Kas Estonia juurdeehitus võiks tsiviliseerumisprojektina tagada meie julgeolekut? Mida arvaks sellest Tammsaare? Vahest suurendaks julgeolekut hoopis see, kui kogu eesti kultuuri läbistaks leppimine kammerliku kutsumusega?

Kuigi julgeolekuolukord on juba pikka aega pingeline, pole Estonia juurdeehitus ikka veel valmis. Ja ometi on Rahvusooperi Estonia direktor selgelt öelnud, et kõrgkultuur on meie julgeolekupoliitika nurgakivi. „Kultuur on julgeoleku küsimus ning võib tekkida olukord, mil kriisis olev Lääs leiab, et me oleme kultuuriliselt nii olematud, et olemegi üks Venemaa perifeeria,” hoiatas hiljuti ka Jüri Reinvere.

Sümbolite ristumine

Siiani vaieldakse selle üle, kas ja kuhu peaks Estonia maja täpselt laienema. Seda, et kõrgkultuuri ei saa teha kitsastes tingimustes, kogetakse iga päev. Tantsijad ei saavat praegu Estonia laval isegi üht suurt ilusat diagonaali moodustada. „Sest diagonaal lõpeb ära, sein on vastas.”[1] Raske on kujutleda, et maja suurendatakse üles või alla, ehkki tehniliselt oleks see vast võimalik. Juurdeehituse otsus on juba sündinud ja nagu ütles Estonia direktor: „Räägiti juurdeehitusest, mitte sisseehitusest, pealeehitusest, allaehitusest. See otsus oli juurdeehitus.” Parim lahendus olevat liikuda Tammsaare parki pidi Pärnu maanteeni. Küsimus ongi keerdunud üsna põhimõtteliseks: kumb on olulisem, kas suur kultuuritempel või natuke haljasala? See, mis on valiku ühel pool, on justkui teada. Estonia polevat lihtsalt maja, vaid sümbol, mis muudab nähtavaks „ühe rahvakillu pretensiooni saada tsiviliseeritud ühiskonnaks”[2].

Küsimus ongi keerdunud üsna põhimõtteliseks: kumb on olulisem, kas suur kultuuritempel või natuke haljasala?

Teisalt võiks ka Estoniat ümbritsev park midagi sümboliseerida. Teatrimaja puhul on räägitud, kuidas see sündis rahva ühistööst. Aga ega ka vana turuväljak muutunud pargiks niisama. Suure aktsiooni käigus kisuti pärast sõda üles sealne asfaltkate, toodi mulda, istutati puud. 1970. aastatel püstitati juba suureks kasvanud puude vahele Tammsaare kuju. Seegi põhjustas vaidlusi. Kunstiteadlane Leo Gens kutsus üles hoolikalt kaaluma, kuhu sobib monument kirjanikule, kel on nii suur tähtsus eesti kultuuris – ning milline koht tagaks Tammsaare isiksusele vastava miljöö. Park Estonia kõrval oli väärikalt linna keskel. Samas mainis Gens, et sinna kavandati diagonaalseid kõnniteid, mis kohtuks just monumendi ees. „Seega muudetakse praegu suhteliselt vaikne ja eraldatud haljasala elavaks liiklussõlmeks ning väljaku keskel, teede ristumiskohal, algab niisugune rüselemine ja tõuklemine, mida võib võrrelda ehk ainult Kaubamaja esisega.”[3] 

Tammsaare ise olekski ehk nõustunud nende diagonaalteede kriitikutega, mis praegu pargist läbi lõikavad. On ju neiski sümboolsust – moodsa, kiirustava tsivilisatsiooni vaimu. „Aga kuhu me kiirustame?” küsiti tammsaareliku skepsisega, kui sai teatavaks projekt rajada kuue- ja üheksameetrised betoonteed. „Kas on tõesti tähtis, et juveelipoe eest Kaubamajja peab homme jõudma kolm minutit varem kui täna? Aga võib-olla oleks hoopis kasulikum senisest kauem jalutada või koguni pargis peatuda ning mõtiskleda, kas see aina kasvav elutempo, liiklusmüra, närvilisus ja infarktid on ikka progressi väljendus?”[4]

Mida arvaks Tammsaare? 

