Haruldasest nähtusest, mis seadis korraks kahtluse alla Eesti kultuurivälja toimimise igavesena näivad printsiibid. Sõpruskonna (kultuuri)blogist alguse saanud rühmitus ZA/UM püüdis 2013. aastal perifeeriast välja murda ja hoolimata sellest, et n-ö revolutsioon luhtus, tõi see suuremas plaanis endaga kaasa nii mõndagi huvitavat.

Räägime ZA/UMist – täiesti omamoodi fenomenist, mille kohta paljud justkui teavad midagi, aga samas ei tea ka. Grupeering – isegi kaubamärk –, mis võib märksõnana kutsuda esile müriaadi reaktsioone ninakirtsutusest muige või tunnustava peanoogutuseni. Midagi vist oli selle Sirbiga ja mingi arvutimängu on äkki ka teinud? Midagi ütleb see ZA/UMi 12 senise tegutsemisaasta kohta küll, aga kuna ZA/UMi kui rühmitusse pole keegi varem väga süüvinud[1], pakun niši täitmiseks välja põgusa ülevaate nende loomingust, tegevusest ja suhestumisest eesti kirjandusväljaga.[2]

Peategelased

Kui alustada olulisimast, tuleb nentida, et ZA/UM on ennekõike sõpruskond, inimesed ise nn zaumnikud. 2009. aasta jaanuaris kollektiivses ZA/UMi blogis tegutsema asunud autoreid oli palju, nüüdseks netiarhiivi virtuaaltolmukihi alla kadunud lehel olid „katzen kangelastena” välja toodud Robert Kurvitz, Martin Luiga, Aleksander Rostov, Helen Hindpere, Joanna Ellmann, Kaspar Kalvet, Ruudu Ulas, Lilian Marie Merila, Made Luiga / Mudlum, Helen Haav, Jim Ashilevi, Kristo Viiding, Triin Tasuja, Carolina Pihelgas ja Siim Nurklik. Esiti sõpruskonna mõtete ja loomingu avaldamise keskkonnast sai ajapikku laiema haardega kultuuriblogi, kus võtsid sõna ka näiteks Argo Tuulik, Eia Uus, Taavi Eelmaa, Mikk Pärnits, Johanna Ross jt. 2013. aastal, vahetult enne Sirbi skandaali, leiti ühine keel hiljem võtmeisikuks osutunud Kaur Kenderiga, aastal 2014 asutati Jüri-Franciscus Lotmani ja Siim Sinamäe osalusel Nihilist FM. 

Ehkki teatud mõttes ZA/UMi n-ö õigusjärglane, ei olnud Nihilist FM enam niivõrd kultuuriblogi, vaid mitmesuguste ühiskonnakriitiliste ideede häälekandja ja vaba loomingu avaldamise keskkond. Nii autorite ring kui ka lugejaskond olid Nihilist FMis märkimisväärselt laiemad. Esiteks lõi 2013. aasta novembris toimunud õnnetu Sirbi episood soodsa pinnase zaumnike provokatiivse saidi rajamisele 2014. aasta juunis, teiseks kasvatas eksplitsiitne avaldamisvabadus tekstide mitmekesisust, esitades niiviisi omamoodi läbilõike toonasest Eesti ühiskonnast ja pakkudes huvi teistelegi lisaks Eesti kultuurivälja agentide kitsale ringile. Igasugune filter puudus: ole kes tahes, kirjuta mida iganes ja kuidas iganes, vajuta lihtsalt nuppu ja, hops, tekst läkski teele!

Sirbi toimetuse vahetumisega läksid ajutiselt segamini kultuuriväli ja poliitiline võimuväli ning zaumnikud panid pretsedenditult proovile kogu kultuurivälja autonoomsuse.

