tekkisid orgaaniliselt selgemad rollid: keegi oli keeletoimetaja, keegi sisutoimetaja, mõni suutis lennukalt mõtteid sõnastada.

Loomulikult saadi kokku ka füüsiliselt ja loomulikult tehti neil kokkusaamistel erakondadega võrreldes kõike risti vastupidi. Peamine erinevus: mitte mingit hääletamist. Otsustele tuli jõuda konsensuse teel, mis tähendas mõnikord lõputuna venivaid arutelusid. Kuna konsensuse saavutamiseks tuli teemad põhjalikult selgeks vaielda ning kõik vastuargumendid veenvalt ümber lükata või esialgset sõnastust muuta, siis leiti, et see aitab vältida konflikte.

Vabakundlase Gea Kangilaski arvates on konsensus eestlaste jaoks midagi täiesti uut ja vanemale generatsioonile ehk ka harjumatut. „Eestlased lähevad kaasa sellega, mis neile mõistlik tundub, ega näe isiklikult väga palju vaeva selleks, et teisi ümber veenda.” Palju oli neid, kes käisid esimesed paar-kolm korda Vabakunna koosolekutel kohal nii, et ei lausunud sõnagi. Pikapeale eristusid inimesed, kes pigem usaldasid teisi, ja need, kes soovisid igas küsimuses enne otsustamist sügavuti minna.

Vabakund oli eksperiment, mille käigus üritati poliitika lahti muukida ja rahvale tagasi anda. Vabakundliku õhina ja entusiasmi taga polnud soov ilmtingimata võimule saada. Kes tahtis katsetada mudelit, kes lõpetada Reformierakonna hegemooniat, kes okupeerida müüri. Need inimesed tegid poliitikat armastusega. Käes oli moment, mil kodanikud uskusid piisavalt iseendasse. Jah, Vabakund oli protest, kuid konstruktiivne protest. Vabakundlased mitte lihtsalt ei pakkunud lahendusi, vaid nad pakkusid ennast lahenduseks.

Valimised

Samal ajal kui Tallinnas lendasid droonid, sai kuulata laulvat Savisaart ning näha elusuuruses Ülemiste vanakest, kulges valimiskampaania Tartus ootamatult vaikselt ja uimaselt. Nii et isegi Vabakunna vaim sai selle kohal mugavalt hõljuda. Tänavapildis jäi Vabakund nähtamatuks ja valijate postkaste ei ummistatud.

See-eest anti virtuaalruumis turmtuld. Meediastrateegia asemel oli vabakundlastel Facebooki-strateegia. Ainus suurem toetussumma suunati Facebooki reklaami ostmiseks. Raha, muide, tekkis Vabakunna kontole ootamatult. Alguses arvestati, et kampaaniat tehakse Vabakunna liikmete säästudest. „Ühel hetkel Märt (Põder – toim.) ütles, et keegi on meile annetanud,” meenutab Kangilaski. See keegi oli Tartu teaduspargi juhatuse liige Rene Tõnisson.

Sisulise kampaania tegemiseks nappis vabakundlastel aega. Kõige olulisem oli kokku saada 49 inimest, kes oleksid nõus kandideerima. Täisnimekiri pidi garanteerima tõsiseltvõetavuse. Aktiivne kihutustöö käis mitmel rindel. Kui sinu tuttav oli Vabakunnast, võis juhtuda, et ühel hetkel tehti sullegi liitumisettepanek. Juhuslikku massi oli vabakundlaste seas vähe ja paljud kandideerima ei kippunudki. Viimaseid nimetati toetajaliikmeteks.

Viimastel nädalatel jõudis Vabakund ka tänavatele, kui oma poliitiliste konkurentide kõrval pakuti teed ja õunu ning räägiti juhuslike möödakäijatega. Kõige rohkem meedia tähelepanu pälvis aga Tartu linnavolikogu eelmise koosseisu viimasele istungile eelnenud Vabakunna meeleavaldus. Piketeerijad andsid sõnumitega „Kelle taskus on linnapea?” ja „Bussid tuppa, Seli tuleb!” märku, et bussijaama planeeringuga ei tohi kiirustada.

