Anna Hintsi lugu on lugu metsikust lapsest tundlikuks loovjõuks kasvamisest. Vestleme režissööriga alusasjadest: tema otsusest paraneda, väega kontakti loomisest, armastusest ja intuitsiooni usaldamisest kunstis.

Pärast Annaga intervjuuks aja kokkuleppimist ei möödunud sisuliselt päevagi, ilma et mõni järjekordne väljaanne poleks jaganud lugejate või kuulajatega oma vestlusi auhinnatud režissööriga. Tajusin neid lugedes teatavat paanikat. Millest veel vestelda on? Mida keegi teine veel küsinud pole? Mis vastuseid Anna ehk kohe automaatselt varnast võtta ei saa? Fotograaf Johannaga „Savvusanna sõsarate” vaatamise järel jäi aga paanikast alles üsna vähe, kuna selle varjutas ära filmi enda zen sõnum.

Püüdsime säilitada usaldust loomuliku flow vastu ka siis, kui Anna äkitselt haigestus ega saanudki mu hoolega valmistatud juustutaldrikut nautima tulla, mistõttu ühendusime hoopis interneti teel, ja ka siis, kui selgus, et intensiivse tempo tõttu osutus parimaks pildistamiskeskkonnaks Zoom. Üle ei jäägi muud, kui taeva poole naerda ja usaldada seda, et kirega inimeste vahel tekkiv loomulik dünaamika kaalub üles traagelniidid neljanda seina ümber.

Kui intervjueerisin Moonika Siimetsa, siis ta ütles, et „Seltsimees lapse” linastumise järel rääkis üks naine talle, et oli seda seitse korda vaatamas käinud ja nuttis iga kord natukene vähem, kuni seitsmendal korral enam ei nutnudki. Huvitav, et film võib sellise paranemisprotsessi käivitada.

Just eile tulin Artise väärikate kinohommikult, kus oli mitu prouat, kes ütlesid, et nad tahavad uuesti tulla – tervenemisprotsess ka neile. Üks naine lihtsalt kallistas mind ja sosistas, et ta mõistab minu valu väga hästi. Ta ütles, et talle oli väga oluline seda vaadata ja ta tahab ka tagasi tulla. Võib-olla teeb temagi seda protsessi läbi. Teine naine ütles ka, et see oli tervendus ja puhastus seal kinosaalis. Nii liigutav. 

Tahaksin alustuseks öelda, et kui vajad enne vastamist mõtlemishetke või väikest pausi, siis võta see julgelt, eriti kuna su tervis on praegu veidi raskemas seisus. Kui sa ei taha mõnele küsimusele vastata või soovid oma vastust muuta, siis ka see on alati võimalik. Sinu heaolu on selles protsessis minu jaoks hästi tähtis.

See on nii hea, et isegi kui kõht on imelik ja habras on olla, tunnen ma end sinu loodud ruumis väga turvaliselt. Kas pole huvitav, et jagatud energia või ruum võib tekkida isegi internetis, virtuaalselt? Mis on see, mis sellise ruumi tekitab? Võromaal ütles vanaema selle kohta „vägi”, mis on mõistena energiale kõige lähemal. Kõikidel inimestel ja olenditel on vägi, kõik meie ümber on väe ilming ja mõnel on seda rohkem, mõnel vähem. Kui vägi ära kaob, muutume me väetiks. Kui me ei oska seda juhtida, siis oleme vägivaldsed. 

Mil moel on see vägivaldsus sinu puhul väljendunud?

Olen olnud iseenda vastu tohutult vägivaldne. Olen iseennast väga pikalt valeks teinud, mul on olnud perioode, kui peksin enda keha, vihkasin seda. Olen olnud enda keha vastu vägivaldne nii sõnas, teos kui ka mõttetasandil. Kui ma sündisin, oli minu ema 20-aastane noor laps, nagu ta ütleb. Tol ajal ei olnud arusaamist eripäradest – kuidas neid märgata või last nendega kasvatada. Ma ei mahtunud algusest peale sellesse kasti, kuhu arvati, et tüdrukud peaksid mahtuma.

