Lähenevad valimised võiks olla see aeg, kui ühiskonnas toimub elav arutelu erinevate tulevikuvisioonide teemal. Kuhu võiksime jõuda ühiselt aastaks 2035? Et diskussioon väljuks nelja-aastase valimistsükli raamidest, palus Müürileht seitsme organisatsiooni esindajatel panna kirja tuleviku valimisprogrammi. Kultuuripoliitikast aastal 2035 kirjutab Kadi-Ell Tähiste Kunstiasutuste Liidust.

Valimiste lähenedes programmeeritakse meid suhtlema ja mõtlema kahesõnaliste loosungite keeles. Mis siis ikka vastuvoolu ujuda – siit tuleb viieosaline elujõulise kunsti- ja kultuurielu teekaart, mida võiks järgmise kümne aasta perspektiivis silme ees hoida. Suurte reformide kõrval on valdkonna kestlikkuse eelduseks kultuuri ökosüsteemi mitmekesisus ja – nagu ka loodusliku elurikkuse puhul – siinkohal peame me kõik pingutama. 

Ravikindlustus kõigile!

Alustan kõige olulisemast: me ei saa rääkida hea tervise juures ja hästi toimivast kultuurielust, kui inimesed ei ole hoitud. Mari Peegel sedastas novembri lõpus ilmunud arvamusloos valusalt täpselt, kuidas armastatud kultuuritegijaid hinnatakse sageli alles pärast surma või vahetult selle eel, aga elukaare jooksul saadab neid pidev ebakindluse vari ning meile naudingut pakkuv looming sünnib ebaproportsionaalselt suurte isiklike ohverduste hinnaga. Seepärast loodan väga, et Eesti Kunstnike Liidu algatatud kampaania „Ravikindlustus kõigile!” ei jää hüüdja hääleks kõrbes. Ebatraditsioonilised töösuhted ei puuduta juba ammu ainult „käputäit kunstnikke ja Tupperware’i müüjaid, kelle pärast ei hakka küll keegi süsteemi ringi tegema”, nagu sõnas aastaid tagasi selleteemalises aruteluringis avameelselt ühe ministeeriumi ametnik. Ehkki need nõndanimetatud „käputäis kunstnikke” (keda on tegelikult tuhandeid) on alati väärinud õiglast kohtlemist ja ligipääsu sotsiaalsetele garantiidele, siis küllap näevad riigistruktuuride tublid inimesed praeguseks isegi, et aeg on küps, et teema süsteemselt läbi mõelda. Loodan väga, et poliitikud ei karda algatada suuri reforme ja juba lähiaastatel saavad kõik inimesed arsti juurde.

Riiklik tugi kultuurivaldkonnale ja vabakutselistele on tõsisasi ka neis riikides, kus erasponsorlus, metseenlus ja kunstiturg on paremini arenenud.

Tasud tõusma!

Lisaks sotsiaalsetele garantiidele tuleb tegeleda ka loovtöö õiglase, piisava ja väärika tasustamise teemaga. Paraku on kultuuriasutuste eelarved ülipingelised ja näiteks kunstivaldkonnas ei ole tasude maksmiseks raha lihtsalt kuskilt võtta. Siinkohal peab appi tulema riik, sest kultuurist ei saa kunagi isemajandavat süsteemi või nagu öeldakse bürokraatlikus keeles: kultuurivaldkonda jääb alatiseks iseloomustama turutõrge. Nõnda on riiklik tugi kultuurivaldkonnale ja vabakutselistele tõsiasi ka neis riikides, kus erasponsorlus, metseenlus ja kunstiturg on paremini arenenud. Mudeleid vabakutseliste toetamiseks leidub mitmeid, näiteks Soomes lükati tänavu käima kunstnikutasude toetusvooru katseprojekt ja loodame Eestis sama. Tasu töö eest peab olema garanteeritud ka neis valdkondades, mille eripäraks on suurem tuginemine vabakutselistele ja kus riigi asutatud organisatsioone on vähem. Rõõm on tõdeda, et kultuuriministeerium on seadnud endale eesmärgi luua Euroopa parim vabakutseliste süsteem – väga hea, teeme ära!

Andke õnge!