Mida arvaks Tammsaare Estonia juurdeehitusest? Kes seda täpselt teab, aga temagi mõtiskles kultuuri ja julgeoleku vahekorra üle. 1925. aasta alguses, kohe pärast Venemaalt mahitatud riigipöördekatset, avaldas ta essee „Meie kultuurist”. Vapustuse mõjul oldi sunnitud küsima, kas suurriigid ikka toetaks Eestit sõjaliselt. Nagu Tammsaare märkis, see oli eluküsimus, mis käis ühe väikese riigi olemismõtte kohta. Tavapäraselt oli Eesti esitlenud end Lääne-Euroopa kaitsevallina imperialistliku Venemaa vastu. Tammsaare sõnul olnuks aga kurb, kui eestlastel peale julgeoleku tagamise muid, tähtsamaid ülesandeid polekski. „Päälegi usume, et sellest meie erilisest ülesandest oleneb meie kaitsevöö-teenistuse edukuski. Ilma selleta ei või millelgi pikka ja püsivat iga olla. Seda meie erilist ülesannet, meie sisimat otstarvet, olemismõtet ja loomusunnilist tarvidust võiksime sõnaga „kultuur” tähendada.”[5] 

Niisiis esitas Tammsaare paradoksi: julgeolekukaalutlus ei saa olla kultuuri määratlemisel peamine, ent tõeline kultuur on viimaks ainus püsiv julgeoleku tagatis. Aga kuidas otsustada kultuuri taseme üle? Välismaalased küsivat alati, kus on teie muuseumid, pildigaleriid ja teatrid. „Ühesõnaga – kus on kõik see, mis räägib meie sisemisest loovast jõust, meie vaimu- ja hingeilmast?”[6]

Tammsaare esitas paradoksi: julgeolekukaalutlus ei saa olla kultuuri määratlemisel peamine, ent tõeline kultuur on viimaks ainus püsiv julgeoleku tagatis.

Tegelikult olid sellist küsimust ühtejärge esitanud pigem eestlased ise kui välismaalased. 19. sajandist peale oli proovitud luua tajutavaid, ümberlükkamatuid kinnitusi selle kohta, et eestlased on võimelised tungima kõrgkultuurini. Tsivilisatsiooni võrdpilt on aga traditsiooniliselt olnud kivist maja. Estonia ehitamise taustal oli baltisakslaste põlglik arvamus, et Revali ajaloolises keskuses olid võimu haaramas „äärelinnade puust hurtsikute arvukad omanikud”[7]. Estonia hoone rajatigi nii, et see jätaks varju kõrvaloleva saksa teatri. Avamisel nimetati seda kunstitempliks, mis aitab Eestit edasi kultuuri saavutamise teel. 

Siiski manitseti juba toona, et „mitte maja suurus ja hiilgus ei ole üksi tähtis, vaid veel tähtsam on see ülesanne, mille kättesaamiseks maja töötama peab”[8]. Varsti algasidki raskused, mis näitasid, et majast üksi ei piisa. Viisteist aastat hiljem väideti, et tõeline kunstiteater oli Eestis ikka veel olemas ainult idees. Kõrgel tasemel jõudusid olevat riigi peale nii vähe, et kokku tuleks ainult üks trupp, kes suudab täiuslikult esitada näitekirjanduse surematuid teoseid. Kuna raudteevõrk üha tihenes, siis olevat ideaal rändav kunstiteater, mis viib kõikjale Eestisse esimese klassi ooperi ja sõnadraama.[9]

Oopeririik 

Kummaline tõik: niipea kui Nõukogude armee 1944. aasta sügisel Eestisse jõudis, hakati lisaks Estonia taastamisele kavandama suurt ooperi- ja balletiteatrit. Kubatuur aina kasvas. Alguses pidi sinna tulema 800 kohta, siis otsustati, et peab olema vähemalt 1300. Miks selline prioriteet sõjast laastatud riigis? Parteijuht Nikolai Karotamm ütles, et Nõukogude võimu vastased olid levitanud palju valet, aga tegelikult pakub just uus süsteem suurimaid kunstielamusi. „Ainult sotsialistlik ja kommunistlik ühiskond seavad endale eesmärgiks kõige laiemate rahvahulkade, iga kodaniku kõigi kõrgelearenenud kultuuriliste ja esteetiliste vajaduste kõige ulatuslikuma, maksimaalse rahuldamise (ma ei räägi siin üldse kodanike aineliste vajaduste maksimaalsest rahuldamisest kui endastmõistetavast asjaolust!). Kõik kunstivarad – kirjandus, kunst, muusika – saavad alles sotsialistlikus korras laiadele rahvahulkadele kättesaadavaks.”[10]

