Siim Preimanil õnnestus külastada 11. korda toimunud kunstifestivali Sequences avamist Reykjavíkis. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kollektiivi kureeritud peanäitus tõi kokku kunstnikud Baltikumist, Islandilt ja mujalt maailmast ning kandis pealkirja „Ei näe”. Kuna tegemist oli meie reporteri esimese korraga sellel kaugel põhjamaisel saarel, jäi tal näitus loodust imetledes peaaegu nägemata, aga midagi ta siiski lõpuks ikkagi nägi.

Alkoholine õhuvirvendus kannab minuni rõõmsameelse küsimuse: „Miks sa nii tõsine oled?” On reede varahommik, ootan Helsingi lennujaamas Reykjavíki suunduvale lennule pääsemist ja silmitsen parasjagu üht ajalehestendi. Haavun, sest enda meelest pean end nelja nappi unetundi arvestades niigi hästi üleval. Küsijaks on üks ilusa jässaka keha, punaka nina ja kõrvuni naeratusega trolli moodi mees, kes asub mulle küsimata, aga lahkelt oma elust ja hiljutistest sekeldustest jutustama. Ta elab juba 15 aastat kaugel Islandi põhjaosas, peab seal hotelli, armastab loodust ja mägesid ning kurdab, et pärast sõja algust on vene turistid kokku kuivanud. Lõpuks soovitab ta mul kindlasti Vene meedial silma peal hoida, sest „seal öeldakse välja asju, millest meie omad rääkida ei julge”, ning „üleüldse on kahju sellest, milliseks Eesti Vabariik muutunud on”! Välja lööb mu allergia väliseesti konservatiivsuse vastu ja ma nähvan: „Jube raske on riiki paremaks teha, kui kõik te, paremad pojad, kodumaalt jalga lasete!” Selle peale jääb ta vakka ja pomiseb: „Sul on tuline õigus.”

„See näitus võrsub ümbritsevast pimedusest. See algab tundest, et maailm mureneb meie kätes ning tugev tuul puhub viimasedki riismed kaugemalegi veel,” algab KKEKi kollektiivi kureeritud kunstifestivali Sequences näituse „Ei näe” kuraatoritekst. Sihitus, lootusetus ja hoomamatus on nüüdisaegse elu pärisosad. Ma tean, et nii mina kui ka mu trollist sõber tunneme end suuremate jõudude ees jõuetuna, aga ma tean ka, et mitte samadel põhjustel. Sotsiaalia asemel süveneb näitus mitteinimkesksetesse mikro- ja makromaailmadesse nelja peatükiga alapealkirjadega „Pinnas”, „Maa-alune”, „Vesi” ja „Metafüüsiline”, millele lisanduvad veel teosed peamiselt Reykjavíki avalikus ruumis, aga kaugemalgi. Näitus on suur empaatiaharjutus nii kuraatoritele kui ka külalistele. Kuidas mõelda maailmast kellegi või millegi teise perspektiivist? Kuidas lasta lahti lühikese inimelu mõõdupuust ja sukelduda sügavasse aega?

Hotellist jalutan Marshall House’i avamiseelsele kuraatorituurile peatükkidel „Pinnas” ja „Maa-alune”. Tuuri ajal jälgin mõnuga, kuidas Marika Agust, Maria Arusoost, Kaarin Kivirähkist ja Sten Ojaveest koosnev neljapealine kuraator sujuvalt omavahel jutujärge jagab. Kui ühe pea hoog raugeb, võtab järgmine üle, ja nii edasi. Kuigi kuraatorid minuga päriselt ei nõustu, arvan siiski, et kollektiivse autorlusega kaasnev nihe on esmajoones väärtuspõhine ja alles seejärel korralduslik. Olles ise olnud nii üksikautori kui ka rühmaliikme rollis, tean, et ka esimesel juhul seisab minu selja taga teoreetikute ja käsitööliste armee, kelle mitmekülgse panuse kanaldamisel sünnib lõpuks justkui minu (üksik?) autoripositsioon. Ühe näituse, teose või performance’i valmimiseks kulub ikka sama palju tööd, sõltumata sellest, mis rollide vahel see näituse tiitrites ära jaotatakse. Aga mida toob kaasa see, kui keegi on loetletud kaaskuraatori, mitte pelgalt kommunikatsioonijuhi või assistendina? Kõnealuse näituse puhul vastutasid kõik kuraatorid kontseptsiooni ja kunstnike valiku eest võrdselt, aga igaüks võttis endale lisarolle: kes keskendus rohkem tekstidele, kes produktsioonile, kes kommunikatsioonile jne. Mulle tundub, et nähtamatu autorluse horisontaalne jagunemine resoneerib ka inimsilma eest varjatud fenomenidega tegeleva näituse sisuga. 