Ma ei mahtunud algusest peale sellesse kasti, kuhu arvati, et tüdrukud peaksid mahtuma.

Kuidas?

Ma ei ole tajunud end ainult tüdrukuna. Ma pole lapsest peale aru saanud, mis see naiselikkus või mehelikkus on. Ma tajun mõlemat ja ma tajun midagi, mis ületab neid. Lisaks on mul olnud väiksest saati sisemine valedetektor. Ma tunnen ära, kui keegi valetab, ja mu ümber ja meie ühiskonnas on väga palju valet. Inimesed valetavad iseendale. Ütlesin juba lapsena välja asju, mida teised ei julgenud endale tunnistada…

Mille eest karistatakse päris kiiresti…

Jah, just. Inimesed kardavad ebamugavust ja tahavad olla oma turvalises kastis. Ma olin metsik laps. Mingil ajal oli ema minuga väga hädas. Tema oli lapsena tubli tüdruk, aga mina ei olnud seda kunagi. Ma mässasin. See, et mingi autoriteet ütles mulle midagi, ei olnud minu jaoks kunagi argument. Tahtsin saada aru asjade sisust. Mind ei saanud kontrollida. Kasvatus, ka koolis, toimub aga enamasti ikka kontrolli kaudu. Siis hakkasin suurest ahastusest mässama. Ema töötas arstina ja üks tema patsient ütles, et sellel lapsel on küll midagi viga – tuleb teha eksortsistlik seanss. Mäletan, kuidas muutusin selle seansi jooksul aina vihasemaks ja vihasemaks. See tundus mulle nii vale – olin justkui demoniseeritud. See mõjutas mind, sest lisaks tugevale natuurile olen ma ülitundlik. Võtsin selle sõnumi, et ma olen vale, ikkagi omaks. Pärast seda olin palju aastaid enda vastu väga-väga kuri. Mul tekkis ka toitumishäire, tundsin end väga valesti oma kehas. Mul oli pikalt tunne, et ma ei tohi ennast nähtavaks teha, kui mul ei ole ideaalset keha. Sellest arenes välja sotsiaalfoobia, mis panigi mind inimesi vältima.

Kas sul oli ka mingi läbimurdemoment, kui tundsid tõesti, et ei jaksa enam selle valu sees elada, et sul on vaja leida mingi viis, kuidas terveneda? 

Jaa, oli küll. See juhtus paar kuud enne seda, kui sain 18. Mind oli selleks hetkeks juba vägistatud. Ma olin nii katki, nii pahane iseenda peale, ja kartsin tohutult maailma ja inimesi, igat pilku ja kommentaari. Samas ma tundsin, kuidas mu sees pulbitsevad meeletu loovus ja tahe. Ma sain aru, et nii katkisena, end maailmast eemal hoides ei saa ma kunagi luua. Ainus viis edasiliikumiseks oli võtta selle valu eest vastutus. Sellel kevadisel hetkel kaks kuud enne oma sünnipäeva olin õue pääl ja ma nägin end vaimusilmas 40-aastasena. Ma nägin, et kui ma ei tegele endaga, siis olen selleks hetkeks väga katki, väga kibestunud ja tõenäoliselt surnud, enesetapu teinud. Siis tekkis minus väga tugev sisemine tunne ja veendumus, et nüüd on vaja endaga süvitsi tegelema hakata. Kui jään ootama, et tervenemine tuleks kuskilt väljastpoolt, ei saabu see kunagi. See on väga valus punkt, sest kui oled olnud ohver, siis on väga raske tunnistada, et tervenemisotsuse pead ikkagi tegema sina ise. Oluline on küsida tervenemisprotsessis abi ja võtta seda ka vastu. Me vajame tuge, et oma traumadest välja tulla. 

Kui oled olnud ohver, siis on väga raske tunnistada, et tervenemisotsuse pead ikkagi tegema sina ise.

Ma ei teadnud varem, et tegutsesid enne filmindusega alustamist kaasaegse kunstnikuna. Nägin muu hulgas kahte videot. Ühes rebisid sa Sirbist välja artikli, kortsutasid selle kokku, panid suhu ja sülitasid pärast palliks mälumist välja. Miks sa sellest kaugenesid?

