Kaskadöör ja trial’i-sõitja Keity Meier, kes on ületanud tsikliga Tartu kaarsilla ja teinud 11-meetrise õhulennu Swissoteli kaksiktornide vahel, on ühendanud jõud muusiku ja etenduskunstniku Valge Tüdrukuga (Elina Masing), mille tulemuseks on täna ilmunud video ja lugu „Machine”, milles mõtiskletakse kunsti toel piiride nihutamise üle. Küsisime Keitylt ja Valgelt Tüdrukult, kuidas nad üheskoos seda eesmärki täidavad. 

Motosport ja kultuur on pealtnäha eraldiseisvad nähtused, kui mitte arvestada seda, et muusikavideotes on motospordil oma esteetika ja adrenaliiniga koht täitsa olemas ning videomängudes saadab kihutamist alati muusika. Reaalsus on aga see, et kui ajalehtede veebi ehib esiuudis näiteks Ott Tänakust, skrollivad paljud kultuuriaustajad sellest kiirelt mööda. Sina, Keity, üritad need kaks poolust jällegi kokku tuua. Räägi sellest ajendist?

Keity Meier: Kui juba midagi teha, siis täie hooga. Vint tuleb peale keerata, igaks juhuks natuke üle ka. Ootuspärane oleks teha ekstreemsusi ekstreemsuse pärast, aga hoopis seksikam väljakutse ongi need kaks kokku tuua – sport ja kultuur. Üks sisaldab ju tegelikult teist ja mõlemad on väga raskelt südames, paneks selle pooldunud südame kokku ja vaataks, mis sädemeid viskama hakkab. Läbi nende soorituste, etenduste räägin ma oma loo ja mõtisklen küsimuse üle, mida nähtud ka Tartu kõige värvilisematel seintel – „miks inimene on?”. Järgmiste trikkidega jõuan võib-olla arusaamani, miks ta siis ikkagi on või kas ta võib ka olemata olla. Õnneks on tagataskus mõned ideed veel, millest, muide, üks hoopis oodiks sihikindlusele.

Sa ütlesid, et sportlik sooritus on sinu jaoks omamoodi etendus. Seda oled sa näidanud nii Swissoteli katuselt tehtud hüppega või Tartu kaarsillalt üle sõitmisega. Kuidas sa tavaliselt neid „etendusi” plaanid ja kust ideid saad? 

K. M.: Võiks öelda, et kõik algas Kaarsillast. Olin selle üle mõtisklenud alates lapseeast, kui esimest korda see kaar meelde jäi – küll tahaks sealt tsikliga üle sõita. Selline „teadmine” püsis pikalt, aga õige hetk saabus eelmisel sügisel. See toimus üsna vähese planeerimisega. Õhtule pikutades ja mõtteid veeretades järgnesid kõned sõpradele, kes saaksid appi tulla. Ideed tulevad ise mu juurde – käies lahtiste silmadega linnaruumis, vaatlen enamikke objekte mõttega, kuidas sealt ikkagi üle sõita või mis nalja saaks seal teha. Linnaruum on nagu suur liivakast. Inspireerun sellest, mis mulle võiks väljakutseid pakkuda ja seeläbi olla vaatemänguline ka publikule. Edasine sisulise konteksti ja tehnilise lahenduse loomine toimub juba laiemas ringis ühisloominguna.

Siinkohal tahaksin seoses Swissoteli hüppega tänada sõber Margust, kes näitas mulle Google Mapsist torne ja ma mõtlesin, et see on nii absurdne, et ei saa seda tegemata jätta. Aga kohe alguses oli äratundmise moment, et see saab juhtuma. 

Laskudes stereotüüpidesse, on motosporti seostatud ikka maskuliinsusega. Kui keeruline on sellest mõttemallist sinu arvates lahti murda? 

K. M.: Ma arvan, et see murdmine ja murdumine algab motoskeene enda seest. Kui motosportlased (ja tänavaratturid) ei pea naist lihtsalt kauniks objektiks tsikli kõrval, vaid just oskuste poolest inspiratsiooniks rajal, siis hakkaks pilt ehk muutuma. Tehnikasportidest on trial ilmselt üks enim metoodikatel põhinev, niisiis ei ole siin ohtu, et keegi sinust üle sõidaks või et kiiruse adrenaliin minestama paneks. Eestis on naisi sõitmas nii tänaval kui ka rajal ja metsas, kuid eriti lahe on näha Eesti trial’i-skeenel palju väikseid tüdrukuid. Mina näen neid sõitjatena ja potentsiaalsete konkurentidena, kes ühel päeval teevad mulle tuule alla.