Kas kuuleme puude ja kivide laulu? 

Silmitsedes Alma Heikkilä teost „flashing decaying wood”, mis kujutab ühe laguneva puutüve sisemust, pean endale jälle meelde tuletama, et sellised nähtamatud protsessid ei ole ühiskonnas ühtviisi võrdselt teadvustatud. Kui ka on, siis sageli pinnapealselt, üheplaaniliselt. Umbes nii, et putukas sööb puitu selleks, et ta saaks enda kõhu täis, aga mitte: putukas sööb puitu, et elada ja saada selle imelise elu lõpuks mullaks, millest võrsub vili, millest saab leib ja õlu inimlooma laual, et ta saaks elada, et saada mullaks, et… Alles hiljuti vaidlesin ühel perekondlikul pikalauapeol selle üle, et üks puu linnatänaval ei ole seal ainult ilu pärast, pelgalt esteetiline objekt, vaid ka funktsionaalne, varju pakkuv, toitainerikas ja vett talletav elusolend. Sellist sügavat ja empaatilist mõistapüüdmist peegeldub Bjarki Bragasoni teostekomplektis, mis moodustab omamoodi järelhüüu, kiituse ja pühitsuse puule, mille kõrval ta üles kasvas ja mis peagi maha saetakse. Tulles küll riigist, mis lühinägelikult oma metsade arvelt rikastub, tundub see ühe puu lugu sellel kiviklibusel ja samblasel saarel, kust metsad kadusid juba sajandeid tagasi, ometi sedavõrd traagilisem.

Jah, „Ei näe” unistab hääle andmisest mitte-inimseisukohtadele, aga ometi ei saa me ju iseenese inimsusest kunagi lahti. Nii võrsuvad inimautorite teosed ikkagi oma kogemusest, see tähendab inimese katsest kuidagi seda mitte-inimest mõista, selle võõra temakesega empatiseerida. Ühes oma essees igatseb kirjanik Paul Kingsnorth uue kirjanduse järele, kus tegelasteks ei oleks inimesed, vaid puud ja kivid, et meie kunst annaks tõeliselt edasi mitmesuguste entiteetide kogemusi. Näitusel jalutades näen ma, et selline kehastumispüüd on küll kunstiliselt põnev harjutus, ja nagu juba öeldud, empaatiatrennina väärtuslik, aga tegelikult me ju teame, et need on puud ja kivid ise, kes peaksid kirjutama need õiged raamatud puude ja kivide sündmusterohkest elust.

Tants mere, tuule, Kuu ja Maaga

Laupäeva hommik, õues on miinus pool kraadi, Vesturbæjarlaugi välibasseinis kolmekümne ringis. Ujun pool kilomeetrit krooli, käed vaheldumisi soojas vees ja külmas õhus. Hingates kriibib jäine õhk kurku ja seljale langevad pehmed, aga külmad lörtsiräitsakad. Pärast trenni lösutan kuumaveevannis ja vaatan, kuidas lapsed madalas basseinis veesõda mängivad ja liugu lasevad. Olen ainuke, kes külmetust kartes mütsi kannab, seega ilmselgelt ainuke karastamata turist.

Tuult trotsides rühin üle mõõna paljastatud kitsukese maasilla Grótta saare tuletorni suunas, kus asub Precious Okoyomoni ja Dozie Kanu installatsioon, mis muudab kuuldavaks ja nähtavaks Islandile nii iseloomuliku tuule. Ümber majaka on riputatud hulganisti väikeseid kellukesi, mis tuule käes kolisevad. Torni tipus saame kuulda kontaktmikrite püütud vibratsioone majakast endast. Kuulen enda kõrval kedagi porisevat, et see töö on nõnda tuntud kunstniku kohta liiga basic. Mina jällegi naudin neid hetki, kus kunst saab sündida justkui eimillestki, aga mille ärkamisel on dramaturgiline vastutus jagatud planetaarsete jõududega. 

Pärastlõunal põikan tagasi Marshall House’i, kus Pola Sutryk pakub keskaegsete kõrtside igaveste padade tavast inspireerituna terve festivali vältel (ajutist) igavest suppi. Helbin esialgu veel heledat ja kerget leent, milles on natuke kartuleid, sellerit, peterselli, sibulat ja mis peaks festivali kestes kõigi eelduste kohaselt muutuma üha tumedamaks ja tummisemaks. Söögi ajal kõneleme Islandi maitsetaimedest ja -sammaldest, aga vahetame teadmisi ka Poola ja Eesti maitsete kohta. Küsin Polalt enne lahkumist, kas tal on ka plaanis koos meiega järgmisel päeval Islandi loodusesse väljasõidule tulla, aga ta vangutab pead, ja mina mõistan hetkega oma küsimuse tobedust. Võõrustaja kunst seisneb kohalolus ja nii nagu mul oli õnne viivuks temaga supipaja kõrval kõneleda, ootab see õnn järgmiste päevade jooksul teisigi külastajaid. 