Sellest rääkimiseks pean jutustama, kuidas ma üldse kaasaegse kunsti skeenele sattusin, nimelt tänu fotograafiaõpingutele Tartus. Mul oli teismeeas väga pikk periood, kui ma ei käinud üldse väljas ja vaatasin telerist ainult filme. Need lummasid mind. Film on alati minu sees olnud. Ma sain väga täpselt aru (ja ma ei tea, kuidas), mis omadusi režissööritöö eeldab. Mõistsin, et ma olen liiga katki, et suudaksin enda häälele kindlaks jääda, kui mu ümber on tohutu tiim. Kui ma nii väga maailma kardan, siis mismoodi ma režiid teen? Siis läksin fotograafiat õppima, et mõista, kuidas mõelda visuaalselt, sest kool oli olnud nii tekstikeskne. Tahtsin süveneda ühte kaadrisse, mõista seda, ja minna siis liikuva pildi juurde. Sel ajal pulbitses Pallas loovast energiast. Peeter Linnap, kes on seal siiamaani professor, tutvustas kaasaegset kunsti ja ütles, et seal ei pea ainult fotograafiaga tegelema. Siis hakkasingi lähenema loomingulisele eneseväljendusele kaasaegse kunsti kaudu. Olen fotograafiaõpingutele väga tänulik. Ma mäletan, et ühes esimestest tundidest tegi Peeter Linnap kohe selgeks, et süütut pilku pole olemas.

Mida see tähendab?

See tähendab seda, et kui sa vaatad midagi läbi objektiivi, on see tegelikult alati subjektiivne. Asetad selle mingile kõrgusele, paigutad selle ruumi. See on illusioon, et dokfilm on objektiivne. Alati on mingi autoripositsioon, oled sa sellest teadlik või mitte. Meie pilk on seotud meie isikliku taustaga, sellega, kuidas me oleme harjunud vaatlema. Operaator Ants Tammikuga koos „Savvusanna sõsaratega” töötades oli väga oluline, et see pilk ei oleks seksualiseeritud. Tihti ei ole me sellest teadlikud, kuidas me vaatleme. Aga mingi pilk on alati olemas.

Ma saaksin tõenäoliselt kõhutunde pealt aru, kas kaader on seksualiseeritud või mitte, aga kas oled leidnud enda jaoks mingid sõnad, et kirjeldada mitteseksualiseeritud naisekeha kujutamist? 

Esiteks tähendab see rahu tegemist sellega, et kaadris on naiste kehad ja see on fine. Vaatleja ei pea neist põlema minema, ei pea tahtma neid omada, ei pea tahtma neid hinnata. Need on lihtsalt kehad. Ma ei pea jälgima pidevalt tissi või tussi või olema kuidagi erutunud, et olen nende kehadega saunas. Lihtsalt kehad, lihtsalt kehad, lihtsalt kehad…

Nahk ja poorid ja karvad…

Täpselt. Pigem näha tekstuure, maastikke, otsida seda, kuidas keha kõneleb. Kui naist vaadeldakse kui ahvatlust, on see energia kohe tajutav. Oleme harjunud naisekeha arvustama, hindama, valeks tegema. Oleme naisekeha hindamisega nii ära harjunud, et arvame, et teistmoodi ei olegi võimalik. Male gaze on sooülene, väga paljud naised vaatavad enda ja teiste naiste kehasid samuti läbi male gaze’i.

Kui naist vaadeldakse kui ahvatlust, on see energia kohe tajutav.

Sa oled kirjeldanud nii selle filmi sündi kui ka oma loomisprotsessi üldiselt hästi intuitiivsena. Kuidas sa aru saad, et sinuga räägib intuitsiooni, mitte hirmu või valu hääl? Kas need kõlavad üksteisest kuidagi erinevalt?

