Sõnad ei ole lihtsalt kahjutud info edastamise tööriistad, vaid kõne ja keelega saab teha ka asju – seejuures mitte ainult häid. Lisaks ilmselgele vaenule üleskutsumisele, solvamisele või ähvardustele võib kahjustav keelekasutus olla esmapilgul märkamatu, kodeeritud ja alateadlik.

Vanas kuuba muinasjutus otsustab maailmavalitseja Obtalah valitsemise oma truule abilisele Orulale üle anda, kuid soovib teda enne proovile panna. Ta palub Orulal valmistada endale maailma parim ja halvim roog. Mõlemal korral valib Orula loomakeele. Selgituseks räägib ta, et keelega on võimalik inimest nii ülendada, tänada kui ka kiita, aga ka maha teha ja hukatusse tõugata.

Oluline teooria kõneaktide performatiivsusest pärineb keelefilosoofilt John Langshaw Austinilt, kes näitas oma teoses „Kuidas teha sõnadega asju” (1962, eesti keeles 2018), et keelega saab teha palju muud peale olukordade kirjeldamise – kõne on tegu. Klassikaline kõnetegu on millelegi nimetuse andmine. Austinile toetudes kirjutas feministlik filosoof Judith Butler kahjustavast keelest (injurious speech)[1], rõhutades, et kõneteo kahjustavaks lugemise juures on olulisim öeldu tähenduse sõltuvus kontekstist ja keskkonnast, sh ajaloolisest taustast. Keelekasutuse kahjustav mõju on oluline küsimus ajal, kui osa ühiskonnast kasutab sõnavabaduse mõistet, et normaliseerida vähemusi ja naisi allasuruvaid väljendusviise.

Keelekasutuse kahjustav mõju on oluline küsimus ajal, kui osa ühiskonnast kasutab sõnavabaduse mõistet, et normaliseerida vähemusi ja naisi allasuruvaid väljendusviise.

Kahjustav keel kujutab endast olemasoleva ebavõrdsuse võimendamist keele kaudu – seksismi, naistevaenu, rassismi, homofoobia ja muude allutamise süsteemide õigustamine ja hoidmine tugineb keelele. Lisaks ilmselgele vaenule üleskutsumisele, solvamisele või ähvardustele võib kahjustav keelekasutus olla esmapilgul märkamatu, kodeeritud ja alateadlik. See võib avalduda ohvri süüdlaseks tembeldamises või kellegi väärtuse vähendamises. Toon välja kolm võtet, kuidas keelt kasutatakse inimesi kahjustavalt.

Dehumaniseerimine – inimeste kujutamine mitteinimestena

Dehumaniseerimine on keeleline ja psühholoogiline võte, mille kaudu näidatakse, et mingid inimesed ei vääri inimõigusi, sest nad ei ole ütleja silmis võrdselt inimesed. Ajaloolane Anne Applebaum on ilmekalt kirjutanud, kuidas võimuesindajad on oma riigi elanikke keelekasutuse kaudu süsteemselt rõhunud, kõigepealt sildistamise ja seejärel propagandaga, millega hakatakse sildistatud gruppi vaenlasena kujutama. Hitler kirjeldas juute kui kahjureid, Rwandas võimul olnud hutu partei kutsus tutsisid prussakateks ja umbrohuks, Nõukogude Liidu poliitilisse sõnavarasse kuulusid sellised „rahvavaenlasi” märgistavad sõnad nagu kulakud ja marutõbised koerad.

Eestikeelses meedias on levinud pagulaste sidumine sõnadega tulvad või sissevool või mis tahes mahus sisserände puhul eesliite massi- lisamine, andes nii edasi pilti loodusjõust, mille vastu tuleb kõigi meetmetega võidelda. Sarnasesse repertuaari kuulub Ukraina naiste kujutamine prostituutidena, kes hakkavad haigusi levitama, mida tegi 2022. aasta lõpus mäletatavasti EKRE aseesimees ja riigikogu liige Mart Helme. EKRE poliitik Urmas Reitelmann nimetas mõned aastad varem eestivenelasi parasiteerivateks tibladeks ja sõjapõgenikke inimrämpsuks ja saastaks.

Kellegi metslasteks, parasiitideks, kriminaalideks, hordideks ja tulvadeks nimetamine ei pruugi alati viia füüsilise vägivallani, aga see mõjutab inimesi sihtmärgi kannatustest kõrvale vaatama.

Immigratsioonivastased grupid ja poliitikud on kasutanud aastaid dehumaniseerivat keelt, et märgistada sõjapõgenikke ja sisserändajaid, eriti neid, kelle nahavärv ei ole valge. Kellegi metslasteks, parasiitideks, kriminaalideks, karjaks, hordideks, vooludeks ja tulvadeks nimetamine ei pruugi alati viia füüsilise vägivallani, aga see mõjutab inimesi sihtmärgi kannatustest kõrvale vaatama. Ja siiski võib arvata, et keelekasutus mõjutab ka käitumist. Pärast 2016. aasta USA presidendivalimisi, kui Trump oli Lõuna-Ameerika immigrante sõnadega dehumaniseerinud, kasvas keskmine päevane vaenukuritegude arv 92% võrreldes aasta alguse päevase keskmisega. Kõige rohkem kasvasid ladinaameeriklaste vastu suunatud kuriteod – 176%. 

