Abielu on jätkuvalt ülimalt populaarne. Kaasad saavad aga ühel hetkel siiski asjale kriipsu peale tõmmata ja püha ühenduse lõpetada. Abielude ja lahutuste ajalugu on hõrk ning heidab valgust nii majandusele, sugudevahelistele suhetele kui ka, üllatus-üllatus, armastusele endale.

On vähe ühiskondlikke institutsioone, mis ületavad populaarsuselt abielu – seda nii selles osalenud inimeste arvu kui ka kultuurilise tähenduse poolest. Kui lisada vanatädidele, kelle iga telefonikõne algab küsimusega, et millal siis meheleminekut oodata on, lugematud pulmadega lõppevad muinasjutud, miljoneid tüdrukuid hullutanud „Videviku” saaga, kus abieluõnn leiti pesuehtsa deemoniga, ning üleilmselt sadu miljardeid dollareid väärt pulmateenuste turg, võib see õigustatult küsimusi tekitada: mis piire ja nõudmisi on abielu seadnud inimestele ning inimesed, vastupidi, abielule, kuidas ja mis tingimustes on need meie kultuuriruumis tekkinud ja, parafraseerides armastatud proviisorit Oskar Lutsu teosest „Suvi”, kas abiellumine tähendab tõepoolest rahulikku randa jõudmist või hoopis sealt lahkumist tormisele merele?

Abieluinstitutsiooni sünd

Intiimse olemusega positiivsed tunded teise inimese vastu on ilmselt sama vanad kui inimkond, aga sama ei saa öelda abieluinstitutsiooni kohta. Teadmisi selle kohta, kuidas ja kas üldse näiteks paleoliitikumis reproduktiivseid lähisuhteid reguleeriti, on allikate nappuse tõttu vähe. Võib vaid oletada, et tõenäoliselt tingis sugukondlik eluviis ka n-ö grupiabielude leviku. Toit, vesi, tuli, peavari, lapsehoid ja reproduktiivsus olid kõik instinktiivselt jagatavad ühised ressursid, inimesele seadis piire loodus ja nii nagu kunagised kütid-korilased ei mõistnud eraomandit ega paikset eluviisi, jäi neile ilmselt võõraks ka idee ühe kaaslase teistest sugukonna liikmetest olulisemaks pidamisest.[1]

Juhuslik avastus, et mahakukkunud seemnest kasvab uus taim, mis annab omakorda veel rohkem seemneid, ehk põlluharimise teke umbes 12 000 aastat tagasi pani üllatuslikult aluse ka lugematutele sotsiaalsetele ja ühiskondlikele muutustele, mida ei oskakski esialgu sellega seostada. Kõige kõnekamaks võib pidada eraomandi ning soolise ja majandusliku ebavõrdsuse teket, millest abieluinstitutsioonini jäi astuda väike samm. Seoseid nende arengute vahel võib näha mitmeid: püsivat vara sai pärandada, see eeldas aga seadusliku pärija olemasolu ja tekitas omakorda vajaduse sõlmida pärija ilmaletoojaga märksa rangemad kokkulepped, et tagada raske tööga teenitud külluse jõudmine õigesse kohta. Naise võimaluste ring hakkas samal ajal kokku tõmbuma. Kui kiviaegset elustiili iseloomustas tegevuste ja ülesannete mitmekesisus ning vajalik oli kõigi grupiliikmete võimalikult suur panus sõltumata soost, siis põlluharimiseks tehtav töö oli üksluisem ja füüsiliselt nõudlikum, muutes toiduhankimise üha enam meeste (sealhulgas sulaste või orjade) pärusmaaks ning jättes naistele põhiliselt tulevaste töötajate ja pärijate sünnitamise ning üleskasvatamise rolli. Nõnda ei tasu alahinnata küttimiselt ja koriluselt põlluharimisele ülemineku tähtsust sugudevaheliste suhete muutumises. Kollektiivne ja vaba liikumine ning suhtlus suruti esimeste tsivilisatsioonide tekkides järjest kitsamatesse raamidesse, mistõttu võib tollal välja kujunenud abielu mõtestada selle seatud kitsenduste ja reeglite kaudu.

