Kunstnik Jane Remm ja disainer Marta Konovalov on tegelenud viimastel aastatel loovuurimuspraktikatega, mille keskmes on toimetamine kestliku kahanemise tingimustes. Nad uurivad, kuidas kunsti- ja disainipraktikate kaudu kriisidele reageerida, ja küsivad, milline võiks olla loovisikute roll tasaarengu poole liikudes.

Arutleme kunstipraktikate säilenõtkuse üle ja küsime, millised tegutsemismustrid toetavad kasvule keskendumise asemel kestlikku kahanemist ning mis on selle positiivsed küljed. Jagame harjutusi, mis aitavad inimesel suhestuda ümbritseva loodusega ning kujutleda muutuste loomise võimalusi argistes praktikates ja disaini äärealadel.

Marta: Kuidas kunsti- ja disainipraktikate abiga kriisidele reageerida ja toetada kestlikku kahanemist?

Jane: Loovuurimusliku projektiga „Kunstnikud ja disainerid looduse uurijate, partnerite ja mõtestajatena” uurisime seda, millised kunstniku ja disaineri lähenemis- ja tegutsemisviisid toetavad sidet loodusega ja keskkonnateadlikku loomeprotsessi. Kuna ökoloogiline kriis on kõikehõlmav, mõjutab see ka meid ja nägime vajadust oma praktikaid ümber kujundada. 

Mida me teada saime? Seda, et kunsti ja disaini vahendite toel sündinud keskendumine ja koosloome seovad meid paiga, inimeste ja loodusega ning aitavad näha tähendusrikkust väheses. Leidsime, et suhe loodusega võimendub, kui inimesed on kaasatud sellega haakuvasse loomeprotsessi. Koos tegutsedes on oluline arvestada erinevate arvamustega ning luua uusi teadmisi ja arusaamu. Kui tahame inimesi protsessi kaasata, on aga keskne kogemuse pakkumine ja reflekteerimine. Jõudsime ka järeldusele, et kunstniku ja disaineri töös muutub oluliseks dialoogiliste protsesside algatamine ja vahendamine.

„Suhe loodusega võimendub, kui inimesed on kaasatud sellega haakuvasse loomeprotsessi.” – Jane

Jane: Tutvusta täpsemalt väljatöötatud loovuurimuslikke meetodeid.

Marta: Meetodite kogum „Aednike dialoog” on mõeldud esmajoones kunstnikele ja disaineritele, aga ka õpetajatele, õppejõududele ja tudengitele. See on inspiratsiooniks loovpraktika korraldamisel ja mõtestamisel, kuid meetodikaartidelt võiksid leida mõtteainet ja harjutusi loodusega põimumiseks ka teised praktikud. Kogumikus on kuus võtet, mis avavad loodusega põimumise ning vähem ja mõtestatumalt tegutsemise eri tahke.

Tooksin esile „Aedliku aegluse”, mis on minu jaoks oluline võimalus looduslikele protsessidele tugineva tasaarengu esteetika kujutlemiseks. Disainerina kutsun ka teisi mõtlema selle peale, kust tulevad meie arusaamad ilust ja millist tegutsemismustrit need toetavad. Soovitan selleks harjutust meetodikaartidelt.

• Nõelu kinni üks pisike argine auk. Korda tegevust uue augu tekkimisel. Märka uute mustrite ilmumist.
• Kui sul on mõni unustatud oskus, näiteks sokikanna nõelumine, kutsu ka teisi koos endaga seda oskust või sellega seotud mõttelaadi taaselustama.
• Küsi endalt, oma lähedastelt, kolleegidelt, õpilastelt, mis on teie ressursikulukad tegutsemismustrid. Mis ressursse need kasutavad? Millest oleksid valmis loobuma? Kujutle, mida positiivset see kaasa toob.

Jane: Kuidas on sinu jaoks muutunud arusaam disaineri rollist ühiskonnas?

Marta: Mulle tundub, et vähemalt disaini äärealadel on toodet kujundava staardisaineri roll sattunud kahtluse alla. Disainerid tegelevad hoopis vahendamise, spekuleerimise, tuleviku kujutlemiseks tööriistade ja võimaluste loomisega. Minu jaoks on disainerina tegutsemise väärtus just seal, kus saab tegutseda koos. 