Jah, need kõlavad erinevalt. Intuitiivse hääle suunas liikumine eeldabki iseendasse vaatamist ja iseenda kuulama hakkamist. Arvame tihti, et räägime enda häälega. Kui aga käivitada protsess, mille käigus lubad kõike kahtluse alla seada, lähed näiteks suitsusauna ja küsid, et kellele see hääl tegelikult kuulub, siis tegelikult selgub tihti, et see ongi kellegi teise hääl, mille oled endale võtnud. Pealiskihist sügavamale minev kuulamine on alati kehaga seotud. See hääl ei kõnele mõistuse tasandil, sest mõistuse tasandil võid sa igasuguseid asju öelda. Oleme sageli kuskil ülemises sfääris ja usume ka iseenda valesid. Alles siis, kui laskud oma sisemistesse hämaratesse nurkadesse, võid avastada enda hääle. Alguses on see pisikene piuksuv hiireke, siis aga muutub järjest tugevamaks. Kui hakata elama intuitsiooni järgi, kuulates oma sisemisi impulsse ja väetasandit, peab see mingis mõttes olema totaalne, sest sellel on oma loogika ja struktuur. Kui ma seda ei kuula, siis saan kohe mingi… (teeb plahvatuse häält). 

Samal ajal elame me kultuurilises kontekstis, mis õilistab ratsionaalset loogikat ja ajus elamist kui tõe allikat. Kuidas sa nende eri tasandite vahel navigeerimisega toime tuled? Kas tunned, et see kontekst teeb sulle vahel haiget ka või on need omavahel pigem kasulikus dünaamikas?

On olnud perioode, kus need teevad haiget ja ma ei ole osanud nende vahel seda dünaamikat luua. Praegu on need harmoonias. Sinuga rääkides kasutan ma sõnu, loogikat. Jah, mida enam ma enda sisemist häält usaldan, seda rohkem tekivad selle taha loogilised sõnastused. Projekti alguses on mul väga raske raha saada, sest ideed ilmutavad end mulle rohmaka pilvena, impulssidena. Selles ei ole nüansse, see on täis tahumatuid tükke. Siis algab destilleerimisprotsess. Kõik muutub nüansirikkamaks, peenekoelisemaks. Selleks võib kuluda kuid.

Kui hakata elama intuitsiooni järgi, kuulates oma sisemisi impulsse ja väetasandit, peab see mingis mõttes olema totaalne, sest sellel on oma loogika ja struktuur.

Siia sobib väga loomulikult küsimus su tööde isiklikkuse kohta. Kui mõtled esimeste teoste peale, kus sina olid nii jutustaja kui ka peategelane – kuidas inimesed reageerisid?

Oli igasugust vastukaja. Öeldi, et see on liiga isiklik, robustne ega huvita kedagi. Nüüd vaatan tagasi, näiteks filmile „Emaga kloostris” (2018), ja saan aru, et see oli protsessi väga oluline osa, et teeksin „Savvusanna sõsarad”. Kuidas jääda nendel hetkedel, kui saad kriitikat, mis puudutab sinu meetodit, sinu neuroloogilist sättumust või seda, kuidas sa mõtled, endale kindlaks ja seda usaldada? See on olnud katseid ja eksitusi täis protsess. Nüüd vaatlen seda pilguga, et it all makes sense, aga tollal ajas see väga segadusse. 

Mulle hakkas käima kaasaegses kunstis õudselt närvidele see, et tundus, et inimesed loovad teoseid välisest survest, mingist moevoolust lähtuvalt. Sisemist tunnet nähti kui midagi nõmedat ja alaväärset. Käisin näitustel ja tundsin, et enamik neist ei kõnetanud mind üldse. Taotleti mingit uudsust, aga see ei olnud üldse uus, seal ei olnud väge taga. Ma tõesti usun, et kunst saab olla julge ja innovaatiline ja samas puudutada südameid. Mina toimin nii. Mind huvitavad alati inimesed minu ümber. Mul on sisemist ruumi, et kuulata väga erinevaid hääli.

Nägid filmi tehes ja näed nüüd ka publikuga kohtudes naisi, kelle nägu või sõnad peegeldavad isiklikku kogemust seksuaalse vägivallaga. Kas tunned viha nende meeste vastu, kes on enamasti selle seksuaalse vägivalla põhjustajad?