Piiratud ressursside tingimustes on mõistetav, et rahastajad tahavad jälgida väga täpselt iga sendi saatust ja ette öelda, mida toetatakse. Aga mis oleks, kui läheneks asjale väga detailsete reeglite asemel hoopis vastupidi? Minu meelest võiks olla palju rohkem selliseid toetusi, mille puhul saaksid kultuurikorraldajad ise öelda, mida neil paremini ja jätkusuutlikumalt hakkamasaamiseks parasjagu vaja on. Kui ühte aitaks ruumide remont või tehnika soetamine, siis teisel oleks hoopis vaja eksperte kaasata. Ehk riik võiks jagada senisest julgemalt õngesid, millega organisatsioonid saaksid edaspidi ise priskemaid kalu püüda. Head, aga ka ülimalt konkurentsitihedad näited Kodanikuühiskonna Sihtkapitali arenguhüppe vooru ja muuseumide kiirendi kujul on tegelikult juba olemas. See tõestab, et ülidetailsed tingimused pole toetuste andmise vältimatu eeldus ja paindlikud arengutoetused sobivad ilusti ka olemasolevasse juriidilisse raamistikku. Sealjuures ei tohi ära unustada, et areng saab toimuda alles siis, kui baasvajadused on kaetud, ja ka tegevustoetused peavad tõtlikul sammul lippava elukallidusega sammu pidama. Ühtlasi kasutan kujutava kunsti esindajana võimalust tuletada meelde jätkuvat ebavõrdsust vahendite jagamisel, sest kunstil ei ole kultuuriministeeriumis mitte ühtegi taotlusvooru, mõnel teisel valdkonnal on neid aga kohe mitu. Veenvat põhjendust sellele ei ole.

Kuidas luua mõnusamat ja kutsuvamat elukeskkonda? Kuidas olla atraktiivne välis- ja siseturistile? Vastus on kultuur.

Väärtustame väärtuslikku!

Eesti on tahtnud tõestada end alati kui progressiivne riik, kes on vaatamata oma väiksusele Euroopas ja maailmas eeskujuks. Sestap võiksime teha juba lähiaastatel ühe julge, aga väga nutika sammu: laskem kollektiivselt lahti ettekujutusest, et kultuur on kui must auk, mis ainult neelab raha ega anna midagi tagasi. Kultuuri loodav tulu eksisteerib ja mitte ainult – see on ka mõõdetav, mitmekesine ja igati arvestatav. Üks galerist rääkis mulle hiljuti mitme aasta tagusest seigast, kui talle anti kohalikus rahastusvoorus varjamatult mõista, et „keegi kunstigaleriis küll käima ei hakka”, ja toetus jäi saamata. Galerii sai avatud sellegipoolest ja nüüdseks on näitusemaja selles piirkonnas elu käima tõmmanud ning lisaks tuhandetele turistidele on lisandunud samasse külla aastate jooksul uusi ettevõtteid ja elanikke. Õnneks on tulnud ajapikku kaasa ka regionaalsed rahastajad. Lugu, mis tänu konkreetse projekti eestvedajate visadusele ja tublile tööle on õnneliku lõpuga, illustreerib paraku küllalt hästi väljaspool kultuurirahastust levinud suhtumist valdkonda. Ka kohalikud omavalitsused (üksikute eranditega) ei hiilga siin eesrindlikkusega ja keerulises seisus on nii KOVide enda asutused kui ka regioonides toimetavad erategijad. Skeptilisuseks, alahindamiseks või suisa üleolevaks suhtumiseks pole aga tegelikult vähimatki põhjust ja julgem panustamine kultuuri toob pikemas perspektiivis edu. Kuidas luua mõnusamat ja kutsuvamat elukeskkonda? Kuidas anda hoogu ettevõtlusele? Kuidas olla atraktiivne välis- ja siseturistile? Vastus on kultuur. 

Vaatan peeglisse!

Ja lõpetuseks on aeg riigi ja kohaliku omavalitsuse kõrval korra ka iseendale otsa vaadata: kas mina toetan oma tegudega õiglast süsteemi? Väide, et kultuuris on kõik avaliku rahaga kinni makstud, on müüt ning tegelikult sünnib arvestatav osa kultuurist esinejate ja korraldajate arvelt, sest kokku hoitakse sageli just iseenda pealt. Seepärast tasub läbi mõelda, kuidas olla publikuna vastutustundlik ja võimalikult toetav. Näiteks selle asemel et pahandada, kui kuskil küsitakse piletiraha, võiks tunda hoopis rõõmu, et panustad tegijate õiglasemasse tasustamisse. Kui korraldad seminari, koosolekut, firma- või erapidu, siis tee seda kultuuriasutuse ruumides. Kingituseks sobib hästi kultuurielamus, kunstiteos või miks mitte ka annetus mõnele organisatsioonile. Kusjuures tasub meeles pidada, et kingitusi ei tee me ju üksnes eraisikutena – uuri, mida sinu tööandja partneritele viib. Ühesõnaga, jagub võimalusi, kuidas kultuuri teadlikumalt oma ellu põimida ja seeläbi valdkonda toetada, ning aasta algus on just paras aeg väikeseks isikliku elu kultuurisõbralikkuse auditiks. Head mõtisklemist!