Valimisöö oli Vabakunna seni suurim eduelamus, millele järgnes veel suurem pingelangus. Vatalin tegi pärast valimisi kuuks ajaks Vabakunna tegemistes täieliku pausi. Üleüldine rammestus langes perioodi, mil tõeline poliitika alles algas. Tuli hakata pidama koalitsioonikõnelusi, kuigi valimiste eel Reformierakonnaga koostöö välistamise tõttu oli Vabakund ennast juba tõenäoliselt ette opositsiooni mänginud. Kõnelused ise kulgesid kentsakalt – kui vabakundlased soovisid rääkida printsiipidest ja poliitika tegemise viisidest, jäi nende jutt arusaamatuks. Nii heideti Vabakund üsna kiiresti kõnelustelaua äärest kõrvale.

Küll aga võeti koht sisse linnavolikogus ja komisjonides. Rahvas on kohal – vähemalt selline mulje jäi Vabakunna volinikel endast, kui nende pilgud kohtasid umbusklikke kolleege. Opositsionääridena otsustasid vabakundlased loobuda tüüpilistest opositsioonitaktikatest, nagu ööistungid ning pikad kriitilised sõnavõtud. Selle asemel üritati lõhkuda infomonopoli, millele on ehitatud Kangilaski hinnangul üles suur osa võimust Eestis. Volikogus pääsesid vabakundlased informatsioonile ligi tihti varem, kui see on ajakirjandusel võimalik. Samuti said nad vajalikku infot otse kogukondadele vahendada. Vilepuhujatele omaste infolekete tüüpnäiteks on tänavu jaanuaris meediasse saadetud Tartu linnaeelarve „salajased” materjalid. Nii hakkas Vabakund linnale ette näitama, kuidas nad peaksid kogukondi kaasama ja linnajuhtimisse rohkem avatust tooma.

Väsimus

„Vabakundlased on väga tublid!” Seda ütlevad ka need, kes väidavad, et koostöövõrgustik on välja surnud. Eriti tublid ja usinad ollakse komisjonides. Tubliduse põhjuseks on naiivne usk, et komisjonides käib sisuline töö ja saab midagi muuta. Mõneti saabki. Näiteks komisjoni töökorralduslikke aspekte või rämedaid eksimusi detailides. Kuid kas pisiparandused koolide põhimäärustes on see, miks valijad Vabakunda toetasid?

Kuigi komisjonide ülesanne on legitimeerida võimuliidu otsuseid ja paremal juhul neid lihtsalt garneerida, oleks olukord komisjonides Vabakunnata veel hullem. „Siis oleks see lihtsalt üks jututuba, kus tehakse siseringis nilbeid nalju,” arvab hariduskomisjonis Vabakunda esindav Märt Põder. Arutelukultuuri sisulisemaks muutmine sõltub paljuski komisjoni esimehest. Mõni vabakundlane on juhiga rahul, samas kui rahanduskomisjoni liikme kohalt ennast taandanud Tajo Kadajas tõi põhjenduseks selle, et tunneb ennast komisjonis kui mööblitükk.

Vabakundlaste aktiivsusel komisjonides on oma hind. See tähendab, et enam ei ole inimressurssi, et tegeleda ühe-kahe teemaga fokuseeritult. Kui valimiste eel alanud bussijaama detailplaneeringu võitluses õnnestus Vabakunnal sisuliste argumentide ning Arhitektide Liidu eksperthinnanguga lehvitades lõpuks mitu olulist muudatust läbi suruda, siis see on jäänud ka viimaseks korraks, kui ühe teemaga nii põhjalikult lõpuni on mindud. Kangilaski tunnistab ka ise, et eelnõude ja arengukavade sisse uputi ühel hetkel lihtsalt ära ning edaspidi tuleks tegeleda nende asjadega, mis mõjutavad olulisel määral linna tulevikku.

Võitlusi tuleb valida. Sellega on nõus ka Põder: „Me oleme jäänud mingite üksikküsimustega tegelema ja oleme pidanud kogu aeg reageerima. Seetõttu pole me oma aktiivset programmi ellu viinud.” Põder on üritanud olla eeskujulik hariduskomisjoni liige, aga leiab nüüd, et Vabakund oleks võitnud tervikuna rohkem sellest, kui ta oleks võtnud programmist üks-kaks asja ja teinud kõike nende realiseerimiseks. Muide, ainus punkt, mille taha võib Vabakunna programmist linnukese teha, on joogikraanid linnapildis.