Ma tunnen viha patriarhaalse mõttemaailma suhtes. See on põhjustanud nii palju kannatusi ja ma olen täielikult selle vastu. Patriarhaalne mõttemaailm on sooülene. Filmis on juttu ka emadest, kes seda endas kannavad. Ma asetan vägivaldsed teod konteksti. Kust need inimesed tulevad? Mille keskel nad kasvanud on? Millised on olnud mõttemallid nende ümber? Kui kannaksin viha kas või enda vägistaja vastu väga aktiivselt, akuutselt, igapäevaselt, siis annaksin oma jõu talle ära. Tema võttis jõuga minu tahte ja minu keha. Ei, ma kogun oma jõu kokku enda sisse. Seda jõudu toob tagasi ka see, kui annad hääle oma kogemustele. 

Nende valude laiemas kontekstis nägemises ja kunstnikuna selliste küsimuste küsimises ei ole midagi naiivset. See on minu nägemuses viis, kuidas jääda ellu ilma oma jõudu ja väge ära kulutamata. Milles peituvad vägivaldse mõtlemise juured? Sümptomitega on loomulikult vaja tegeleda, kui toimub akuutne vägivallajuhtum, aga seejärel tuleb proovida tegeleda probleemi juurega. Mis keskkonnas me kasvame? Mis toimub meie koolides? Mis toimub meie perekondades? Koduukse taga?

On väga oluline asjadest rääkida, mitte teha nägu, roosad prillid ees, et siin on lihtsalt roosamanna, kuigi tegelikult on mingi ilge sitt.

Traumadest kõneledes on väga oluline see, et kui juhtub trauma, siis kuidas institutsioonid, nagu politsei, sellele reageerivad. Nad võivad aidata märgatavalt terveneda või, vastupidi, olukorra veel hullemaks teha. Mul on tegelikult kahjuks mitmeid seksuaalse vägivalla kogemusi. Üks neist juhtus suhteliselt hiljuti, umbes neli aastat tagasi. Üks ennast ajurveeda terapeudina esitlev inimene hakkas mind seansi ajal seksuaalselt ahistama. Tema kohta oli jäetud väga head tagasisidet, ta jagas infot selle kohta, kus ta on õppinud. Kõik osutus valeks. Olin selleks hetkeks palju teadlikum ja andsin asja politseisse. Esimese astme politsei tagasiside oli täpselt selline, et sain aru, mida minu esivanemad pidid tundma: ise oled naiivne idioot. Heade juristidest sõprade abiga läksin asjaga edasi. Case’i sellest küll ei saanud, aga vähemalt tunnistas kõrgema astme kohus, et selle inimese käitumine ei olnud õige asi. See andis mulle jõudu. On väga oluline asjadest rääkida, mitte teha nägu, roosad prillid ees, et siin on lihtsalt roosamanna, kuigi tegelikult on mingi ilge sitt. 

Sa oled mittebinaarne. Kuidas sa selle mõistmiseni jõudsid?

Siis, kui tekkis sõnastus. Kui ma kasvasin, ei olnud minu ümber neid sõnastusi. Kui hakati rääkima rohkem eri viisidest, kuidas ennast tajuda, tundsin end kohe ära. Nagu muude intuitiivsete protsesside puhul – sõnastamise hetk on väga oluline. See aitas mul mõista ja aktsepteerida iseenda taju. Sain aru, et ma ei pea ennast kitsasse kasti panema, saan olla sooülene. Ma ei näe maailma binaarsete opositsioonidena. 

Ma ei pea ennast kitsasse kasti panema, saan olla sooülene.

Kui olin Ameerika põlisrahvaste juures higitelgis, siis nad rääkisid, et maailmas ei ole ainult mees ja naine, vaid on mees-naine ja naine-mees, mees-mees ja naine-naine. Minu reaktsioon oli, et jee, I’m in the club! Mul on usku, et Eesti väga vanas kihistuses, ja ma ei räägi siin 19. sajandi kontekstist, leidub midagi sarnast. Meie kultuuri juurikas asub looduses ja ajatajus, mis ei ole lineaarne, vaid tsükliline. Ma usun, et see taju ei ole üldse binaarne olnud. Ma näen loodust hingestatuna, tajun meie ümber väga erinevaid olendeid. Ka „jummal” peaks olema eelkristlik soome-ugri sõna. Mina kasutan seda täielikult mittebinaarses tähenduses.