Õhtuhämaruses jõuan Nordic House’i, kus avaneb näituse kolmas peatükk pealkirjaga „Vesi”. Avamismelusse sekkub Edith Karlson, kes laulab seljaga publiku poole istudes, et „meri on, meri jääb, meri olema peab”, ümbritsevatel seintel Anna Niskaneni vetelaineid kujutavad tsüanotüübid ning ruumi keskel tema enda (ja näituse nimi)teos „Ei näe”. Vapralt esitab ta publikule kogu laulu, ja ma tunnen mingit kummalist, isegi väiklast naudingut enda sees. Ühelt poolt selle pärast, et olen peale kuraatorite üks vähestest inimestest näitusesaalis, kes mõistab laulu sõnu. Aga ühtlasi selle pärast, et tean, et selle on kirjutanud Kihnu Virve, samuti mandrist kaugel, igast küljest merest ümbritsetuna elanud laulik. „Vee” peatükk jätab mulle üldse kõige sügavama mulje, kuigi mul on tunne, et see tuleb rohkem ruumist ja näituse rütmist, mitte tingimata kunstiteostest enestest. Niskaneni töödest ümber nurga nuhin Kärt Ojavee klaasist, hõbedast ja viirukitest installatsiooni ning leian end näitusel uidates üha uuesti selle juurde järgmise hingesõõmu jaoks tagasi pöördumas. 

Teine autor, kelle teoste juurde ma mitu korda tagasi lähen, on Naima Neidre. Tema kolm väikest pilti, kaks oforti ja kuivnõel, kehtestavad end teiste tööde keskel mingi salapärase tasakaalukusega, mille kirjeldamiseks ma ka nüüd, mõned nädalad hiljem päris õigeid sõnu leida ei suuda. Ma püüdsin nende eest põgeneda, leida silmi ka teistele teostele, aga silmanurgast nägin neid vilksamisi taas, tundsin nende kutset, ja alistusin sellele. Üldse on Baltikumi vanema põlvkonna autorite kaasamine üks „Ei näe” tänuväärseimaid žeste. Olgugi et põlvkondadeüleseid dialooge on vähemalt Eestis juba mitmeid aastaid aina süveneva huvi ja tundlikkusega kureeritud, saab see suundumus Islandil rahvusvahelise mõõtme, saab omamoodi valmis. (Kas me tõesti hakkame kasvama välja kunstipõlvkondadevahelisest tülist?) Lisaks Naima Neidrele on teistes peatükkides esindatud ka Elo Järve teosed, kelle looming tõeliselt buumib (küll postuumselt), sest on praegu eksponeeritud lausa kahel näitusel Tallinnas, ning läti kunstnik Zenta Logina, kelle abstraktsed maalid ja tekstiilid on inspireeritud kosmilistest inimülestest nähtustest ja protsessidest. 

Reykjavíki mõistes keskusest kaugel, lennujaama taga asub black box’ist üritustepaik Post-húsið, mis on väidetavalt nii alternatiivne, et ka suur osa kohalikust kunstiväljast pole sinna veel jõudnud. Õhus hõljub küdeva sauna hõng ja ümberringi avanevad sisina ja plõksu saatel õlled. Kella kukkudes juhatatakse meid saali, mille transformatsioon on nii täielik, et pean vahel üles valgustussildade poole kiikama, meenutamaks, et asun Johhan Rosenbergi lavastuse „traps” tarvis kujundatud ruumis, mitte mingis tõelises rotipesas. Lavastuse teises osas ulatab Rosenberg mulle oma väikse näpu, mille ma vastu võtan, ja järgnen talle. Minust ja veel neljast publikuliikmest saavad osalejad tema tegelase sünnipäevapeol. Igaühele meist annab sünnipäevalaps mõne poosi või ülesande. Mu keha täidab ärev värin, ja väike näpp, mida üritan kõigest väest sirgena hoida, kisub teokarbi kombel krussi. Enne peo lõppu tõstab Rosenberg tähenduslikult oma väikse sõrme, vaatab mulle otsa ja ütleb: „We rule!”