Kahe blogi vahelisse perioodi jääb niisiis kurikuulus Sirbi toimetuse vahetus, mis tekitas toona suurt vastukaja. See asjaolu on juba iseenesest kõnekas, sest kuigi ZA/UM oli tolleks ajaks juba mitu aastat tegutsenud ja tegutseb teatud mõttes siiani, langevad rühmituse 12 aastat kestnud loomeperioodi enim kajastatud nädalad just Sirbi toimetuse päevile. Konkreetset episoodi, aga ka üleüldse ZA/UMi tegevust annab vaadelda hästi Pierre Bourdieu’ väljateooria raamides, võttes abiks mõisted väli, agent, kapital, piiratud tootmise allväli, laiaulatusliku tootmise allväli jne. Lühidalt öeldes läksid ajutiselt segamini kultuuriväli ja poliitiline võimuväli ning zaumnikud panid pretsedenditult proovile kogu kultuurivälja autonoomsuse. Ühtlasi tegi seni pea olematu kultuurilise ja sümboolse kapitaliga kultuurivälja perifeerias asetsenud ZA/UM katse kogu välja struktuuri ümber mängida, et pääseda selle hästi hoitud keskmesse ehk piiratud tootmise allväljale. Ometi kukkus kogu üritus kõigi silme all läbi ning ZA/UMi Sirpi kui ajaloolist fakti jäi tunnistama vaid üks lehenumber. 

Kultuurivälja ümberpööramise katse

Kui veel üks samm minevikku põigata, tarvitseks kultuuriväli veidi lahti seletada. Igal väljal tegutsevad agendid, kehtivad kindlad väärtushinnangud ja jaotub teatud liiki kapital. Konkreetselt kultuuriväljal toimib Bourdieu’ järgi äraspidine loogika, kus edu mõõdupuu ei ole majanduslik kapital (nagu see muidu sageli kipub olema), vaid prestiiž, kollegiaalne tunnustus, kultuuriline kompetents jne.

Eesti kultuuriväljal domineerib autonoomne hierarhiseerimisprintsiip, mis tähendab, et kõrgema staatusega on piiratud tootmise allväli ja hinnas on nn kõrgkultuur. See vastandub heteronoomsel hierarhiseerimisprintsiibil põhinevale laiaulatusliku tootmise väljale ehk massikultuurile, mida saadab materiaalne tulu ja (tõsi küll, tihti lühiajaline) menu laiatarbepubliku seas. Reeglina on kultuurivälja perifeerias paiknevate agentide soov enda positsiooni parandada ehk pääseda piiratud tootmise allvälja keskmesse. Enda kehtestamiseks on üldiselt kaks võimalust: kehtivate reeglitega mugandumine – lootusega suurendada oma kapitali – või välja struktuuris suuremate muudatuste esilekutsumine oma senise positsiooni muutmiseks – mida ZA/UM mingis mõttes ehk ka teha üritas.

Eesti kultuuriväljal domineerib autonoomne hierarhiseerimisprintsiip, mis tähendab, et kõrgema staatusega on piiratud tootmise allväli ja hinnas on nn kõrgkultuur.

Kõrvalseisjale tundub, et zaumnike endi kõrgem agenda ja prioriteet ei pruukinudki olla ühele või teisele allväljale jõudmine, vaid pigem muudatused Eesti kultuurivälja struktuuris, sellega vahest ise ilmtingimata kõrgemat positsiooni saavutamata. Ei sidunud nad ju end piiratud tootmise allväljaga, kuna taoline elitaarsus oli zaumnikele vastumeelne (Sirp, jah, ent siinkohal võiks Sirpi käsitada ka vahendina mingisuguse kõrgema agenda nimel), samas panid nad laiaulatusliku tootmise allväljale sobitumiseks siiski teatud rõhku oma tekstide aatelisele kvaliteedile. Kummagi välja reegleid ignoreerides või lausa eitades oli aga kahtlemata raske kuhugi keskmesse pääseda.