Ginter peab seda paratamatuseks: „Kui me tahame midagi teha, siis praeguses süsteemis on see võimalik ainult nii, et keegi ei saa teada, et see on Vabakunna idee.” Vastupidisel juhul võib mõte jääda sahtlisse tolmu koguma. Vabakund on pandud lõhkise küna ette – valjult trummi tagudes ja skandaale initsieerides pääseb küll pildile, kuid sellisel juhul ei eristuks see sugugi erakondade käitumismallist. Vaikselt oma rida ajades õnnestub ehk mõni programmiline punkt ellu viia, kuid valijad sellest ilmselt teada ei saa. Sisulisel tasandil võitluste pidamiseks ei jätku aga piisavalt kaasamõtlejaid.

Selge tegevuskava puudumise tõttu ei ole Vabakunnal võimalik oma tegevuse mõju mõõta. Seepärast on isegi tuumikul väga erinev arusaam Vabakunna saavutustest. Vatalin leiab, et Vabakunnale on saanud saatuslikuks eduelamuse puudumine, mis motiveeriks liikmeid rohkem panustama. Ginter toob peamise probleemina välja hoopis selle, et kiputakse oma saavutusi alahindama.

Liider

Alguses oli idealism, pärast väsimus, seejärel distantseerumine. Kangilaski, kes ei ole suutnud enda sõnutsi kunagi ühte asja kinni jääda, kanaliseeris oma väsimuse eurovalimiste ajal Silver Meikari kampaaniasse ning hiljem sotsidesse. Näiliselt vabakundlased oma valimiste esinumbrile kätt ette ei pannud. See oleks olnud vastuolus nende põhimõtetega. Tegelikult on mitmed Vabakunna sisetülid saanud alguse triviaalsetest kraaklustest Eesti poliitikamaastikul toimuva üle.

Kas sotsid on ägedad? Kas Vabaerakond on äge? Kas Meikari eurovalimiste kampaania on äge? Põder selgitab, et kui sellised teemad tõstatusid, tuli justkui harjumusest Vabakunna sees konsensus leida. Ta meenutab, kuidas tuli nõustuda, et sotside eest kandideerimine on väga õige samm. Eriarvamusele jäämine asetas ta ülejäänud liikmete suhtes ebasoosingusse: „Mina tundsin ennast siis üsna rõvedalt.”

Ta väidab, et eri niššides tegutsemine tekitas lõpuks probleeme, sest „esininad” hülgasid valimisperioodi ajal Vabakunna. Vatalin Kangilaskile midagi pahaks ei pane, kuid möönab samas, et kui Gea oleks panustanud energia, mille ta kulutas sotside valimiskampaaniale, Vabakunna arendamisse, võiks Vabakund praegu märksa tugevam olla. „Gea oleks saanud kasutada oma sotsiaalset kapitali, et Vabakunda kasvatada.”

Kangilaski näeb sotside eest kandideerimist ühe tegevusena, mis kasvatas Vabakunna poliitilist kapitali. Tänu temale püsis Vabakund ka parlamendivalimiste ajal pildis ning vabakundlik mõtteviis jõudis parteikontoritesse. Vabakundlikkust võiks seal Kangilaski hinnangul palju rohkem olla, kuid üksi süsteemi muuta on keeruline. Kui selliseid inimesi oleks rohkem, võiks see mõtteviis levida ka erakonna tagatubadesse. Sotside eest kandideerimine oli Kangilaski jaoks igav. Meikari kampaania, vastupidi, aga väga äge. „See oli täpselt selline, nagu ma tahaksin, et poliitikategemine välja näeks,” meenutab Kangilaski hipibussiga mööda Eestit tuuritamist.

Ole sa parteikontoris või hipibussis, Vabakunda pole Kangilaski kunagi hüljanud. Ta tunneb, et peab olema Vabakunna jaoks olemas, kuigi lähtuvalt Vabakunna juhita juhtimismudelist on tema roll jäänud ambivalentseks. Linnapeakandidaadiks sai ta pooljuhuslikult, kuna oli koosolekutel aktiivne ning sõnaosav. Esinumbri määramine oli vabakundlaste jaoks, kes soovisid isikupõhised valimised ideedepõhiseks muuta, keeruline ülesanne – keegi selles rollis olla ei soovinud. Kangilaski oli nõus üksnes juhul, kui saab teiste abile kindel olla.