Jane: Mis on kõige olulisem uus teadmine, milleni sa jõudsid, kui uurisid disaineri tegutsemisviise kestliku kahanemise valguses?

Marta: Mind üllatas kõige enam, et ressursitõhusus ei tulegi samal ajal paljude asjade tegemisest, isegi kui need on hästi planeeritud. Ressursitõhususe püüe töötab vahel isegi aeglustumise vastu. Jevonsi paradoksi näitel: kui leiutame viisi, kuidas teha midagi tõhusamalt, hakkame seeläbi veel rohkem tarbima, mitte ei kahanda ressursikulu. Meie eesmärgiks võiks olla hoopis arusaam, miks me midagi teeme ja milliseid tegutsemis- ja mõttemustreid võiks lagundada.

Jane: Kasutasime meetodites läbivalt aia kujundit. Milline aed on sulle oluline?

Marta: Minu jaoks on aed koht teadmiste korjeks. Minu aed, kus püüan tegutseda, lähtudes permakultuuri põhimõtetest ja eetikast, on mulle väga palju õpetanud. Nüüd proovin rakendada seda teadmist ka taasloovas tekstiilidisainis.

Marta: Kas näed teisi inimesi ja mitteinimesi kaasaednikena?

Jane: Otseses mõttes ei näe, aga kujundlikult küll. Kaasaedniku kontseptsioon sobib hästi „planetaarse aia” mõistega, mis käsitleb kogu Maad ühtse aiana ning aeda tegutsemisala metafoorina, kus aed võib olla ükskõik millise protsessi kujundiks. Kate Fletcher ja Mathilda Tham[1] kirjutavad aiast kõnekalt muutuste juhtimise kontekstis. Ma arvan, et aed koos kõigi protsesside, suhete ja kaasaednikega on hästi toimiv kujund tegutsemisviisidele lähenemiseks. Sealjuures on kaasaednikele mõtlemine väga oluline, sest neid kiputakse tihti unustama, näiteks ühe näituse loomisse on kaasatud palju inimesi ja mitteinimesi, aga esile tuuakse kunstniku panust. Looduslike protsesside kirjeldamisel olen aia ja kaasaednike mõiste kasutamisel ettevaatlik, sest see on inimkeskne mõtteraam.

„Keskkonnaprobleemidest teadlikuks saades võib tekkida disainerina halvatus, mis paneb arvama, et parem oleks üldse mitte tegutseda või luua.” – Marta

Jane: Seostad oma praktikat disainerina positiivse aktivismiga. Miks on oluline olla aktivist?

Marta: Vastan hoopis sellele, miks on vaja säilitada positiivsust. Selleks et edasi tegutseda, vajame optimismi ja lootust. Tuginen siin edasihoidlikule mõttelaadile, mis tähendab tegutsemist praegu, hoolitsedes seeläbi tuleviku ja tulevaste põlvede eest. Hoolitsen oma aia eest ning parandades pakun hoolt tekstiilesemetele ja nii selgelt ka iseendale. Mõlemad tegevused tekitavad heaolutunnet ja panustan nii ka teistsugusesse tulevikku. 

Jane: Mul on tunne, et tahes teha vähem, teeme tihti rohkem. Kui materiaalseid ressursse kulub vähem, siis aega kulub rohkem, näiteks toitu kasvatades on ökoloogiline jalajälg väiksem kui suurtööstuse toodangut ostes, aga selleks et enda kasvatatud toiduga üle talve hakkama saada, kulub palju aega, pühendumust ja ka maad.

Marta: Siin oleks hea adresseerida enda tegevuse kitsaskohti. Mida me sööme siis, kui meil on kiire? Kiirustades teeme otsuseid, mis kulutavad arutult nii meie enda kui ka planeedi ressursse. Aga ise toitu valmistades või käsitsi nõeludes peaksime märkama ka seda, milline on meie ajakasutuse sisu, mis sisaldub isekasvatatud toidus ja millised kulukad sammud jäävad samal ajal tegemata. Mis oleks, kui leiaksime lõputu võidujooksu asemel aega aegluseks? Olen siinkohal teadlik, et mul on privileeg asju kõrvalt vaadata ja oma ajakasutust analüüsida.

