Meenutame aegu, mil talvel läbi lumetormi hobuvankritega naabervalda plaaditurule sõideti ning noored Autechre’i järgi TikToki tantse ei tantsinud.

„Ma igatsen päris underground’i. Mäletad, kui DJd mängisid PÄRIS klubimuusikat, nüüd lastakse peol ainult TikToki techno’t. Ma pole kunagi Berghainis käinud, aga nüüd on see täiesti mainstream. Kogu seda asja tehakse raha pärast. Kõik suurüritused on business techno. Ma igatsen seda vana skeenet, päris klubikultuuri.” 

Kui Kungla rahvas kuldsel a’al klubisse astus, oli kõik autentne, puhas ja, mis peamine, keegi ei teinud midagi raha pärast. Kungla aja klubikultuur oli ideaalne ja ei lähtunud ülejäänud maailma printsiipidest – ta oli sama puutumatu nagu puuseen Lahemaa rahvuspargis. Keegi polnud reklaamides klubikultuurile isegi möödaminnes viidanud, keegi ei kasutanud klubimuusikat sotsiaalmeedias enda defineerimiseks. Tänapäeval on kõik alla käinud ja selles on süüdi suurkorporatsioonid, sotsiaalmeedia ja noored – nende pärast pole vinüül enam au sees ega džungel niivõrd massiivne. 

Kõigest saab müügiartikkel

Kultuur on kujunenud müügiartikliks, see on paratamatu. Vabaturuühiskonnas ei jää miski puutumatuks, kõik maksab. Aeg on raha ja raha eest saab õiguse elada. Söök, jook, kodu, elekter, vesi, isegi internet maksab. Kui millegi eest peab maksma, siis nupumehed mõtlevad välja, kuidas selle eest rohkem raha saada. Juba kuueaastased poisid vaatavad YouTube Shortsist miljokate nõuandeid finantsedu saavutamiseks ja panevad kõik kõrva taha: ainult kõige kõvem alfaisane lööb karmis maailmas läbi ja ostab endale Robloxis Ferrari. 

Kungla aja talumees ei lähe tänapäeval turule saadusi müüma, suurfirma kana muneb talukanast kümme korda odavamaid mune. Sama kehtib ka elektri puhul – keegi ei ehita endale keldrisse tuumajaama, normaalne inimene maksab lihtsalt kuu lõpus kommunaalid ära. Kõige ümber on nõudlusest ja pakkumisest tulenevalt tekkinud suurtööstus, mille eesmärk on võimalikult palju kasumit teenida, ennast reklaamida ja laieneda. Oleks naiivne eeldada, et kultuur peaks toimima täielikus vaakumis ülejäänud maailmast – muusik tahab ka süüa, ükskõik kui ideoloogiliselt meelestatud ta ka poleks. Klubikultuur on osa vabaturumaailmast. Kui pole raha, pole kultuuri. Klubi peab maksma üüri ja töötajatele palka. Raha, mis tuleb sinu taskust. Raha paneb rattad käima ja väikeärid jäävad suurtele tööstushiidudele paratamatult alla. 

Oleks naiivne eeldada, et kultuur peaks toimima täielikus vaakumis ülejäänud maailmast – muusik tahab ka süüa, ükskõik kui ideoloogiliselt meelestatud ta ka poleks.

Siiski on seisukohti, mille alusel peaksime klubikultuuri täiesti eraldiseisva nähtusena vaatlema. Klubikultuur on oma olemuselt underground, vastandab end peavoolukultuurile ja majandussüsteemile. Klubikultuur on radikaalne vastulöök tavakate pealetungile. Täpselt nagu punk, mis kujunes müügiartikliks. Või nagu hiphop, mis kujunes müügiartikliks. Kõik kujuneb müügiartikliks, eriti alternatiivkultuur. Selle tarbimise kaudu saad oma radikaalset olemust eriti hästi väljendada. Tarbimisvastane tarbimine – vabaturu võlu. Võiks öelda, et Kungla klubikultuuri pole kunagi eksisteerinud. See on müüt, väljamõeldis. Muusikatööstus ei tekkinud aastal 2020, ausõna. Vanasti pidi ka peol pileti eest maksma. 