Ooperit oli sajandeid kasutatud poliitilise võimu õilistamiseks.[11] Ühtlasi tähistas see tsivilisatsiooni tippu, nii et isegi Ameerika Ühendriikide keskosa metsikutel väljadel olid ambitsioonikamad väikelinnad pidanud vajalikuks püstitada kohaliku ooperimajakese.[12] Nõukogude Liit muutis ooperi- ja balletiteatri oma kultuuripoliitika tunnusmärgiks ja püüdis selle abiga väljendada esteetilise naudingu toomist tumedatesse maanurkadesse, kus kapitalistlikes tingimustes poleks iialgi kerkinud sellised kaunid sammastega hooned nagu 1930. aastatel Donetskis või Dušanbes.[13] Novosibirskis valmis 1944. aasta veebruaris koguni maailma suurim teatrimaja, mida ehtis 35 meetri kõrgune hiigelkuppel ja mille lava sügavuski oli 30 meetrit. 

19. sajandist peale oli proovitud luua tajutavaid, ümberlükkamatuid kinnitusi selle kohta, et eestlased on võimelised tungima kõrgkultuurini.

Nõukogude Eestis planeeriti ooperi- ja balletiteatrit Tallinna keskväljakule, valitsushoonete kõrvale. Kuna mõte ei teostunud, võttis sama rolli üle Estonia, mille taastamisel ei suurendatud küll eriti maja mahtu, aga sisu pidi kõnelema tehnilisest progressist – ilmus uus, suurem lava, mis jäljendas Moskva moodsaimaid teatreid. Vana, peagi kitsaks jäänud pöördlava oli hakanud 1930. aastatel nii kõvasti kolisema, et see segas etendusi. Nüüd sai dekoratsioone monteerida etenduse ajal külg- ja tagalava platvormidel, mis sõitsid vaheldumisi publiku ette. Avanes võimalus reguleerida mängupinna kõrgust ja tegelased said laskuda efektselt allapoole.[14] Pärast seda, kui taastamisega oli saavutatud lavatehnika viimane sõna, jäi veel üle luua sisu. Nikolai Karotamm näiteks soovis laval näha Eugen Kapi jüriöö ülestõusule pühendatud ooperit „Tasuleegid”, mis sisaldab võimsaid koore ja kulmineerub monumentaalse „Tasujate marsiga”.

Kammerlik kutsumus

Nõukogude imperialistlik kultuuripoliitika esindas katset tekitada aktiivse planeerimisega kultuuri, samamoodi nagu riigid arendavad ehituspoliitikat ja teisigi valdkondi. T. S. Eliot väitis 1940. aastatel, et selline arusaam oli kujunemas üldiseks suundumuseks pea kõikjal maailmas. Tegelikult olevat kultuur midagi orgaanilist, ise kasvavat, millele saab parimal juhul luua soodustavaid tingimusi. Samuti olevat kultuur alati paikne, kohapärimuslik.[15] Niisugune oli ka Tammsaare käsitlus, mis vastandas aegamisi kasvavat kultuuri väljast suurejõulisena sissevalguvale tsivilisatsioonile – ostetavale, kiiresti omandatavale moodsale klantsile.

Ooperi eripära on tõrkuda paiksust ja rahvuslikkust rõhutava kultuurimõiste vastu. Oma kosmopoliitsusega on see näidanud riigipiire ületavat tsivilisatsiooni vägagi meeldivast küljest. Mis oli 1939. aastaks suurem saavutus, kas see, et olid sündinud eesti algupärased ooperid (Adolf Vedro „Kaupo”, Evald Aava „Vikerlased”), või see, et Estonias esitati lausa kahes koosseisus suure menuga Donizetti „Don Pasqualet”, mille kohta öeldi uhkusega, et seda „ei mängi kaugeltki kõik maailma suurimadki ooperiteatrid”[16]? Igatahes oli antud mingit laadi vastus tihti esitatud küsimusele, et kas Eesti iseseisvusel on kultuuriline õigustus.

