Ilmselt on nii mõnigi kriitik puutunud kokku kimbatusega, kuidas öelda, et teosega on mindud lati alt läbi, või laulnud mõtlemata kaasa kiidu- või laitusekooriga. Siin on praegustele ja tulevastele arvustajatele ja artistidele mõned näpunäited, kuidas muusikakriitikat tehes ausaks jääda ja sellega toime tulla.

Muusikakriitikaga* – ja üldse kriitikaga – on selline kummaline lugu, et sellest sai alguse mu professionaalne elu, kuid ometi püüan ma sellest juba pikemat aega distantseeruda. Loen küll huviga, mida kultuurikülgedel kirjutatakse, aga ise aktiivselt kirjutada ei taha. Ometi jõuab kriitika mu juurde ringiga aina tagasi.

Esmajoones seetõttu, et töötan Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kus räägin muusikateaduse (tulevast aastast muusikauuringute nime kandva) eriala tudengitele, kuidas üldse teha muusikakriitikat ja -ajakirjandust. Samuti veame kolleeg Eerik Jõksiga iga kuu viimasel kolmapäeval vabas vormis arutlusringi muusikast (huvilised, liituge!). Arvustame kambakesi nii lemmiklugusid kui ka arutame näiteks seda, kuidas muusika kaudu aktivismiga tegeleda ja maailma paremaks muuta.

Kuigi ma ei kibele muusikakriitikat tegema, on noortega sellest rääkimine teraapiline. Miks? Nii saan ma justkui vigade parandust teha. Peegeldada ja arutada kõike seda, mis minul omal ajal viltu läks, ning jagada häid nippe, kuigi mingid apsud tulebki ise läbi kogeda.

Aga alustame algusest. Kuskil aastal 2005 olin ma väga noor, väga ebakindel ja noorusele omaselt ääretult pretensioonikas muusikateaduse tudeng. Ühel päeval tuli mulle telefonikõne ootamatu pakkumisega: teha proovitöö ühe päevalehe kultuuritoimetusele. Valisin arvustamiseks Alla Pugatšova, panin loosse kogu oma hinge ja saingi koha. Tagantjärele kahtlustan, et kui ma poleks just igas lauses kirjavigu teinud, oleksin nagunii tööle saanud, sest nagu praegu, ei olnud ka tollal lihtne muusikast kirjutajaid leida.

Aga mis siis viltu läks? Mitu asja.

Minu õppetunnid

Esimene õppetund, milleni jõudmine võttis mul mitu aastat: julge arvustajana öelda ei. Tihti ei julgeta seda teha. Esmajoones olen täheldanud just algajate autorite puhul hirmu, et äkki siis rohkem ei pakutagi. See oli sügav eksiarvamus toona ja on seda ilmselt ka praegu. Muusikakriitika põhiprobleem on jätkuvalt see, et meil ei ole kirjutajaid, eriti teemadel, mis jäävad väljapoole popmuusikat. Hoopis sagedamini ei tehta algajatele autoritele kirjutamispakkumist, sest toimetaja lihtsalt ei tule ise nende peale. Niisiis, nagu ütles hiljuti Tallinn Music Weeki muusikakriitika vestlusringis mitu muusikatoimetajat, ei ole vaja oodata, millal valge laev kirjutamistellimusega ette sõuab. Võta parem ise vastava väljaandega ühendust ja anna märku, kui sul tuleb mõni hea mõte.

Ei ole vaja oodata, millal valge laev kirjutamistellimusega ette sõuab. Võta parem ise väljaandega ühendust ja anna märku, kui sul tuleb mõni hea mõte.

Teine õppetund (mis on pigem nipp): ära püüa kõigile meeldida. See tähendab ühtlasi, et arvesta kirjutades oma auditooriumiga. Mõtle välja, kellele kirjutad. On täiesti okei, kui sa ei koosta põhjalikku analüüsi interpreedile, vaid pigem reportaaži kontserdisaalist oma algklassijuhatajale, eriti kui teed seda näiteks päevalehte. Täiesti normaalne on ka arvustada keerulisemas erialakeeles, kui kirjutad mõnes erialaväljaandes teistele valdkonna inimestele. Lihtsalt mõlemat korraga teha ei saa. Ja kõigile meeldida ei ole nagunii võimalik, pretensioonid on paratamatud. Seda enam, et varem või hiljem kohtud nende inimestega, kellest kirjutad, ka päriselus. See viib meid järgmise punktini.

Kolmas õppetund: mõtle läbi, kuidas jääda ausaks, kui kirjutad inimestest, keda tunned. Jube raske on öelda, et esimene viiul oli must või keegi kopeeris Lana Del Reyd, kui on oht, et asjaosaline sulle homme baaris või sööklasabas vastu kõnnib ja kasutab juhust arvete klaarimiseks. Muide, siin ei olegi ühtegi head nippi, puhas katsetamise ja isikliku südametunnistuse asi. Sama mündi teine pool on kõlakojaefekt: kui kedagi inertsist aina kiidetakse, isegi kui omavahel kritiseeritakse, siis tasub samm kõrvale astuda ja hetk enne kirjutamist hetke järele mõelda. Samamoodi tasub vältida seda, et leitakse ühine peksukott, keda tümitada (samuti nähtud). Ehk väga okei on teada, mida teine kriitik kirjutab, aga see ei tohiks määrata seda, mida sa ise kirjutad.

