Tartu Kunstimuuseumis on viimast nädalat avatud rahvusvaheline grupinäitus „Muuseumi koreograafia“, kus on eksponaatide asemel tähelepanu keskpunktis publik. Näitust tasub taaskülastama minna ka neil, kes sügisel juba käisid, kuna tänu näituse dünaamilisele olemusele on mitu teost kas vahetunud või lisandunud. Teiste seas osaleb näitusel Zorka Wollny, kes on Poolas tuntud oma hoonetele loodud koreograafia poolest, kus teosesse on kaasatud nende majadega seotud inimesed ja ühiskonnagrupid.

Sa oled sündinud Krakówis, hetkel elad Berliinis ning oled oma suve veetnud New Yorgis. Kuhu sa end kunstnikuna asetad? Kas sa pead end Poola kunstnikuks?
Ma ei näe end vaid Poola kunstnikuna – kuigi ma teen siiani palju kunstiteoseid Poolas. Tavaliselt on kodumaa esimene, mida peaks vallutama, nii et ma olen Poola kunstnik, aga ma olen laiendanud oma silmaringi ning saanud rohkem kogemusi. See juhtus üsna loomulikult: ma tegin näituseid üle kogu Euroopa, enne kui mind kutsuti Ameerikasse, nii et see tundub nagu loomulik areng.

Mida sa kunstikoolis õppisid ja mis sind innustas?
Ma õppisin õlimaali – traditsioonilist, tõsist asja. Sel ajal oli uusmeedia vaikselt arenemas ning ma olin üks esimesi üliõpilasi, kes võttis arvutitunde, kes õppis filme monteerima, kes õppis performance’i-kunsti jne. Teisel õppeaastal hakkasin tegelema helitöödega ning tegema koostööd inimestega Muusikaakadeemiast. Komponeerisin palju koos Anna Szwajgieriga. Minu esimene heliteos on „Kontsert kõrgetele kontsadele” („Concert for High Heels”). See kasvas väga suureks ürituseks. Ma tegin mõned muusikateosed enne, kui ma hakkasin huvituma koreograafiast. Ma olin väga huvitunud avastama, mida teeb arhitektuur inimesele ning kuidas igal hoonel on oma helid.

Kas sa kirjeldaksid teost, mida tegid Krakowis Rahvusmuuseumis, mis oli osa sinu magistritööst?
Kutsusin 7 tantsijat ning teos põhines teadlikkusel: kas tead, mida arhitektuur ja see olukord, kus oled, sinuga teeb? Ma otsustasin, et esimene performance toimub muuseumi lahtiolekuaegadel, mil käivad tavalised muuseumikülastajad. Meil oli kahte tüüpi publik – inimesed, keda kutsuti ja nad pidid ise otsustama, mis on selle esituse idee, ja siis juhuslikud inimesed, kes külastasid muuseumi. Tavaliste külastajate seas oli kolmes eri ruumis 7 tantsijat. Ainus erinevus tavakülastajate liikumise ja tantsijate vahel oli see, et tantsijad tegid liigutusi üheaegselt, kuid ruumi vastasnurkades. Seda oli väga raske näha ning sa pidid olema väga tähelepanelik, et seda märgata.

Teed väga tihti teiste inimestega koostööd. Miks?
See muutus mu meediumiks – koostöö ja improvisatsioon ning seejärel kokkuvõte – see annab nii palju energiat. Tooge oma ideed, oma improviseerimised ja laske mul lihtsalt siin ja seal suunata. Ma astun paar sammu tagasi nagu maalija ja näen kogu kompositsiooni ning siis annan sellele viimase lihvi. Väga avatud, demokraatliku koostöö ja inimestele eneseväljenduseks loodud ruumi loomisel, mis siiski oleks turvaline – on väga õhuke piir. See on eriti oluline siis, kui teha koostööd asjaarmastajatega: peab olema ülimalt enesekindel ja toetav ning andma neile energiat nii, et koos saaks teha midagi ilusat ja et nad võiksid mind usaldada.

Kui võrrelda sinu varasemaid teoseid sellega, mille sa lõid Tartus, siis mis on peamised erinevused?
Ma lõin teose, kus tants põhines publiku liikumisel, ning samuti tegin teose, kus tants oli seotud muuseumi püsikollektsiooniga. Lisaks tegin teose, kus publik sai näha liikumist tühjas muuseumis läbi akna, nii et tantsijad olid seal kui väljastpoolt jälgitavad akvaariumiolendid. Kuid mul oli ka kiusatus näidata rohkem lavasarnast perspektiivi ja võtta see kontekstist välja. Siin, Tartus oli väga tore seda panna paika, mis keskendub žestidele. Me nimetasime selle „Tartu kunstimenuetiks”: menuett on väga elegantne tants, kuid sellel pole palju üllatavaid elemente. See on isegi etteaimatav ja kõige olulisem on selle tantsu puhul sujuv ja rahulik tunne ning ringi kõndimine. Selle teosega töötamisel oli mul võimalus näha, kas minu arusaam, et see tants sobib muuseumisse, peab paika või mitte.