Kui loevad kõrge tasemega trupid, suured majad, parim lavatehnika, siis võib ikkagi tekkida küsimus, miks see riik siin, miks mitte mõni teine.

Samas, kui loevad kõrge tasemega trupid, suured majad, parim lavatehnika, siis võib ikkagi tekkida küsimus, miks see riik siin, miks mitte mõni teine. Ehk õnnestub julgeoleku vaatenurgast anda kultuuri ja tsivilisatsiooni eristusele ajakohane sisu: kultuur on see, mida ei saa osta ja uue võimu vastuvõtmise preemiana kiiresti sisse vedada. Sel juhul pole asi mitte niivõrd kunstilises tasemes kui asendamatuses või ainulaadsuses (mida ei pea muidugi võtma kitsalt rahvuslikus võtmes). Millest tuntaks puudust, kui siin hakataks suurte vahenditega edendama ooperikunsti, nagu Venemaa teeb praegu Donetskis?

Alvar Loog on pakkunud, et Eesti ooperikultuur vajab suurehitiste asemel hoopis väiksemaid vorme. Uusi võimalusi otsiv ooperikunst ei saavat siinmail loomulikult areneda suures saalis. Teisisõnu, just majanduslike piirangutega leppimine võib loominguliselt edasi aidata. Vahest tõotakski see midagi huvitavat, kui eesti kultuuri läbistaks üldisemalt resignatsioon ja kammerliku kutsumuse taju. Oleks tõesti kurb, kui peale julgeoleku tagamise eesti kultuuril muud mõtet polekski. Teisalt saab vaevalt pälvida sügavamat huvi pingutustega, mille tulemus on Eesti väiksuse tõttu paratamatult mingi ebamäärane kah-midagi-tsivilisatsioon.

[1] Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Linnar Loorits Teater.Muusika.Kino vestlusringis „Kas Rahvusooper Estonia juurdeehitus on võimalik?”, juuni 2021.
[2] Rahvusooperi Estonia loominguline juht Arvo Volmer Teater.Muusika.Kino vestlusringis „Kas Rahvusooper Estonia juurdeehitus on võimalik?”, juuni 2021.
[3] Gens, L. 1976. Kaalugem veel kord kõiki võimalusi. – Sirp ja Vasar, 08.10.
[4] Talu, V. 1976. Rahva ühistöö olgu püha. – Sirp ja Vasar, 29.10.
[5] Tammsaare, A. H. 1925. Meie kultuurist. – Vaba Sõna, nr 2.
[6] Samas.
[7] Wrangell, F. 1907. Die baltische Frage in persönlicher Beleuchtung. Reval: Franz Kluge.
[8] „Estonia” teatri- ja kontserthoone ajalugu (koost. Peets, H.), lk 112. Estonia, 1938.
[9] Homo theatralis 1928. „Estonia” ja „Wanemuine” üksteisele lähemale! – Postimees, 29.04.
[10] Karotamm, N. 1947. Sm. N. Karotamme kiri „Postimehe” toimetusele. – Sirp ja Vasar, 09.05.
[11] Bereson, R. 2002. The Operatic State. Cultural Policy and the Opera House. Routledge.
[12] Davis, R. L. 1989. Opera Houses in Kansas, Nebraska, and The Dakotas: 1870-1920. – Great Plains Quarterly, nr 9, lk 13.
[13] Vt Kalinovsky, A. 2016. Opera as the highest stage of Socialism. – International Institute for Asian Studies, The Newsletter 74.
[14] Haas, V. 1946. Taastatava „Estonia” lava. – Sirp ja Vasar, 03.08.
[15] Eliot, T. S. 2019. Notes towards the Definition of Culture. – The Complete Prose of T.S Eliot, Volume 7, lk 197. John Hopkins University Press.
[16] Eesti. 20 aastat iseseisvust sõnas ja pildis (toim. Pullerits, A. jt), lk 200. Konjunktuuriinstituut, 1939.

Hent Kalmo on Vabariigi Presidendi õigusnõunik.