Samal ajal kui vaatlejate hinnangul on kultuurisõda Ameerikas lõppenud ja seda konservatiivide kaotusega, on esimesed lahingud rullunud lahti postsovetlikus Eestis. Ameerika kogemus vihjab, mis meid lähitulevikus ees võib oodata.

Kultuurisõja on toonud Eesti kultuuriruumi SAPTK (eestikeelne Google toob otsingus esimestel lehtedel välja ainult nende kampaania). SAPTKi sõnul on nad sõjatandrile sundinud vajadus võidelda Eesti tulevikku suunavate väärtushinnangute nimel ning kaitsta Eestit rünnakute eest perekonna ja rahvusluse vastu. Patriootlikus vormis esitatud loosungid pole aga mitte isetekkelised, vaid välismaine import, mis meenutab ameerika teleevangelist Jerry Falwelli 1980. aastate jutlusi pühast sõjast „traditsioonilise” perekonna kaitseks (seda, miks ma kasutan sõna „traditsiooniline” ümber jutumärke, seletan allpool).

SAPTKi kultuurisõja termin on laenatud otseselt USA parempoolselt kristlikult liikumiselt. USA meedias käis tuline kultuurisõda 1980.–1990. aastatel. Nüüdseks on akadeemiliste vaatlejate (nt ajaloolane Andrew Hartman) sõnul sõda kristlikele liikumistele küll lüüasaamisega lõppenud, kuid see pole konservatiivide kirgi summutanud[1]. Killustunud poliitilisel ja meediamaastikul ei ole kultuurisõjaohu üleskihutamine olukorras, kus enamus pakutud programmiga nõus ei pruugi olla, aga kergete killast. Kui Falwell nimetas oma liikumist moraalseks enamuseks (Moral Majority), siis praegu võib julgelt küsida, kas tegu pole pigem vähemusega? See aga ainult suurendab kultuurisõdalaste kampaaniate intensiivsust. Usuleiges ja madala abielude protsendiga Eestis võib sama arvata.

Ameerika konservatiivide kriisitunnetuse juured ulatuvad tagasi kuuekümnendatesse, mil erinevad protsessid ja ühiskondlikud liikumised (ilmalikkuse levimine, kodanikuõiguste, nais-, geiliikumine) näitasid, et näiliselt ühtse valge kristliku heteromehe Ameerika kõrval olid teised Ameerikad, mida peavoolukultuur oli siiani ignoreerinud. Kirikus käiv valge ameeriklane lihtsalt ei puutunud vähemustega kokku, kuid 1960. aastatel tulid nad teleekraani kaudu tema elutuppa ja mugavustsooni. Vähemused keeldusid kappi tagasi minemast ning nõudsid endale sõnaõigust ühiskondlike küsimuste arutamisel, mis tekitaski konservatiivides kõrgendatud ohutunde. Kui varem oli nende päralt kogu avalik sfäär, siis sellest isegi osa loovutamine tundus vastuvõetamatu; kui loovutada tuli üha enam, tekkis mulje tagakiusamisest, seda olukorras, kus ühiskonna võimupositsioonid ja rahakotirauad olid endiselt valge heteromehe käes.

Kultuurisõdade kõige ohtlikum tulemus ongi ehk sellest tuleneva kõik-või-mitte-midagi-retoorika laienemine kogu poliitilisele maastikule.

Siinkohal võiks ehk lisada, et kuuekümnendad polnud esimene kord, mil USAs dominantne kultuur ennast ohustatuna tundis, näiteks 20. sajandi alguses käisid protestantliku peavoolukultuuri vihakampaaniad katoliiklaste vastu. Kultuurisõja rindejoon pole alati olnud kristliku ja uskmatute leeri vahel. See, mis jääb samaks, on kõrgendatud ohutunne kontekstis, kus ühiskond muutub. Eesti on heidutavate muutuste ja eriti ühiskonna mitmekesistumisega silmitsi praegu.

Kultuurisõda peetakse traditsiooni nimel, mis on väidetavasti iidne ja tänapäeval ilmaliku maailmavaate mõju all kõikuma löönud. Eriti suurt muret tekitab konservatiividele – ka Eestis – perekonna ja seksuaalsuse küsimus. Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor Anne Kull on aga välja toonud, et näiteks perekonnaväärtuste laetud termini sidumine kristliku traditsiooniga on eksitav, ning ta nimetab perekonnaväärtuste ideoloogiat otsesõnu ebaajalooliseks[2]. Perekonnad on ajas muutunud ja muutunud on ka traditsioonid. Traditsiooni mõistet sõnastatakse eri ajastutel paratamatult ümber, et see oma relevantsuse säilitaks. Sellest ka jutumärgid mõiste kui konstruktsiooni ümber. Praegu traditsioonilise peremudelina tuntud nähtuse juured on palju enam puntras, kui selle propageerijad möönavad.