Jane: Võtsime sihiks millegi originaalse asemel olemasolevat ümber mõtestada ja lisada argisele uusi tähenduskihte. See on väljakutse, sest nii kunsti- kui ka loovuurimuse projektide taotlustes hinnatakse uudsust. Olen tähele pannud, et vahel rõhutad ka sina siiski uudsust, näiteks oled mõne kontseptsiooni kohta öelnud, et see on ülekasutatud. Kas see on midagi üldinimlikku, et uus on köitev ja seetõttu väärtuslik?

Marta: Vastupidi, tahaks uudsusele ja originaalsusele vastanduda. Teaduselt ja kunstilt justkui oodatakse neid. Ma ise soovin hoopis taasavastada esivanemate teadmisi ja tuua neid tänapäeva konteksti. Mõnda mõistet, nagu „jätkusuutlikkus”, kasutame nii palju, et ei küsigi enam, mida me soovime säilitada ja jätkata. Ehk tasub sammuke tagasi astuda ning kahelda senistes praktikates ja kasutusele võetud mõistetes? Meil on inimestena alati loodusele mõju olnud, aga laastavaks muutus see alles tööstusrevolutsiooniga. Kunagi ju teadsime, et ükski ressurss ei ole jääk. Samas ei sobi see otse tänapäevasesse konteksti, sest püüdes kogu praegu tekkivat ülejääki millekski teha, oleme jätkuvalt kasvule keskendunud mõttemustri lõksus ja sisuliselt ei muutu midagi.

Me ei peaks otsima lahendusi, et teha jäägist midagi uut, vaid astuma sammu tagasi ja mõtlema, kuidas tegutseda nii, et jääke üldse ei tekiks. Kui miski ei toimi, ei ole vaja sinna midagi juurde panna, vaid vähem teha. Praegu tegutseme näilises külluses, kuid tõeliseks õitsenguks tasub kaaluda hoopis tasaarengut ja see ei tähenda taandarengut. Ehk arvan, et uudsuse ja progressi otsingud meid praegustest kriisidest välja ei aita. Küll aga pean oluliseks jätkuvat otsingulisust.

Jane: Rõhutad esivanemate tarkuse tähtsust. Mis tarkusi sa silmas pead ja kuidas sa neid praktikas rakendad?

Marta: Keskkonnaprobleemidest teadlikuks saades võib kõigepealt tekkida disainerina justkui halvatus, mis paneb arvama, et parem oleks üldse mitte tegutseda või luua. Minul aitas sealt parandamise ja taasloova tekstiilidisaini juurde liikuda oma praktika fookusesse toomine. Parandamine ei ole midagi uut – ei tehniliselt ega ka mõttelaadina –, kuid millegipärast oleme selle kollektiivselt unustanud. Disainerina vahendan seda teadmist teistele koostegemiste ja õpitubade kaudu. Loovuurijana püüan mõtestada parandamist emotsionaalse kestlikkuse kontekstis ehk mu eesmärk ei ole muuta esemeid nõelumisega ainult füüsiliselt kauem kestvateks, vaid võimendada inimese ja rõiva vahelist emotsionaalset seotust.

Marta: Millised on sinu nägemuse kohaselt maa- ja linnaelu võimalused seoses kriisidele reageerimise ja edasihoidlikkusega?

Jane: Kõigepealt, elu maal ja linnas võib olla erilaadne, tänapäeval on maaelu üsna linlik ja, vastupidi, paljud linnad Eestis on külalikud. Suur osa linnaelust on aga peidetud komplekssete protsesside taha, nii et neid on raske tavatasandil hoomata. Kui mõelda kriisidele reageerimisele, edasihoidlikkusele ja enda kogemusele eri paikades elades, siis maal saab muuta eluks vajalikud protsessid läbipaistvamaks ning neid on võimalik üksikisiku ja kogukonna tasandil lihtsamalt mõjutada kui linnas, kus inimesed sõltuvad rohkem süsteemist. Maal on inimtegevuse mõju ja sõltuvus keskkonnast otsesemalt tajutavad – näed, kuidas sinu väljaheited väetavad taimi ja kust tuleb toasoe, mida nõuab toidu kasvatamine või kuidas kellegi metsa jäetud prügi aastakümnetega ei lagune. Ka grupiprotsessid on külas nähtavamad, kuna suhtlus on isiklikum ja isetegemist rohkem. Aga maapiirkonnad on väga erinevad ja näiteks intensiivse põllumajandusega alad ei jäta elurikkusele eriti palju ruumi, mõni vana linn on paigana mitmekesisem ja linnadeski on võimalusi isiklikuks kogukondlikuks suhtluseks. Kriisidele reageerimisel seisneb linna eelis selles, et sinna suunatakse rohkem ressursse, eriti suurlinnadesse, näiteks sellist mitmenädalast elektrikatkestust, mis eelmisel aastal Lõuna-Eestit hõlmas, ei kujutaks suurlinnas ette.