Kui sa „jummal” ütled, mis pilt sul pähe tuleb?

Teatud energia, vägi, kus toimub sulandumine. See on sooülene printsiip, sooülene vägi. Sellist taju õpetas mulle kusjuures ka minu vanaema. Ei olnud jumalat kui karistavat või kontrollivat isa. 

Kuivõrd pidev on su kontakt väega elu jooksul olnud?

See on mul olnud lapsest peale. See tähendab hästi tugevat taju seoses sellega, kuidas kõik meie ümber on hingestatud. Ma ei mäleta, et keegi oleks mulle seda otseselt õpetanud. Ma tajun väga tugevat ühisosa kõige elavaga. Loodusõpetustundides, kus õpetati elus ja eluta looduse vahel vahet tegema, oli mul väga keeruline. Ma ei saanud sellest üldse aru – kivid on ju ka elus! Ma näen maailmas vorme ja tajun väge, mis on täiesti tohutu ja vormideülene. Ma tajun seda kõiges, kõikides inimestes ka. See aitab mul suhestuda enda jaoks väga erinevate inimestega. Meid eristavad mingid vormid – kontseptsioonid, usud või tõekspidamised. Nende all on vormitu kogu potentsiaali sisaldav vägi. Nii tajun ma maailma.

Kuhu paigutub selles kontekstis armastus? Milline on su armastusteooria?

Kui mu vanaema suri, ilmutas ta end mulle enne matuseid veel unes. Ta rääkis, et mul sünnib tütar, ja nii sellest, mis hakkab olema, kui ka sellest, mis on olnud. Ma küsisin: „Vanaema, mis on siin kõige tähtsam?” Ta ütles, et ikka armastuse õppimine, heatahtlikkuse arendamine endas. See, mille poole sihtida, peitub väes, kus on vormideta, piirideta energia, kus sina ja mina oleme üks. Me läheme kastidest, millega oleme üles kasvanud, sügavamale tasandile. Materiaalses maailmas tähendab armastus teekonda selleni. Võin armastada ükskõik keda, s.t suhestuda tema väega, mis ületab igasuguseid vorme.

See ühtib ka laiema piirituse ja poorsuse küsimusega. Sul ei tundu olevat eraldi era- ja tööelu, eraldi professionaalset mina ja isiklikku mina – need tunduvad loomulikult kokku sobivat. Kuivõrd sa ise tunned, kas ka muudes kontekstides oleks tervem ja inimesi toetavam, kui neid piire ei püütaks nii selgelt kehtestada?

Oluline on, et see, mis mulle sobib, ei muutuks dogmaks. Ma tean inimesi, kes hoiavad väga rangelt kinni neist piiridest, mis nende jaoks toimib. Mina tunnen end kõige paremini piirideüleselt. Minu töö ongi minu elu ja mulle meeldib niimoodi. Siinkohal mõtlen, et oot, Anna, on erinevad tajud. Tugev ühiskond on see, kus luuakse eri võimalusi ja kus on paindlikkust eri struktuuride jaoks. 

Mängufilm on tavapäraselt oma struktuurilt palju rigiidsem kui näiteks dokfilm. Minu soov on leida enda jaoks sobiv struktuur, mis on pigem piirideülene või kus on väga palju teadmatust, ning siis rännakule minna. Samas tean palju selliseid režissööre või operaatoreid, kellele see üldse ei sobiks. Probleem ongi selles, et meil on kujunenud arusaamad, mis põhinevad tugeva meesrežissööri kogemusel ja häälel. Kuidas saaks olla nii, et kuulda oleksid erinevad hääled? 

Hästi oluline on leida need inimesed, kes ei suru sinu loomuomast häält või toimimismehhanismi maha. Seda olen ma „Savvusanna sõsarate” filmi protsessi käigus õppinud. Filmi produtsent Marianne Ostrat tegutseb ka väga palju intuitsiooni ja vaistu pealt. Ta ei naera mind välja, kui ma ütlen, et kuule, ma nägin unes stseeni, mis peab filmis olema. Koostöö, kus peab võitlema õiguse eest toimida oma häälest ja tajust lähtuvalt, pole võimalik. Minu arust on siis juba lihtsam öelda, et aitäh, lähme lahku.