Ajad on ehk nimelt kuldsemaks muutunud. Selle asemel et neli plaadifirmat kogu muusikatööstust ja klubikultuuri kontrolliks, saab nüüd igaüks oma ülikõva dungeon synth’i albumi Bandcampis müüki panna. Raadiosse pääsemiseks ei pea valitsus su lüürikat rehaga läbi hekseldama ja tsenseerima, KGB või CIA ei tee sulle enne kultuuriklubis esinemist poliitilist taustakontrolli. Stuudio rentimise asemel saab igaüks oma läpakas hullumeelseid biite kruvida, piraaditud tarkvaraga muidugi. Kõik on lihtne ja kättesaadav ning muusikat voolab ojadena uksest ja aknast. Igaühel on oma projekt, kõrvalprojekt, DJ-persona ja kõik muu analoogne. 16-aastased teevad vanaema lauaarvutis FL Studios stiilipuhtamat techno’t kui Plastikman või DJ Assault. Kõigil on võimalus netist tasuta muusikat kuulata või odavalt striimida, the future is now! 

Ehk seisneb klubikultuuri mandumine just selles, et kõik on liiga kättesaadav? Äkki defineerib Kungla aega just see, et vanasti oli raske muusikat leida, kuulata ja salvestada? Äkki on see hoopis Kungla rahva pime keskaeg, mille poole skeene tagasi liikuda tahab? 

Selle asemel et neli plaadifirmat kogu muusikatööstust ja klubikultuuri kontrolliks, saab nüüd igaüks oma ülikõva dungeon synth’i albumi Bandcampis müüki panna.

Vanasti oli…

Noortele pakub romantiline minevik muidugi elevust ja vaimustust. Tänapäeval on kõik nii hektiline ja keeruline, kõigil on krooniline väsimus ja nutisõltuvus. Vanasti oli elu primitiivsem, 90ndate noored ei istunud päev läbi telos. Nad kündsid põldu, peksid rehte ja tundsid rõõmu lihtsatest asjadest. Tänapäeva noored kuulavad, kuidas 40-aastane muusikaekspert oma nooruspõlvest räägib, noortele kõlab see umbes nii: „Aastal 93 sõitsime me sõpradega hobuvankriga läbi lumetormi naaberkihelkonda illegaalsele plaaditurule, et sealt viimane Tšehhoslovakkias salvestatud ragga-jungle’i plaat osta. Selle plaadi eest müüsime ühe sõbra mõisnikule orjaks, sõitsime kodukülla tagasi ja kuulasime seda, kuni nõel oli kriipinud ennast läbi mängija ja rikkunud ära kolhoosist varastatud linoleumist lauavakstu.” 

Peol käimine oli sarnane ettevõtmine, tänapäeva noored ei kujuta seda ettegi. Tänapäeval teed Resident Advisori või Fesari lahti, võidad Insta loosis baarikreda ja tasuta piletid. Saad Boltiga kohale, tõmbad oma mangoveipi ja istud kogu peo telos. Okei, korraks tantsid veits. Teed Telegrami lahti ja 10 minutiga on asi ants. Kui DJ mängib head lugu, siis läheb shazammimiseks. Vanasti ei olnud asjad nii lihtsad. Underground oli päriselt underground. Pidi pingutama, et pidu üles leida, sest pidu toimus paneelmaja keldris, diskoril oli mälupulga asemel kohvritäis dubplate-plaate. Kümneeurose Punchi kokteili asemel jõid Mehukattit või nuusutasid parklas lakibensiini. Ahjaa, peksa sai ka, kogu aeg. Tänapäeval sõidad kellelegi klubis lõuga ja hommikul on sinust 150 Insta story’t üleval, paganama mendiriik! Kungla ajal oli peol pasunasse saamine aga täielik norm, vähemalt juttude järgi jääb selline mulje. Kui pidu sai läbi, siis hakkasid koju kõmpima. Laande ei minda Boltiga, vaid lauluga. 

Vanasti oli peol käimine omette ettevõtmine. Tänapäeval teed Resident Advisori või Fesari lahti, võidad Insta loosis baarikreda ja tasuta piletid.