Marta: Märkasin ühel retkel, et suurt elevust tekitavad uued avastused, nagu karukakast väljakasvavad kõrvitsataimed. Mida uut ja põnevat sa enda jaoks nende meetodite arendamise käigus avastasid ja kuidas hoida seda, mida sa juba tead, haaravana?

Jane: Mitmed leiud ja uued teadmised olid seotud innustavate kohtumistega. Mind näiteks inspireeris, kui Etta Säfve ja Jona Elfdahl rääkisid, et kunstnikuna aeda pidades saad keskenduda esmajärgus suhetele aias ja lasta lahti kontrollivajadusest. Üks äratundmine tekkis ka Timo Marani juhendatud Omailmatalgutel, kus lisaks omailmadele olid jutuks ka ökoväljad[2]. Praktiliste harjutuste kaudu aias kogesin lausa füüsiliselt, kuidas ühtne aed kadus ja välja tulid sama paiga eri kihid. Mulle tundub, et sama palju elevuse potentsiaali kui uutes avastustes on vanade avastuste rakendamises või mingis seostatud arusaamas, kuidas protsessid toimivad.

Marta: Kuidas tegutseda kunstniku ja aednikuna nii, et oleksid seotud nii inimeste kui ka mitteinimestega?

Jane: Kaasolenditega seotus algab märkamisest ja süveneb tegutsemisega. Esimene asi on tähele panna, kellega koos sa elad ja kuidas te üksteist mõjutate. Eluvaeses keskkonnas on seoseid vähem, aga mitmekesisust saab suurendada. Ka elurikkas ümbruses on oluline enda rolli märgata, sest hoolimatu inimtegevus, aga ka ebavajalik hool mõjutavad toimivaid võrgustikke. Tundlikkus teiste suhtes, nende tajumine tähendust loovate kaasolenditena võib tekkida nii praktilisel kui ka poeetilisel tasandil. Loomade ja taimedega koos elades õpivad inimesed neid tundma. Võib küll tunduda, et tegu on vaid praktilise hoolega, aga see tähendab ka põimitust ja sõltuvust. Kunsti vahendid aitavad aga viia inimesi metsa pikutama ja ootamatumaid seoseid avastama. Teiste perspektiivi ettekujutamiseks võiks püüda tajuda paika nende positsioonilt. Meie tajud on väga erinevad, eriti võrreldes mitteloomsete organismidega, kuid see püüd võib olla viis, kuidas laiendada inimkeskset vaadet. Taimede, teiste loomade, seente, mikroobide rohkem märkamine ja nende perspektiivi ettekujutamine loob seotust.

Mina olen kasutanud keskendumiseks peamiselt joonistamist ja maalimist, nii tajun eri meelte kaudu paljusid tegutsejaid enda ümber. Mõne aja pärast hakkan mõtlema ka enda rollile koosluses ja avastused on vahel üsna ootamatud, näiteks kimalasi joonistades tundusin nende kõrval väga aeglane, teinekord mõistsin üht kärbest jälgides, et ta ei pannud mind vist tähelegi, olin väljaspool tema tajuvälja. Grupiga joonistusharjutusi tehes olen sama täheldanud: inimesed on kirjeldanud, kuidas joonistamine on aidanud vahetult ümbritsevaga suhestuda ja märgata esmapilgul nähtamatut.

Seotust inimestega aitab luua koostegutsemine, mille käigus kasvavad seosed, üksteisest sõltumine ja usaldus. Koostegutsemise algataja ja juhina toimin kogemuse kuraatorina ehk hoolitsen teiste ja nende seotuse eest.

Marta: Kuidas tegutseda vähemaga, aga tähendusrikkamalt ja õnnelikumalt?