Sirbi seiga puhul osutus toimunud sündmustest kirjanduslooliselt olulisimaks zaumnike välja antud manifestilaadne tekst – Sirbi visioonidokument. Seda võib pidada ZA/UMi kui rühmituse vaateid ja väärtusi peegeldavaks baastekstiks, mis pidi küll sel konkreetsel juhul andma suunised ümberkorraldusteks Eesti kultuuriväljal või vähemalt kultuuriajakirjanduses, laias laastus aga peegeldas zaumnike põhimõtteid, mida oma (loomingulise) tegevuse kaudu ellu viia. Üldistatult võib manifestist välja tuua järgmised pidepunktid: avatud suhtumine ja kultuurile lähenemine laiemas plaanis, võrdsed võimalused, sõna- ja otsustusvabadus, mitmekesisus ja kultuuri- või ühiskonnakihte lähendav kaasamine, progressiivsus, loovus ja mängulisus käsitluses, järeleandmatus kvaliteedis jne.

Kuna manifesti saatnud sündmused olid tugevalt laetud, tajusid teised kirjandusvälja agendid zaumnike eri akte rünnakuna kultuurile kui sellisele, sestap nähti ZA/UMi (hoopis vastupidi zaumnike endi nägemusele asjadest) teravalt vastukultuurilise rühmitusena.

Manifesti realiseerumine

ZA/UMi loomingu määratlemisel võib lähtuda järgmisest kriteeriumist: mis osutus rühmituse kuvandi väljakujunemisel kaalukaimaks? Põhitekstideks on seda silmas pidades niisiis blogid ZA/UM (2009–2016) ja Nihilist FM (2014–2017), Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn” (2013), Mudlumi „Tõsine inimene” (2014), Kaur Kenderi „Untitled 12” (2014), Siim Sinamäe koostatud „Nihilist.fm. Final cut” (2017), Mudlumi „Poola poisid” (2019), aga ka HAPKOMAHi „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm’ist” (2016) ja digitaalse tekstina videomäng „Disco Elysium” (2019). Tegemist on ZA/UMi tegutsemisaastatel märgilisi etappe tähistavate teoste, digitaalsete tekstide koondpunktide ja zaumnike ideedeplatvormi enim lahti seletanud tekstidega.

Mainitud teoste vaatlemisel ZA/UMi manifesti taustal selgub, et manifesteeritud põhimõtted kajastuvadki rühmituse loomingus. Näiteid võib leida erinevaid: uue meedia kanalite kasutamine, teatav kollektiivsus, vormiline ja sisuline vastuvõtlikkus eriilmelistele tekstidele, tekstide ja autorite puhul innu seadmine väljakujunenud normidest ettepoole, arutelule ärgitamine ühiskonna jaoks olulistel teemadel, kirjastuse asutamine, eesti kirjakeele rikastamine jne. Eeltoodu võiks umbkaudu kajastada ZA/UMi enesekuvandit eesti kirjandusväljal. Külmalt peale vaadates ju ei midagi iseäranis originaalset ega uuenduslikku. Kuna aga manifesti saatnud sündmused olid tugevalt laetud, tajusid teised kirjandusvälja agendid zaumnike eri akte rünnakuna kultuurile kui sellisele, sestap nähti ZA/UMi (hoopis vastupidi zaumnike endi nägemusele asjadest!) teravalt vastukultuurilise rühmitusena. Sirp oli sunniviisiliselt sümboolse pankuri rolli sattunud, ainult et kaasagendid lasid kogu ürituse päris kiiresti alla ning loodetud muudatused välja struktuuris jäid kättesaamatuks. 

