Pidin kirjutama juulikuu Müürilehte arvustuse näitusest „Tuur skulptuur”. Mingil hetkel avastasin ennast aga intensiivselt mitte-kirjutamast ja toimetaja kirju vältimast (postkast ja Messenger). Hullult sitt aeg oli, põlesin läbi ja kirjutasin selle kohta pika Facebooki postituse. Minu üllatuseks palus toimetaja, et vormistaksin selle kuidagi septembrikuu Müürilehte ümber. Eemaldasin mõned kohad ja tõmbasin väheke kokku – venitasin seejuures loomulikult tähtaega nagu püksikummi, aga lõpuks sain kümme värskendatud tähelepanekut läbipõlemise kohta valmis. Kui keegi peaks siit abi leidma, siiralt rõõmus. Kui keegi soovib maha istuda, et seda teemat lähemalt arutada, ei viitsi. Vaadake palun punkti nr 4.

1. Tegu on protsessiga

Mis kestis nüüd… umbes aastakese? Tundma hakkas ta andma aprilli lõpus (ei saanud mingite asjadega lihtsalt hakkama). Kohale jõudis ta juuni alguses (ei saanud enam millegagi hakkama). Maikuu lõpus arvasin veel, et pole tegelikult läbi põlenud/põlemas ja saan kõigega hakkama, kui ma ainult ennast kokku võtan… Oeh… Endale valetamine on palju lihtsam kui teistele valetamine. Olles suhelnud parema pildi ettesaamiseks „läbipõlenutega” eri elualadelt, tundub, et ka siis, kui õnnestub vältida kohutavat nn meltdown’i-hetke, on vaja pikka jahtumist. Soovituslikult kolm kuud kuni pool aastat ja selleks peaks loomulikult võimalust olema.

2. Algoritmid on saatanast

Inimeseta on muist ekraanidest tegelikult kaunis inertsed. Alles inimese süsteemi sisenedes – pöörates tähelepanu telefonis vm toimuvale – käivitub süsteem tõeliselt, saades endale sisendi. Ent inimene pole modernistlik Apollon trackpad’i ja klaveri taga. Keegi on kusagil midagi huvitavat postitanud, tähelepanu hakkab juba sellele koonduma, kuid samal hetkel kõlab notification’i plänn! ja juba silmad libisevad kiirelt üle halli kastikese, et sõrmed saaksid teha ühe kahest automaatliigutusest, mille vahel valimine sõltub teadvustamata lühimäluharjutusest ehk sellest, kas sa mäletad, millest pidi rääkima tegelane videos, mida sa suitsupausile tulles avama hakkasid, et korra mõtted mujale viia, ning…

Mõtteruum kohandub keskkonnale vastavaks. Virtuaalsete keskkondade hüplik kiirus ja individuaalse tarbimisprofiili järgi koostatud sisuvoog muudavad süvenemise vaimselt ebamugavaks tegevuseks. Sellega ühes muutub vastumeelseks ka endasse vaatamine. Ning läbipõlemine ilma sisekaemuseta on lihtsalt kibestunud inimese argipäev.

3. Ilukirjandus päästab päeva

Ma tegelen elukutselt kunsti ja visuaalkultuuriga. Kuulan päevas keskmiselt kuus tundi muusikat. Ometi kirjutan südameverega alla sellele, et ilukirjandus troonib kõigi kunstide üle – kuis kohtudes sõnadesse vormitud mõttega saab valgustatud tõde: me siiski pole üksi.

4. „Põrgu on teised inimesed”

Äkki sa tunned ennast väljajäetu, ahistatu, kõigist tüdinu, vihase, pettunu, unustatu, tähtsusetu, saamatu, rõveda, patuse, pettumuse allika, kohutava sõbra, sita armastaja või enesekeskse värdjana? Kõik tunnevad. Kellelegi oled ka sina ennekõike hindav, jälk pilk. Eneselegi märkamata, mis on seejuures tõeliselt kole. Superego on asi ehk enesevihkamine on asi. Ent põhiasi: ära ole asshole!