Erakonna esimehega sarnanevat vastutust Vabakunna ees Kangilaskil ei ole. Ta ei tunne ennast Vabakunnas juhina ega soovi olla neile ka maskotiks. Vestlustest vabakundlastega kumab läbi, et juhi rollis teda pigem ei nähtagi. Vatalini nägemuses vajab Vabakund uuele elule ärkamiseks initsiaatorit, kuid sellist inimest silmapiiril ei terenda. Põder sekundeerib: „Meil puudub see inimene, kes on ise aktiivne ja näitab selle aktiivsusega teistele eeskuju, pannes ka nemad ühes rütmis tegutsema.”

Vabakunna toetajaliige Berk Vaher soovitab ühe konkreetse liidrikuju otsimisest loobuda ja leida selle asemel selgepiirilisem aktiiv, kes vastutab tegevuskava täitmise eest. Olgugi et seda ei pea tingimata nimetama juhatuseks, tähendaks see Vabakunna mudelis põhimõttelisemat muutust, sest mingid otsused delegeeritakse edasi. Kangilaski usub, et juhatus oleks Vabakunna surm: „Mis meid siis erakonnast eristaks?”

Tagatuba

Mõne teise liikme arvates tähendaks selline samm lihtsalt tegelikkuse legitimeerimist. Kuigi Vabakunna mudeli aluseks on avatus ja võrdsusprintsiip, dikteeris juba valimiste ajal Vabakunna agendat põhituumik, mille ümber ülejäänud algatus koondus. Põder tõdeb, et asjad toimisid seni, kuni Vabakunna tuum oli ühel meelel.

Kas siis kodanike valimisliidul on erakondadega sarnane tagatuba? Kangilaski peab paratamatuks, et kui algatus kasvab välja ühest sõpruskonnast, kes lävivad omavahel ka vabal ajal, siis võib kõrvaltvaatajal tekkida kahtlus, et äkki räägivad ja otsustavad nad isekeskis midagi, mida kuskil kirjas ei ole. Selliseid etteheiteid on Vabakunna tuumik vahel kuulnud küll.

Ja kui tagatuba tähendab aktiivseid inimesi, siis need on olemas igas koosluses. Kaks aastat tagasi seisis Vabakund suuresti nelja-viie aktivisti õlgadel. Kangilaski arvates olid just Vatalin ja Põder need, kes ülejäänud kamba käima tõmbasid: suhtlesid, ärgitasid tegutsema, lõid osalemisvõimalusi, panid paika koosoleku päevakorra, sõnastasid arutelupunktid. Ühesõnaga, olid olemas. Nende aktiivsus muutis Vabakunna tegevuses osalemise kõigi jaoks lihtsamaks. See jätkus mõnda aega nii ka pärast valimisi, kuid nüüdseks on Vabakunna tuumik väsinud või omavahel tülli pööranud. Poliitilised küsimused pole seejuures eriti määravad. Pigem tulenevad pinged eraelulistest seikadest.

Väljapoole sisemised mõrad ei paista. Pärast edukaid valimisi on Vabakund käinud oma tegutsemismudelit mitmel pool tutvustamas. Nendel esinemistel on rõhutatud eelkõige mõtteühtsuse olulisust. Põder nendib tagantjärele, et mõtteühtsuse taotlemine oli hoopis nende suurim puudujääk: „Väljapoole väga ühtse mulje jätmine tähendab, et kõik, kes on vastu, olgu vait.” Nii on ühtsete seisukohtade väljapoole kommunikeerumine löönud Põdra sõnutsi välja ka Vabakunna sisemises organiseerumises. Näiteks käivad valimisliidu liidrid enne koosolekut liikmete seas veenmistööd tegemas, mistõttu eriarvamustele jäävad liikmed ei tule koosolekule üldse kohale või ei julge seal sõna võtta. Just seepärast ei eristu vabakundlik mudel Põdra jaoks erakonnast. Teised arvavad seevastu, et skepsise ja trollimise piiril balansseerivad dissensuse loomise katsed on muutunud üheks peamiseks vabakundlaste tegutsemistahet pärssivaks teguriks. Tihti on seejuures tegemist pigem stiililiste eriarvamustega. „Umbes nii, et kuidas tuleb kingapaelu siduda,” kirjeldab Põder.