Selle artikli ajendiks on sinu ja Valge Tüdruku koostöös valminud projekt „Machine”. Miks sa just Valge Tüdruku valisid?

K. M.: Elina on minu jaoks sümpaatne, hullumeelne, provokatiivne ja julge artist. See projekt on oma olemuselt ka suur katsetamine ja mängimine. Seepärast tundus Elinaga koostöö tegemine põnev, sest ees oli suur teadmatus ja vabadus.

Milline on sinu igapäevane suhe kultuuriga?

K. M.: Kirjandusse kuulub lisaks mootorratta manuaalidele düstoopilist ja ajaloolist kraami. Lisaks motomessidele üritan jõuda ka erinevatele etendustele ja performance’itele, viimastest meenub näiteks „veenus.me”, mis oli täitsa sõge. Peale mootorite rasket live’i linnulaulu saatel (võistlus) meeldib mulle kontsertidel käia, näiteks Estonias rõdul silmad sulgeda või Svetas Elinale näppu visata. 

Milline muusika sinus kõige rohkem adrenaliini tekitab?

K. M.: Aeglane ja tummine, mis annab piisavalt aega lainetel loksuda ja siis vastu kaljusid laiali valguda. See võib olla neoklassikaline dark wave Dead Can Dance, gooti dream pop This Mortal Coil, Holy Motors. Aga on ka õhtuid, mil plaadil keerutab end Marju Kuut.

Kust Keity Meier kindlasti üle poleks nõus hüppama ja kust ta kindlasti tahaks üle hüpata?

K. M.: Soovin hüpata üle oma varju. Üle oma ema seaduste ma ei hüppa (seepärast kuulebki ta trikkidest siis, kui need juba tehtud on ja midagi enam kahjuks muuta võimalik pole).

Elina, milliste emotsioonidega sa antud projekti vastu võtsid? 

Valge Tüdruk: Olin suures ootusärevuses, plaanid olid juba alguses suured: palju uusi inimesi, uued võimalused ja meetodid, võimas eesmärk. 

Räägi natuke loo „Machine” sünnist. Millest sa selle kirjutamisel lähtusid?

V. T.: Esialgse plaani järgi pidi lugu lähtuma meid Keityga ühendavatest märksõnadest, milleks olid näiteks mängulisus, hulljulgus, naiselikkus, võidureiv. Peagi jõudsin sõnadega töötamisel selleni, et võikski otse öelda: „Keity Meier ongi kõik see – võitja.”

Kõige esimesel tööpäeval jõudsime Florianiga (Wahl, laulu produtsent – toim.) sõnadeni „Tuleb TRSiga / teeme perse nussi ka” (TRS on Keity motikas). Edasises töös püüdsime jätkata siseringi naljadega, sidudes neid suuremate sõnumite ja provokatsiooniga. 

Lugu „Machine” algab omamoodi sissejuhatavast esimesest salmist, kus viitame nn kunstnikuks olemisele: meie, muusikud, promeneerime, filosofeerime, oleme diibid, kuniks Keity teeb midagi erakordset ja muudab sündmuste käiku. „Garaasid” ja „vitraasid” tulid laulu minu missioonitundest. Paljud inimesed mu ümber räägivad eesti kõnekeeles valesti, samas kui osadelt nõutakse perfektseid õ-sid ja ö-sid, neid parandatakse pidevalt, tehakse järele jne, see häirib. Loo oluline alguspunkt oli ka OnlyFans. Keity ei taha saada toetust näidates tisse, kahjuks paljud just seda temalt ootavadki. Refrääni tekst peegeldab tugeva naisega kohtumise hetke, seda kui oled tõesti vaimustuses kellegi oskustest ja julgusest. „Peas näts” lihtsaim tõlgendamise sümbol on pidune olemine, kuid mina näen nätsu rohkem kui ajupesu: osa middle aged white isasid ei taha kuulda „n-ö ajupestud noorte veidrusi”. Meie liigume kindlameelselt edasi ja seisame selle eest, millesse usume, olenemata erialast. Laulu lõpuni jääb Keity imetlusväärseks distantsilt, me ei jõua kunagi kokku. Ootame juba, et näha teda tegemas oma asja maailmameistrivõistlustel.

Milline on su enda suhe motospordiga?

V. T.: Olen sõitnud korra elus kardiga, alates Keityga kohtumisest elan talle aktiivselt kaasa.