5. See pole enda sidumise ega amputeerimise moment

Sa saad tõenäoliselt aru, mis sind konkreetselt läbi põletas. Kui see/ta on toksiline, heida üle parda, loobu kannatamisest. Muul juhul proovi vältida pea ees sissehüppamisi. Ilmselguste kõrval pole kriisihetkel üldiselt selge, mis on probleem ja mis sümptom. Seetõttu tasub pärast esmase kookonilise seisundi saavutamist natuke rahulikult mõelda. Ning see pole aeg armastuse või armumise otsimiseks. Sa pole veel sina ise ja raudselt otsid tegelikult lihtsalt mingit plaastrit. Kui armastus sind aga ise üles leiab, väga naiss! Jällegi, põhiasi: ära ole asshole!

6. Usu oma töösse, mõtle tegevustes

Tervislik suhtumine töösse on vist mingil määral protestantlik tegevus. Kui kristlik jumal on andestav jumal ja jumalat saab teenida oma töös, on töö kaudu võimalik ka mingisugune lunastus, saavutus, parem maailm jne. Ärge mõistke mind valesti – mu positsioon on siinkohal sügavalt ateistlik. Lihtsalt see ei tähenda, et see poleks olemuslikult tõsi.

7. Puhkamine on puhkamine

Mul pole vist lisada siia midagi uut kõigi psühholoogide, suhtenõustajate, elukoolitajate ja „ma siirdusin poliitikasse, mistõttu sooviksin jagada teiega oma inimlikke külgi ja muresid” stiilis tegelaste praktilistele soovitustele puhkamise kohta. Puhkus on puhkus on puhkus. Tööreisi teisel õhtul välismaise hõnguga kontekstis meeldivalt Spritzi luristades on kerge ümbritsevat endale puhkusena formuleerida. Samavõrd kerge on avamisele järgnenud Kolmes Lõvis lõppenud läbrakat „peoõhtuna” kohelda. Aga kus lõppeb professionaalne sundus ning kus algab reaalne sümpaatia ja soov inimestega aega veeta? Kahjuks ma pole piisavalt süstemaatiline, et sellele endagi puhul vastata, ammugi siis veel teiste puhul. Sestap jään selle juurde, et puhkust tuleb kohelda, eriti looverialade puhul, kategooriliselt ja rangelt, panna ta kalendrisse punaselt nagu mingi rõve tähtaeg. 

8. Õpi ütlema „ei”

Loogika on lihtne. Need asjad, millele sa „ei” ütled, defineerivad sind rohkem kui asjad, millele sa „jah” ütled. Ning inimesed, kes sõnastavad oma pakkumisi, palveid ja ideid südamete ja sellise pehme manipulatsiooniga, nõnda et teile on võimatu „ei” öelda… Käige täiega…

9. Alistu lootusetusele 

Lootusetusega („pöördumatult katki”, „kõik vihkavad mind” jne) kaasnev meeldivalt pohhuistlik ükskõiksus lubab haruldast vabadust. Vabadust murda mõttemalle, mis olid ennekõike pigem turvatunde loomiseks kui olemasoleva maailma mõistmiseks ja mõtestamiseks. Kogetud mõttevabadus on vaakum, mis täitub värskete mõtete, võimaluste ja ootustega – halvimal juhul vähemalt paremate turvavõrkudega. 

10. Kui põleda läbi suitsiidivabalt, on sel põlemisel päriselt ka mingi mõte

Mulle oli see esimene suur isiklik kriis, kus enesetapp polnud kordagi mingilgi viisil laual. Väga tore oli! Vabasurmaihalejatele võin kinnitada, et suitsiid kui mõttekonstruktsioon takistab kohutaval kombel seda, mis on põlemises head. Sa pead ennast millestki puhastama. „Puhastan end elust” on intellektuaalselt mugav, olukorra tõsidusele vastava draamaastmega väljavabandav üldistus – ekraan, mida asetada tõelise probleemi ette, sest kuigi elu ei koosne traumadest, valust ja enesevihkamisest, on see tänu neile vahepeal ikkagi sitaks hirmus. Kõvasti hirmsam kui surm. Aga hirmud on ALATI ületatavad. Samas on täiesti sotsiaalselt aktsepteeritav lahendus nendega kohtumise eest terve elu põgeneda (vaja läheb: tekiila, rotitud tobi, bussigraafik), halvimal võimalikest juhtudest olevat heroiin parem kui elu. Igatahes parem kui jalgadega põranda järele siputada, mõistes valel hetkel: „Ups, oleks pidand veel…” Lisaks on ükskõik mille nimel lamp surra, kui selle nimel võiks elada. Elagu!

Aleksander Metsamärt on parajasti EKA fuajees ja performeerib.