Jane: Universaalset retsepti on raske pakkuda, olud on väga erinevad, aga sellele küsimusele on vastus: tuleb leida tähendusrikkust vähemas ja lihtsamas. Väärtustada kohalikke looduslikke ja kultuurilisi eripärasid, luua tihedaid ja mitmekesiseid seoseid, märgata kaasolendeid ja nende maailma. Seada endale piiranguid ja loobuda sellest, mis on üleliigne, eriti kui see on energiakulukas. Vastuseisuks tehnoloogiahiidude kontrollile võiks siirduda lihttehnoloogia poole. Olla tänulik. Tegutseda koos ja rõõmustada erinevuste ja mitmekesisuse üle. Viia kaasaegset kunsti tõmbekeskustest välja.

„Ma ei ole kindel, kas optimismi on vaja, see võib muutuda võltsoptimismiks. Võib-olla tuleks hoopis tunnistada, et me oleme jamas?” – Jane

Marta: Kuidas tegutseda nii, et säiliksid lootus ja optimism?

Jane: Ma ei ole kindel, kas optimismi on vaja, see võib muutuda võltsoptimismiks. Võib-olla tuleks hoopis tunnistada, et me oleme jamas? Donna Haraway kirjutab raskustes püsimisest[3], Pentti Linkola hävimisest mingigi inimväärikusega[4]. Aga lootust on eluks vaja. Mulle sümpatiseerib see, kuidas Steven J. Jackson sedastab, et lootus seisneb praktilistes tegudes, ja Christof Mauch kirjutab, et vajame lugusid aeglasest lootusest, mis tugineb kriitilisele mõtlemisele[5]. Rõõmu leidmine vähemast ja kohalikumast, aga mitmekesiselt segasest praktikast ongi üks viis, kuidas elujõudu hoida.

Marta: Milline võiks olla kunstniku roll tasaarengu poole püüdlevas maailmas?

Jane: Kunstiga kaasneb keskkonnamõju, samas on kunstitegemisel potentsiaalne mõju inimeste hoiakutele ja tegudele. Ma ei arva, et kunstitegemise peaks ära lõpetama, ega ka seda, et kunst peaks olema instrumentaalne, aga võiks rohkem läbi mõelda, mida ja mis mõjuga teha. Eetika ei pea olema kunstis peamine eesmärk, aga eetiliste väärtuste eiramine ei ole ka õige. Ökokunsti praktikad võiksidki olla nõudlikumad, nii nagu teaduses on eetikanõuded kõrgemad kui argielus. 

Mõjukas osa kaasaegsest kunstist on keskendunud (kunsti)turule, see on aga üsna elitaarne. Mulle tundub, et selliste kriiside valguses, kus inimestel on vaja tuge, on tarvis rõhutada hoopis kunsti kaasavaid funktsioone – rituaalset ja kogemuslikku teadmiste loomist. Nii nagu kasutatakse mõistet „igaühe looduskaitse”, võiks väärtustada ka „igaühe kunsti”, sest just aktiivne kaasatus kunstitegemise protsessi võimaldab paljudel maailma kogeda ja mõista.

[1] Fletcher, K.; Tham, M. 2023. Earth Logic Gardening: A practical guide to growing ecological, social, cultural and economic change, lk 1–77. Earth Logic Publishing.

[2] Farina, A.; Belgrano, A. 2006. The Eco-field Hypothesis: Toward a Cognitive Landscape. – Landscape Ecology, nr 21, lk 5–17.

[3] Haraway, D. J. 2024 [2016]. Raskustes püsimine. Hõimuloome ktulutseenis (tlk Aareleid, E.). Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus.

[4] Linkola, P. 2024 [1994]. Nurjatu küsimus. Rahvusliku Ehituse Selts.

[5] Mauch, C. 2019. Slow hope. Rethinking Ecologies of Crisis and Fear. – Transformations in Environment and Society, nr 1.

Meetodite kogum „Aednike dialoog” on leitav aadressilt artun.ee/et/aednike-dialoog.

Jane Remm otsib kunstniku, õpetaja ja loovuurijana viise, kuidas tegutseda koostöös kaasolenditega kohalikult, säilenõtkelt ja tähendusrikkalt, et tajuda end osana loodusest.

Marta Konovalov saab disaineri ja loovuurijana inspiratsiooni looduse võimest kihte talletades taastuda ja püüab soodustada olemasoleva emotsionaalset kestlikkust.