Patologiseerimine – inimeste kujutamine kahjustuse või ebanormaalsusena 

Patologiseerimine on võte, millega isik või grupp lausutakse ebanormaalseks või hälbeliseks. Patologiseerimine on meditsiinile ja psühholoogiale viitav inimeste mitmekesisuse paigutamine hierarhilistesse kategooriatesse, nimetades ühtesid kehasid või olemise viise teistest halvemateks. Selline pseudoteaduslik põhjendus on viinud minevikus absurdsete diagnoosideni, näiteks selleni, et naiste ärevust, minestamist, seksuaalset iha ja võrdsete õiguste nimel kampaaniate korraldamist peeti hüsteeria sümptomiteks või et töösturid nimetasid orjade põgenemissoovi drapetomaaniaks, et rõhutada allutatute irratsionaalsust ja enda ülimuslikkust.

20. sajandi alguses pidasid eugeenika ehk nn rassiteaduse eestkõnelejad puuetega inimesi kahjustuseks ja ohuks inimtõu tulevasele elujõulisusele. Ühe esimese asjana, mida natslik režiim tegi, võeti vastu seadus, mis kohustas steriliseerima pimedaid, kurte ning skisofreenia- ja epilepsiadiagnoosiga inimesi. Natsismi ohvrite seas oli sadu tuhandeid puuetega sakslasi[2] ja ka Eestis sundsteriliseeriti 19. ja 20. sajandil „mittetäisväärtuslikke” inimesi.

Patologiseerimine avaldub ka puuetega inimeste sildistamises erilisteks ja haletsust vajavateks, alatisteks kannatajateks, kellel puudub enesemääratlus ja soov ise otsuseid langetada.

Patologiseerimine avaldub tänapäeval näiteks situatsioonides, kus paiksoolisest või heteroseksuaalsest normist erinevaid inimesi sildistatakse haigeteks või segaduses olevateks ning neile omistatakse nimetusi, mida nad ei ole ise endale valinud. Patologiseerimine avaldub ka puuetega inimeste sildistamises erilisteks ja haletsust vajavateks, alatisteks kannatajateks, kellel puudub enesemääratlus ja soov ise otsuseid langetada.

Nähtamatuks muutmine – inimeste olemasolu mahavaikimine 

Nähtamatuks muutmise kaudu vaikitakse inimesed ja nende kogemused olematuks. See ei mõjuta ainult inimeste eneseteadvust, vaid raskendab ka enda eest seismist, sest mida pole, sellega ei osata arvestada. Kui ERRi reporter esitab intervjuud tehes küsimuse „Kas te valite meest või erakonda?”, ignoreerib ta 33% inimestest, kes sel aastal riigikokku kandideerivad – naisi.

Nähtamatuks muutmise kahju võib seisneda ka selles, et teenuste, uuringute, hoonete, andmehaldussüsteemide loomisel ei ole arvestatud kõigi inimestega. See, kuidas ratastoolis liikuv inimene treppidest üles-alla saab või vaegnägija õige koha üles leiab, on paljudel juhtudel inimese enda probleem, mitte miski, millele on teenuseid luues tähelepanu pööratud. Lisaks puudega inimestele mõjutab nähtamatuks muutev keelekasutus iseäranis tugevasti ka trans-inimesi. Lihtsaim näide selle kohta on iseenesestmõistetavus, millega kõikvõimalikud avalike teenuste ja küsitlustega seotud ankeedid ignoreerivad mittebinaarsete inimeste olemasolu. Transsoolistele meestele ja naistele jääb aga sageli selgusetuks, mida neilt sellistes ankeetides täpselt oodatakse.

Kui ERRi reporter esitab intervjuud tehes küsimuse „Kas te valite meest või erakonda?”, ignoreerib ta 33% inimestest, kes sel aastal riigikokku kandideerivad – naisi.

Nähtamatuks muutmise mõju võib olla kahjulik ka teistpidi: peitu jääb see, kellele peaks olema kriitiliselt suunatud tähelepanu teravik. Naistevastase vägivalla juhtumite meediakajastuses on kujunenud peaaegu normiks, et jutt keskendub ohvrile, mitte vägivalla toimepanijale. Näiteks ei ütle Postimehe pealkiri „Jõulude ajal said lähedase rusikat tunda nii elukaaslased kui ka emad” mitte midagi vägivallatsejate kohta ja edastab niimoodi vaikimisi sõnumit, justkui ohvriga juhtunu oleks paratamatu ega sõltuks selle toime pannud isiku otsusest. Samuti jääb varju tõsiasi, et enamik lähisuhtevägivallast on meeste vägivald naiste vastu.

Kokkuvõtteks

Keelekasutus vormib tegelikkust ehk seda, kuidas inimesed endast aru saavad, maailma interpreteerivad ja teisi kohtlevad. Dehumaniseerimine, patologiseerimine ja nähtamatuks muutmine on kolm laialt kasutusel olevat keelel põhinevat võtet, millega kindlustatakse ühiskonnas olemasolevaid võimustruktuure ning eiratakse naiste ja vähemusgruppide agentsust. Seepärast on äärmuspopulistide seletamine, et nemad kui mehed soovivad lõpetada meeste allasurumise või et Eestis ei ole võrdse kohtlemisega probleeme, demagoogiline rünnak ja sellisena sama absurdne kui mõisakupja kurtmine, et talli juures nuuti saanud külarahvas kiusab teda, sest ei võta tänaval mütsi maha ega kummarda piisavalt sügavalt.

[1] Butler, J. 1997. Excitable Speech: A Politics of the Performative. Routledge.
[2] Evans, S. E. 2004. Forgotten Crimes: The Holocaust and People with Disabilities. Ivan R Dee Publishing.

Aet Kuusik on Tartu Ülikooli keeleteaduse doktorant ja Feministeeriumi toimetaja.