Praegu on ebaselge, kas Vabakund järgmistel kohaliku omavalitsuse valimistel osaleb. Vaher hoiatab, et lihtsalt valituks osutumise pärast ei tohiks seda kindlasti teha – nii ei erineks Vabakund tavapärasest parteist. Kuna teistel valimistel valituks osutumine on alati keerulisem, peab Kangilaski uute inimeste kaasamist võtmetähtsusega ülesandeks. „Kui erakonna puhul on nii, et sa pigem tahad näha ühte seltskonda tegutsemas, siis kogukondliku organisatsiooni puhul soovid, et võimalikult palju inimesi lööks kaasa,” leiab Kangilaski. Olles aga jõudnud Vaheri väljendit kasutades „mikro-keskeakriisi”, mida iseloomustab argirutiini vajumine ja ühise visiooni silmist kaotamine, näib toetusbaasi kasvatamine keeruline.

Müür

Kui algselt oli vabakundlastel plaanis hakata valimiste järel järgmisteks valimisteks valmistuma, mis oleks tähendanud programmist lähtuvate konkreetsete eesmärkide poole pürgimist, siis see plaan jäi Vatalini väitel üsna kiirelt soiku. Siin on nii Vaher kui Vatalin ühte meelt, et kiirete ja konkreetsete tulemusteta kaotavad ka suured aated ruttu oma võlu.

Vatalin ei loonud endale Vabakunnaga seoses illusiooni, nagu volikogusse pääsemise järel hakataks poliitikat Tartus ühtäkki täiesti teistmoodi tegema. See on pikaajaline protsess, milles tuleks põhimõtteliste muutuste rakendamiseks eelnevalt paljusid osapooli veenda. Näiteks seoses kaasamismetoodika parandamisega, mis oli viimastel valimistel üks peateemasid, pole Vabakund oma visiooni piisavalt selgeks teha suutnud.

Nišiteemadesse ja menetluslikesse finessidesse kapseldumine on üks probleem. Teine on Vabakunna mudeli enda arendamine. Kui Vabakund lubas olla erinevate Tartu kogukondade kõneisik volikogus, siis nii mõnigi Vabakunnaga seotud isik leiab, et selle ülesandega pole toime tuldud. „Kes on tänasel päeval need kogukonnad, kelle eest Vabakund seisab?” küsib Vaher. Kas Vabakunna uuenduslik kogukondlikkuse mudel tähendab üksnes info vahendamist ja informaalset suhtlust? Ginter ütleb, et koostöö aluseks peab olema kogukondade huvi: „Kui on mingi teema volikogus, mille me oma võrgustikku pidi laiali saadame, aga tagasilainetust ei teki, siis järelikult ei paku see võrgustikule huvi.”

Üldse on Ginter seda meelt, et protseduurireeglite kirumise asemel tuleks igaühel peeglisse vaadata. Ta tsiteerib Hando Runnelit: „Muuda ennast, muutub ka maailm.” Vabakund pole anonüümne ja kauge struktuur – need on inimesed ise. „Kui leitakse, et Vabakunna kaudu pole võimalik midagi ära teha, siis pole aeg selleks küps,” tõdeb Ginter. Kangilaski vihjab samale probleemile. Tema meelest nähakse Vabakunda liiga volikogukesksena, kuid see võiks olla aktiivsete tartlaste ühendus, mis osaleb muu hulgas oma ideede teostamiseks ka poliitikas. See aga eeldaks kivinenud dihhotoomiast poliitikud versus rahvas loobumist. Mõistmist, et poliitika on lahe ja cool, mida Kangilaski propageerib, kogedes samas ise, kuidas kaaskodanikud teda sotsiaalmeedias korrale kutsuvad, kui ta poliitiku kohta liiga emotsionaalselt peaks käituma. Nagu poliitik ei võiks ennekõike inimeseks jääda. Nii kinnitab Vabakunna lugu taaskord, et kui üldse eksisteerib mingi müür võimu ja rahva vahel, paikneb see üksnes meie peades, ning seda saame okupeerida ainult me ise.