Kui vaadata ZA/UMi tekstide retseptsiooni, on Sirbi afäär (jällegi) rühmitust tugevalt saatma jäänud. Üldiselt küll negatiivses võtmes, kuid suuremas plaanis on see toonud kirjandusväljale kaasa ka üht-teist huvitavat. Julgen pakkuda, et Sirbi takeover’ita poleks sündinud Nihilisti, samuti oleks Robert Kurvitza debüüt märksa väiksema tähelepanu osaliseks saanud. Tõsi, meeleolud mahenesid paar aastat hiljem, kui paljud kultuuritegelased Kenderile „Untitled 12” kohtuprotsessis toetust avaldasid, kuigi sümboolselt oli tekst väljalt ikkagi halva mälestusena kõrvale heidetud.[3] Kultuurivälja etableerunud agentide üldine ja ühine seisukoht näis olevat, et jah, muidugi on „Untitled” kirjandus, selles pole kahtlustki, ometi eitati arvamusavaldustes häälekalt teksti lugemist ja sellest öeldi justkui lahti. Kultuurirahva sae tõmbas käima just sõna- ja loominguvabaduse kontseptuaalne ohtusattumine, mitte niivõrd asjaolu, et ühele konkreetsele kirjanikule tehakse äkki liiga. Eriti veel Kaur Kenderile, kes kolleegides niikuinii sooje tundeid vististi esile ei kutsunud.

Tundub, et seoses „Disco Elysiumiga” on ZA/UMi kuvand hakanud ka Eestis paranema; võib-olla on asi selles, et kirjandus ja „päris” kultuur on rahule jäetud.

Where are they now?

Kõigele mainitule lisaks pole vähem tähtis ka üleüldine tõdemus, et ZA/UM on tegelenud aktiivselt ja programmiliselt mitmesuguste piiride proovilepanekuga – olgu need siis žanrilised või keelelised või hoopis piirid eri väljade vahel. Hea näide on „Disco Elysium”, mille keegi võiks vabalt massiivse digitaalse tekstina ette võtta ja läbi analüüsida.

Kirjandusväljal ZA/UM praegu enam rühmitusena ei tegutse. Nüüdseks on zaumnikud liikunud kollektiivselt üleilmsesse videomängude sfääri ja olnud selles äärmiselt edukad, jõudes nii sümboolse kui ka materiaalse kapitali kullaauguni. Tundub, et ZA/UMi kuvand on hakanud sellega seonduvalt ka Eestis paranema; võib-olla on asi selles, et kirjandus ja „päris” kultuur (ega videomänge vist veel niipea sinna hulka arvata) on rahule jäetud. Üha enam tundub, et ZA/UM ise on teistkümnendate valulike arenguetappide läbimise tulemusel leidnud viimaks oma niši, mille juurde pidama jääda. Muu on olnud taustamüra ja teekond, nüüd saavad tüübid hakata seda päris õiget ZA/UMi asja ajama, kirjandusteadlased aga päris õiget ja algupärast ZA/UMi teksti uurima. Lootust on, et neid tekste lisandub ajaga veelgi – kuigi mingis mõttes oleks loogiline ja vahest ei paneks kultuuritarbija ka pahaks, kui zaumnikud jääkski truuks nende ühele prevaleerivale aktile – ehkki esialgu on materjali ju piisavalt.

[1] Vahest ehk Priit Kruus doktoritöös „Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini” (Tallinna Ülikool, 2018).
[2] Kui räägin kirjandus- või laiemalt kultuuriväljast, lähtun Pierre Bourdieu’ pakutud kontseptsioonist: ühiskondlik sfäär on jagunenud väljadeks, millel on oma reeglid, struktuur, toimimisloogika. Vt Bourdieu, P. 1993. The Field of Cultural Production: Essays on Art and Literature.
[3] Kenderi kaitseks ja seaduse ümbersõnastamiseks koostatud pöördumisele kirjutas alla 23 Eesti Kirjanike Liidu liiget, samuti avaldas Kenderile toetust rahvusvahelise PEN-klubi Eesti keskus.

Eva Kinkar on kirjandusteadlane ja „Disco Elysiumi” mängija, kes kaitses äsja TLÜ humanitaarteaduste instituudis magistritöö teemal „Rühmitus ZA/UM eesti kirjandusväljal”.