Jube raske on öelda, et esimene viiul oli must või keegi kopeeris Lana Del Reyd, kui on oht, et asjaosaline sulle homme baaris või sööklasabas vastu kõnnib ja kasutab juhust arvete klaarimiseks.

Neljas õppetund: ära muutu liiga ettevaatlikuks. Siinkohal tahaksin anda edasi Sirbi muusikakülgi vedava sõbranna ja kursaõe Maria Mölderi sõnad. Sel sügisel rääkis Maria, kuidas ta palus viimasel hetkel ühel kogenud autoril kontserdile minna. Too aga ei julgenud, sest ta ei jõudnud ajapuuduse tõttu end enne kontserti materjaliga kurssi viia. Kõik see tuli mulle ka enda kogemusest tuttav ette ja, nagu Maria tabavalt ütles, see on osa trendist, et kontserdile ei osata minna n-ö lahtiste kõrvadega. Nii välistatakse suur hulk muusikast, näiteks improvisatsioonist ja džässist või hoopis uudisloomingust, sest hirmus on kirjutada millestki, mille puhul sa täpselt ei tea, mis saama hakkab.

Viienda õppetunni andis kadunud professor Urve Lippus: kui kirjutad, siis alusta positiivsest, leia üles see üks hea asi. Täiendan Urvet: seda ainult siis, kui sulle täiesti küüniliselt mingit paska ei turundata. Olen ka täheldanud, et sageli autorid alustavad ettevaatlikult, muutuvad siis ülikriitiliseks ja lõpuks rahunevad maha. Kuna olen teinud läbi sama mustri, ei tahagi ma ise eriti kirjutada. Kammisin millalgi ühe kirjatüki tarvis läbi nooruspõlve artikleid ja pidin südari saama. „Ebahuvitav”, „vähenõudlikule publikule käib küll”, „ajab asja ära”… Inimlikult ma mõistan seda enda ligi 20 aastat nooremat versiooni. Kole raske oli end kehtestada, vanemad ja kogenumad ajakirjanikud sõimasid mõnuga lapsajakirjanikuks, loomeinimesed survestasid end promoma, anonüümne kommentaarium tegutses täistuuridel. Kui olid sõbralik, süüdistati aga kohe naiivsuses. Nii tunduski, et ainus võimalus noore naisena olelusvõitluses ellu jääda on ise kuri olla (Caitlin Moran on kirjeldanud seda sündroomi väga tabavalt ülinaljakas romaanis „Kuidas luua tüdrukut”). Aga mõne lennuka arvustuse pärast on siiamaani piinlik.**

 Väga okei on teada, mida teine kriitik kirjutab, aga see ei tohiks määrata seda, mida sa ise kirjutad.

Autoriteet ja austus

Täienduseks eelmisele punktile: lugupidamine ongi tegelikult põhiline, mida ma kriitikast rääkides ise alati rõhutan. Kellegi pisendamine ei suurenda autorit, pigem vastupidi. Selleks et seda harjutada, õppida jääma kriitikas konstruktiivseks, palun ma tudengitel tavaliselt kirjutada arvustuse ka mõne kontserdi või plaadi kohta, mis neile üldse ei meeldi. (Nüüd tahaks tervitada Erik Mornat, kaasahaarava sulega kriitikut, kes oskab öelda asjad välja aususe ja sõbralikkusega. Kui olen ise „kriitilises” olukorras, mõtlen väga tihti, mida teeks Erik.)

Aga kuidas ise kriitikat vastu võtta, nii muusiku kui ka kriitikuna? Siinkohal tuleb mulle meelde nipp, mille õpetas mulle tore kolleeg Mari Peegel ammustel Eesti Päevalehe päevil. Kui saad kriitikat, jaga see kaheks vastavalt sellele, millega nõustud ja millega mitte. Üks nipp on veel ja see tuli minu vanalt klassivennalt Kaarel Kressalt: mõtle järele, kas arvaja on sinu silmis autoriteet. Iseenesest on see ääretult triviaalne, aga praktikas kipub miskipärast ununema.

Muidugi võiks lisada siia loetellu objektiivsemaid näpunäiteid, näiteks ära räägi enesestmõistetavatest asjadest (à la kuulus helilooja Arvo Pärt) ja ehita arvustus üles asjade tähtsuse järjekorras (mitte ära loetle sündmusi kronoloogilise kohusetundlikkusega). Või siis peaks rääkima hoopis kriitika eri liikidest. Positiivse poole pealt sai mulle seda lugu kirjutades selgeks, kui palju ma olen õppinud sel teemal sõpradelt ja kolleegidelt, kellest mitut ma ka mainisin. Aitäh teile!

*Kasutan siin loos sõnu „muusikaarvustus” ja „muusikakriitika” tinglikult sünonüümidena.
**Vabandust, Diana Leesalu, ligi 20 aasta taguse lolli arvustuse pärast Su esikromaanile!

Brigitta Davidjants on muusikateadlane, kes uuris pikalt Armeenia natsionalismi, ent süveneb nüüd hoopis eesti popmuusika äärealadesse. Ta on tegutsenud kaua ka huvikaitse ja inimõiguste valdkonnas.