Aurav auk, banaanid ja laulev Ragnar

Ka pühapäeva hommikut alustan ma ujumisega, seekord kesklinnas, Sundhöllini ujulas. Jälle kogen ma mõnuga külma tuule ja sooja vee kontrasti oma kehal ja jälle olen ma ainus villamütsiga turist kuumaveevannis. Ujula ees istun bussi, mis kunstnikust giidi Edda Kristín Sigurjónsdóttiri juhtimisel viib mind koos kunstnikest, kuraatoritest, külastajatest, kohalikest ja ajakirjanikest koosneva seltskonnaga ringreisile Reykjavíkist välja, Islandi loodusesse. Esimesena peatume Þorgerður Ólafsdóttiri teose juures. Ólafsdóttir on üks vähestest inimestest, kellel on õnnestunud külastada 1960ndatel vulkaanipurske tulemusena tekkinud Surtsey saart. Ligipääs saarele on rangelt piiratud, et jälgida, kuidas muu elu inimese sekkumiseta aegamööda uue maa koloniseerib. Kunstnik tõi sealt endaga kaasa arvatavasti esimese sellele saarele astunud inimese jälje, mille ta on betooni ja ookeaniprügi segusse valatuna kõrgele kaljurünkale betoonposti otsa asetanud. Ka saar ise peaks vaatepunktist nähtav olema, aga parasjagu on mere kohal tihe udu. Skulptuuri ümber jalutades tunnen, kuidas poorne ja habras laavakivi mu jalge all krudiseb, ja meenutan piinlikkusega küsimust, mille pärast maandumist taksojuhile esitasin: „Kas te siin kartuleid ka kasvatate?”

Mu küsimus saab vastuse järgmises peatuspaigas, Islandi Põllumajandusülikoolis, kus meie giid Edda jätkusuutlikku põllumajandust õpib. Meid kostitatakse kohapeal kasvatatud viljadest, sh kartulitest, porganditest ja tomatitest küpsetatud imemaitsva lõunasöögiga. Magustoiduks juhatatakse meid kõrvalasuvasse maasoojusega köetud kasvuhoonesse, kus meist igaühele pistetakse pihku killuke šokolaadi ja klaasike veini. Mõrumagus maius põses, jalutan soojas kristallpalees ja imetlen seal kasvavaid banaane, granaatõunu ja tsitruseid. Kuskilt kaugelt kostab imeilusat muusikat ja lähemale liikudes ilmub lopsakate lehtede vahelt välja Ragnar Kjartansson, kes, roosa siidsall kaelas, laulab ja mängib kitarri. Päev varem Reykjavíki kunstimuuseumi külastades langesin tema video „Sorrow conquers happiness” lummusesse, ja nüüd seisis ta ise siinsamas minu ees. Ülejäänud päev möödub nagu uduvines ja ma arvan, et ma ei ole ainus, sest kogu seltskond on väljasõidust ilmselgelt pahviks löödud. Ma küll külastan näituse neljanda peatüki „Metafüüsiline” avamist Islandi Rahvusgaleriis, ja naudin Bendik Giske ja Úlfur Hanssoni performance’it, aga ma ei ole mõtteis päriselt kohal, vaid Edda ja Ragnariga soojas banaanimajas. 

Viimane hommik. Täna enam ujuma ei jõua, isegi hommikusööki ei õnnestu enne taksosse hüppamist süüa. Õnneks antakse hotellist igale tublile eesti ajakirjanikule kaasa üks banaan ja üks müslibatoon. Askeetlikku einet nosides nõjatun laubaga vastu külma klaasi ja heidan viimaseid pilke einega samavõrd askeetlikule maastikule. Sõit toimub täpselt aeglase päikesetõusu ajal. Me alustame Reykjavíkis kottpimedas ja poole tunni pärast saabume lennujaama esimeste päikesekiirte valguses. Olgugi et tunnen end põhjamaises videvikus nagu kodus, kummastab see mind pea alati, nagu kogeksin seda elus esimest korda. Turvaväravate poole kõndides tunnen end valdavat meeldiva reisi lõpu melanhooliat ja ma kahtlen, kas suudan kirjutama asudes näitusekogemust Islandist endast lahti harutada. Lennukis loen uuesti kataloogi esimest lauset ning mõistan, et lahtiharutamisel ei olegi mõtet.

Siim Preiman on kunstnik, õpetaja ja kriitik, kes töötab kuraatorina Tallinna Kunstihoones ja kelle autoripositsiooni iseloomustab tugev keskkonnateadlikkus ning võrdsema ühiskonna poole liikumise taotlus. Praegu pusib ta EKA kaasaegse kunsti magistris maskuliinsuse ja hoole sõlme kallal: kokkab, koob ja leilitab.