Kõige kõnekamaks põlluharimise tekkega kaasnenud muutuseks võib pidada eraomandi ning soolise ja majandusliku ebavõrdsuse teket, millest abieluinstitutsioonini jäi astuda väike samm.

Reeglistatud romantika

Seda enam paneb see küsima, miks siis üldse abielluda, kui lepingu, tseremoonia ja rituaalide järel algab teekond mööda igavest allakäigutreppi hädaorgu, kus seltsiks on maitsetu puder ja surnud imik. Eks ikka armastusest või vähemasti sellest võimsast ja hulluks ajavast hormoonide kokteilist, mida tunneme armumise nime all ja mille armastusega segiajamine on ilmselt üks homo sapiens’i supervõime. Andmeid abikaasadevahelistest romantilistest tunnetest on leitud juba Mesopotaamiast, kus korraldatud ja isegi oksjoniabielude kõrval kirjutati armastusluulet ning tänapäeva lugejalegi tuttavaid narratiive „kuni surm meid lahutab” või „vali – mina või tema!” järgivaid lugusid.

Ka Vana-Roomas, kus sobitatud abielud olid reegel, pereelu juhtis mees ning laste peamine roll oli olla töötegija ja pärija, eksisteeris reaalsuse kõrval sentimentaalne ideaal armastavast perekonnast, mis tugines abikaasade omavahelisele kiindumusele. Harmoonilisi peresuhteid koju jõudvat meest tervitava naise ja embavate lastega on kirjeldanud oma töödes nii filosoof ja poeet Lucretius, ajaloolasest senaator Cassius Dio kui ka paljud teised (eranditult mees)autorid. Loomulikult oli harmoonilise ja armastava pereelu kuvandi lahutamatu osa ideaalne naine – abieluõnne sai nautida toonaste autorite hinnangul vaid tagasihoidliku ja kodulembese kaasaga, „kes oma mehe saavutuste üle rõõmustas ning tema haiguseid ravis, hindas oma abikaasat nii rikka kui ka vaese, noore kui ka vanana”[2].

Andmeid abikaasadevahelistest romantilistest tunnetest on leitud juba Mesopotaamiast, kus korraldatud ja isegi oksjoniabielude kõrval kirjutati armastusluulet ning tänapäeva lugejalegi tuttavaid narratiive „kuni surm meid lahutab” või „vali – mina või tema!” järgivaid lugusid.

Kuigi abiellujad annavad tänapäevalgi altari ees teineteisele samu lubadusi, võivad mehed ja naised eeldada alles nüüd ka nende võrdsel määral täitmist. Arusaama, et tangot tantsitakse kahekesi, rakendatakse üha rohkemates paarisuhetes ka praktikas. Tõenäoliselt elas antiikmaailmaski naisi ja mehi, kellele ei olnud selline mõte võõras, kuid üleüldised piirangud naise avalikule agentsusele seadsid ta abieluõnne ja koduse harmoonia eest vastutaja rolli.

Sarnast mustrit võib märgata ka järgnenud sajandite Euroopas, kus põhjalik muutus toimus küll usundi, õiguse ning tervikuna riigi- ja ühiskonnasüsteemide tasandil, aga kus romantika, nagu teame kas või „Romeo ja Julia” või „Tristani ja Isolde” loost, jäi tihti vaid vooruslike ja kaunite naiste ning vaprate ja tugevate meeste pärusmaaks. 

Lahutus – kas lõks või pääsetee?