Vanasti oli asi autentsem, aga liiga lihtne oleks süüdistada peavoolukultuuri ja majandussüsteemi, eriti kui kumbki nähtus dikteeris asjade kulgu ka Kungla ajal. Uue kooli klubikultuur on aga igav, kõik on liiga mugav ja pehme. Enam ei pea baarileti eest hambaid kokku korjama, pole toorest emotsiooni, pole underground’i DIY-võlu. Skeenest on puudu veri, higi ja pisarad, mida me kunagi tagasi ei saa, sest me oleme võõrandunud. Võõrandumine käib muidugi kommodifitseerumisega käsikäes, nagu ütles habemega saksa onu 19. sajandil. Kõik on liiga lihtne ja kogu pingutus on klubikultuuri viljelemisest kadunud, mistõttu ei saagi sellest nii suurt emotsionaalset laengut. Mussitegemiseks pole vaja korteritäit süntekaid ja sämplereid osta ning peole minekuks ei pea hobusele sadulat selga panema, pole ime, et võidurõõm väikseks jääb. 

Kuidas me võõrandumisest lahti saame? 

Striimimisteenuste kasutamise asemel on võimalik oma kuupalk vinüülide alla magama panna, muusikategemiseks kasutada analoogsüntekaid ja lugude SoundCloudi laadimise asemel lasta Trashil enda uus EP kasseti peale panna. Tõsi, paljud just seda teevadki, see on vastuhakk võõrandumisele ja füüsilised meediumid kannavad endaga kaasas ka märksa suuremat emotsionaalset pagasit kui Spotify QR-koodid. Ei saa aga eeldada, et kogu klubiskeene oma Spotify tellimuse tühistaks ja endale Technicsid või kassettmaki ostaks. Õppelaenu on vaja tagasi maksta ja sõpradega pargis millegi eest Kapteni pilsnerit juua. 

Alternatiivse elektroonika puhul on juba saanud klišeeks arvamus, et ainult erilised ja targad lapsed võivad tarkade laste muusikat kuulata.

Kungla rahva kuldse klubikultuuri müüdi üks vankumatu tugisammas on ka elitism, mis praegusel juhul avaldub väga kentsakal viisil. Inimesed gatekeep’ivad muusikat, mis salvestati 15 aastat enne nende sündi. Eriti tugevalt avaldub see just ambient’i ja techno puhul, mille populariseerumine on viimasel ajal muusikanohkaritele sügavat pahameelt valmistanud. „Kuidas see 17-aastane värviliste juustega tüdruk isegi julgeb oma TikToki videos Boards of Canada muusikat kasutada? Ma kuulasin seda siis, kui see polnud veel populaarne ja kõik tegid mu üle nalja!”

Alternatiivse elektroonika puhul on juba saanud klišeeks arvamus, et ainult erilised ja targad lapsed võivad tarkade laste muusikat kuulata. Aga iga laps, kes tarkade laste muusikat kuulab, pole tark laps. Mõni laps tahab lihtsalt tark välja näha, mistõttu tuleb teda üle kuulama hakata. „The Disintegration Loopsi” loomislugu, mille pidev korrutamine on täielik meta, peab olema peas nagu jõululuuletus. Aphex Twini tank võiks olla hõbevillaku küsimus, ainult targad lapsed teavad vastust. Nähtus kui selline on üpris sarnane niinimetatud nimeta-kolm-laulu-sündroomiga, mille raames piinatakse Metallica ja Nirvana särke kandvaid noori naisi. Kui sind tõesti häirib nii väga see, et lapsed teevad Balti jaama Selveris Autechre’i taustale tantsuvideoid, siis osta elu. Jäta lapsed rahule, skanni oma segumahl ja pelmeenid ära ja mine koju Kungla rahva kuldseid laule kuulama. 

Ühiskonnana ei liigu me kunagi Kungla aega tagasi. Aeg läheb edasi, kultuur samuti. Kõigest saab niikuinii toode. Pane lihtsalt klapid pähe, lükka helitugevus põhja ja ära mõtle üle. Kõik on tegelt ülihästi.

Mark Alexander Ummelas on väike hiireke ja maailm on tema juust.