Kas sobis?
Jah. Mul on tunne, et vaadates seda teost, saab seda täiesti lugeda muuseumitantsuks. Siin oli tööprotsess üsna avatud, nii et koreograafia ei ole loonud mina, vaid selle pakkusid välja osalejad.

Nagu ka teiste enda teoste puhul, on see tükk väga kohaspetsiifiline – see on muuseumiga tihedalt seotud ja sellest inspireeritud. Näitusel on video mitmete teiste teostega samas kontekstis, mis uurivad koreograafia kaudu kunstimuuseumit. Mis on teie lootus või ootus neile, kes tulevad ja näevad videot? Põhiliselt rahulolu, seejärel ümberringi ja üksteise vaatamine ning koos mõnusa rütmi tunnetamine. Et nad suunaks oma tähelepanu objektilt inimesele, kes vaatab seda objekti. Samuti et nad küsiks endalt, miks olen muuseumis ning kuidas ma end siin tunnen ning kuidas tahaksin end tunda. Milline kunst käivitaks teistmoodi käitumise?

Mõned sinu teosed uurivad muuseumit, mis on väga spetsiifiline institutsioon, millega paljud end ei seosta; samas paljud su viimatised teosed tegelevad laiemate sotsiaalsete teemadega, millega on kergem suhestuda inimestel kes ei käi muuseumis. Kas sa kirjeldaksid neid projekte?
Ma elan riigis, kus väga paljude majade funktsioon on muutunud – ennist olid nad millekski muuks mõeldud ning nüüd neid ei kasutata või on omastanud teise otstarbe. Mind huvitas, kas koha ajalugu on ikkagi seal ja kuidas inimesed tunnetavad seda. Hakkasin töötama mahajäetud tehastes. Tegin kontserdi koos laevatehase töölistega, kuulates kuidas nad töötavad, kuidas see kõlab ning tuues tagasi paika, mis hiljem on muutunud kunsti eksponeerimise paigaks. Sealtmaalt hakkasin töötama erinevate kogukondadega eri paikades, otsides ehitisi mis on huvitavad või mis on seal elavatele inimestele väärtuslik või oli kunagi väärtuslik.

Aastal 2011, mil töötasin juba paljude erinevate töötajate ja kogukondadega, kutsuti mind heliloojaks Poola olulisele muusikafestivalile Varssavi Sügis. See on klassikalise muusika filharmoonia festival, seega on see väga eksklusiivne. 2011. aasta teemaks oli sotsiaalselt ja poliitiliselt kaasatud muusika. Nad otsisid viise, kuidas kaasata inimesi ja teha midagi poliitilist ning nad leidsid minu. Ma hakkasin mõtlema, kuidas saan komponeerida muusikat, mis on poliitiliselt laetud. Seejärel mõtlesin, et kuna see toimub Varssavis, kus on palju sotsiaalseid probleeme ning meil on palju aktiivseid inimesi, miks mitte töötada mittetulundusühingutega Varssavis, lasta neil kirjutada tekst ning komponeerida oratoorium. Otsustasin töötada heliloojaga, kes kirjutaks muusika. Küsisin inimestelt, mis on nende postulaadid, manifestid ning kuidas saame nendest ooperi luua. Sealt alates on poliitika olnud mu huvide keskpunktis, eriti nüüd, kui vaadata mis toimub maailmas. Eriti nüüd on vaja inimestega koostööd teha, inimesi kaasata, et mitte eristada kunsti igapäevamuredest.

Kuidas kasutad koreograafiat nendes teostes?
Kasutan seda palju, kuna ma komponeerin teatud hoonele, pean planeerima igat liigutust – kus inimesed on teatud paigas ning mis tegevusi nad teevad. Näiteks „Kompositsioon tehasele” teose puhul („Composition for factory“), kus publik kõnnib mööda tehast, mängivad muusikud nende ümber ning see nõudis palju organiseerimist, arvutamist ja planeerimist, kus ja millal inimesed on.

Kuidas eraldad oma praktika puhul koreograafiat tantsust?
On selge, et ma tegelen koreograafiaga, kuid ma ei tööta ilmtingimata tansijatega või ei ühenda seda tantsuga. Minu jaoks on see rohkem igapäeva struktuuridele mõtlemine või millelegi, mis ilmub päevavalgele. Võib öelda, et see on kõik tantsuga seotud, kuna sellele mõeldakse kui tantsule, aga tegelikult on see koreograafia. Koreograafia on miski, mis võtab üle. See on igasugune tegevus, sa ei teadvusta, et oled koreograafia osa.

Näitus „Muuseumi koreograafia” on Tartu kunstimuuseumis avatud 7. jaanuarini.