Filmikoolis õpetati meile, et kõige hullem asi on ebakindel režissöör. Mäletan, kuidas mu sees tekkis sihuke hõõguv häbi, et oota, kõik on siin mingid enesekindlad… Kalibreerisin end sealt ümber: olen küll ebakindel ja ma katsetan. Teatud asjades olen ma kindel, aga mul on õigus olla ka ebakindel, haavatav. Ma ei lähe selle malliga kaasa, kuidas on harjutud režissööridest mõtlema.

Koostöö, kus peab võitlema õiguse eest toimida oma häälest ja tajust lähtuvalt, pole võimalik.

Mängu tuleb ka küsimus, et millisena me üldse enesekindlust kehaliselt või kohalolu mõttes kujutleme.

Just täpselt, vaat see on väga oluline. Kui ma teen ennast haavatavaks, siis see ei ole nõrkus, vaid tugevus. Meie filmimisprotsess oli väga läbipaistev. Ma arvan, et me ei pea julge ja ausa asja saamiseks inimest manipuleerima, saab teistmoodi.

Mida sa oled pidanud ohverdama või oled otsustanud ohverdada, et olla kunstnik?

Majandusliku kindluse. Olen tõesti pühendunud ainult loomingule. Kui mul ei oleks olnud kulka aastast stipendiumit, siis ma ei usu, et oleksin saanud magistrisse minna. Olen valinud selle tee täies teadmises, et see on ebastabiilne. Aga ma ei oleks seda teinud, kui ma ei teaks, et mul on võimalik ema juurde minna, et peavarju saada, kui väga keeruliseks läheb. Mu ema on mind väga palju materiaalselt toetanud. Küsimused seoses haigekassa või sellega, kuidas eeldatakse väga palju tasuta tööd, on valusad. Olen nelikümmend ja tean mitut endavanust, kes on nüüdseks lõpetanud loominguga tegelemise, kuna nad ei suutnud oodata ära hetke, kui hakkab hästi minema. Sellest on tohutult kahju.

Olen valinud loometee täies teadmises, et see on ebastabiilne.

Küsiksin lõpetuseks küsimuse, mis on mind selle vestluse jooksul kaks korda nutma ajanud. Kust oled leidnud usu või teadmise, et loominguga tegelemine ei ole isekas?

Tead, selle küsimuse jaoks võtsin ma vist paar aastat. Ma mediteerisin selle peal väga sügavalt. Kas minu lapsepõlvest peale tajutud soov luua on lihtsalt mingi ego masturbatsioon? Käisin selle küsimusega ära väga sügavates kohtades enda sees. Jõudsin selleni, et kui teeme seda kontaktis südamega, mõeldes sellele, et meie eesmärk ei ole mitte lihtsalt kunst kunsti pärast – mina sellesse ei usu, see oleks minu jaoks isekas tee –, vaid see, kuidas see suhestub meie aegruumiga, siis see tuleb minu südamest ja on mõeldud teiste südamete jaoks. Selleni jõudes tundsin rahu, et niimoodi ei ole see lihtsalt isekas tahe. Sisenen enne igat projekti meditatsiooni, et mõista, kust tuleb tõuge filmi teha. Mis energiat või väge see kannab? Vahel kuulen endas lihtsalt hirmu, FOMOt. Kui saan aga aru, et filmi soov tuleb minu südamest, kannab tugevat ühiskonnaga seotud impulssi, mille koha pealt ei saa vaiki olla, siis võin seda usaldada. Kui julged endalt neid küsimusi küsida, siis ma arvan, et leitud vastused kannavad loomisprotsessi lõpuni välja. Isegi kui vahepeal on väga keeruline, on sul autorina kontakt oma häälega. Tuleb lihtsalt seda häält täielikult usaldada. 

Johanna Reinvald (@milkgirl373) tegeleb väga ebakvaliteetse foto- ja videograafiaga. Praegu õpib kaamerat kasutama.