1980.–1990. aastatel peeti Ameerikas sõda raseduse, selle vältimise ja katkestamise, samasooliste õiguste, aga ka kirjanduskaanoni ning bioloogia- ja ajalooõpikute ümber. Keskseteks teemadeks olid religioon, sugu, rass; nüüd on sellele triumviraadile lisandunud seksuaalsus või ehk ka laiemalt soodefinitsioon (üks tänavusi suuri kaklusi käis selle üle, milliseid käimlaid saavad kasutada transsoolised).

Erinevad küsitlused on näidanud, et liberaalsed vaated on USAs üha enam levinud (näiteks rohkem kui pool USA osariikidest on seadustanud samasooliste abielud). Isegi vabariiklaste seas peab 2016. aastal aborti, ühte kultuurisõdalaste võtmeteemadest, äärmiselt oluliseks vaid 34% vastanutest (12% kukkumine viimase nelja aastaga Gallupi küsitluses). Ajakiri Newsweek väitis nende arvude põhjal selle aasta mais, et teema on kaotamas selgelt oma keskset positsiooni poliitilisel maastikul. Ka samasooliste abielude kaasus näitab kiiret avaliku arvamuse muutust, seda eriti noorte seas.

Just sellisele andmestikule toetudes on Bostoni ülikooli usuteaduse professor Stephen Prothero oma 2016. aasta raamatus kultuurisõdadest välja toonud, et ühiskonna muutustest ärevile läinud konservatiivid algatavad kultuurisõdasid, kuid ei võida neid. Kuna kultuurimuutus on juba toimunud, ei kõiguta kampaaniad üldist mentaliteeti, isegi kui lokaalsel tasandil konservatiivsed normid kehtestatakse – näiteks tehakse legaalse abordi kättesaadavus vaesele inimesele nullilähedaseks. Prothero arvab, et nüüdseks on ka konservatiivid selgeks saanud, et kultuurisõjad magamistoas on kaotatud[3]. Kultuurisõja lahinguväljal toimub regrupeerumine – näiteks immigratsiooni ja islamivastasuse ümber –, kuid see ei tähenda, et sõja osapooled oleksid rahuläbirääkimisi alustanud.

Kultuurisõja kirg võimaldab aga juhtida suure hulga valijate tähelepanu kõrvale majandusliku ebavõrdsuse ja muude eliidile ebamugavate teemade juurest.

Prothero sõnul on kultuurisõjad alati nostalgilised ja nende algatajad soovivad pöörduda tagasi nende arvates harmoonilisemasse, enda konstrueeritud minevikku, mis näib tagasivaatepeeglis ühtsem, kui see reaalselt oli. Oleme unustanud, et näiteks juba iseseisvusdeklaratsiooni autorit Thomas Jeffersoni süüdistati 1800. aasta presidendikampaanias koraani kummardamises. Prothero kasutab kultuurisõdade kohta ühe konservatiivse kõnekirjutaja terminit „mäss reaalsuse vastu”. Tema jaoks on kultuurisõdade taga ärevus ebamääraste, selgesse mustvalgesse klassifikatsiooni mittesobivate nähtuste pärast. Iga kaotus aga vaid suurendab konservatiivide kirge viimse veretilgani võidelda.

Kultuurisõdade kõige ohtlikum tulemus ongi ehk sellest tuleneva kõik-või-mitte-midagi-retoorika laienemine kogu poliitilisele maastikule. Võitluse osapooli kujutatakse hea ja kurja jõududena, kellest üks peab langema. Kompromiss on reetmine ning seega on poliitilised vaidlused üha teravamad. Sel aastal on paljud ameerika kommentaatorid läinud tagasi Richard Hofstadteri 1964. aasta analüüsi juurde paranoilisest stiilist ameerika poliitikas, mis „ei näe ühiskondlikku konflikti kui midagi, mida tuleb vahendada või millega tuleb kompromisse saavutada. […] Nõue, et saavutataks täielik triumf, toob kaasa lootusetult ebarealistlike eesmärkide sõnastamise ning kuna need eesmärgid pole mingil viisil saavutatavad, siis läbikukkumine vaid suurendab paranoiku pettumustunnet”.

Seega, kuigi erinevad arvamusküsitlused näitavad, et ameeriklaste väärtushinnangud üha liberaliseeruvad, on konservatiividel õnnestunud sõjahüsteeriat jätkuvalt üleval hoida. Avalik diskussioon on taandunud karjumiseks omaenda meediasfääris, mis kütab toetajaskonda üles ilma vajaduseta vastaspoole argumentidega ratsionaalsel tasandil suhestuda. Pole alust arvata, et tagasilöök soo ja seksuaalsuse küsimustes sõja vakatab, sest maailma ja väärtuste muutumise kiirus pole ju aeglustunud. Leitakse uued vaenlased ja probleemid. Vaadakem praegust presidendikampaaniat. Kultuurisõja kirg võimaldab aga juhtida suure hulga valijate tähelepanu kõrvale majandusliku ebavõrdsuse ja muude eliidile ebamugavate teemade juurest. Kas ka Eestis?