Lõviosa ajaloost on abielu üks põhiomadus olnud selle lahutamatus. Kui valdavas osas vanaaja riikides ja kultuurides oli abielu lahutamine küll lubatud ning sõltuvalt ajast ja kohast isegi lihtne (näiteks 2. sajandil eKr elanud Rooma riigimees ja oraator G. Sulpicius Gallus nõudis lahutust seetõttu, et ta abikaasa oli käinud kodust väljas katmata peaga[3]), muutis ristiusu teke ja laialdane levik keskaegses Euroopas neid põhimõtteid märgatavalt. Nii katoliku kui ka õigeusu kiriku käsituse kohaselt on abielu igavene ning kuigi eritingimustel tühistatav, ei ole see olnud miski, millesse suhtuda kergekäeliselt.[4]

Kui valdavas osas vanaaja riikides ja kultuurides oli abielu lahutamine küll lubatud ning sõltuvalt ajast ja kohast isegi lihtne, muutis ristiusu laialdane levik keskaegses Euroopas neid põhimõtteid märgatavalt.

Õigupoolest ei olnud abielu enneaegne lõpetamine lihtne ega aktsepteeritud tegevus reformatsioonijärgses Euroopaski. Ühest küljest võis luteri usku pidada intiimelu kontekstis justkui murranguliseks, näiteks Martin Luther pidas abielu sobivaks kõigile, sealhulgas endistele vaimulikele, kõneles isegi korrapärase seksuaalelu vajalikkusest ja oma varasemates töödes ka lahutusvõimalusest juhul, kui partnerid omavahel läbi ei saa. Teisalt kujunes uusaegses Kesk- ja Põhja-Euroopas sajanditeks välja olukord, kus lahutus oli küll juriidiliselt võimalik, kuid kujutas endast praktikas häbiväärset ja keerulist protsessi, mille läbimise võtsid ette vähesed. Nimelt iseloomustas uusaegset lahutusõigust pea eranditult süüpõhisus ehk abielu sai lahutada vaid ühe partneri eksimuse korral. Neist läbivaim oli abielurikkumine, mida peeti eksimuseks abielu põhinõude ehk truuduse vastu. Sealjuures ilmnes seoses meeste ja naiste käitumisega topeltstandard: kuigi teoorias nõudis kristlik moraal truudust mõlemalt abikaasalt, jäeti meeste abielurikkumine tihti tähelepanuta, naisi võis aga süüdimõistmise korral oodata lisaks abikaasa lahutusnõude rahuldamisele ihunuhtlus, häbipost, trahv või vangistus. Kui arvestada ka sotsiaalset stigmat, mis abielulahutusega kaasas käis, ei saa varauusaegsele lahutusõiguse tekkele omistada olulist ühiskondlikke ja moraalseid piire nihutavat mõju, vaid pigem nende kinnistamist, sest luterlikus kultuuriruumis mõtestati abielu varasemast veelgi absoluutsemana ning kuigi üha enam leiti, et abielu peaks olema mõlemale osapoolele meeldiv, ei olnud isegi soovi korral sisulist võimalust sellest institutsioonist kõrvale jääda või (vähemalt naistel) tõsisemate tagajärgedeta välja pääseda.[5]

Kuigi teoorias nõudis kristlik moraal truudust mõlemalt abikaasalt, jäeti meeste abielurikkumine tihti tähelepanuta, naisi võis aga süüdimõistmise korral oodata lisaks abikaasa lahutusnõude rahuldamisele ihunuhtlus, häbipost, trahv või vangistus.

Abielu miinimumstandardite tõus

Murrangu abielu ja lahutuse käsitamisel tõi Euroopasse 20. sajand. Esimene maailmasõda, mis lahutas vägivaldselt ajutiselt või igaveseks pretsedenditu hulga abielupaare, suunas naised rindele läinud meeste asemel tööturule ja tegi sissejuhatuse edasistele kõikehõlmavatele turbulentsustele, näitas, et enneolematud ja kiired ühiskondlikud pöörded on võimalikud. Ümber hakati mõtestama ka eraelusse puutuvat. Selle kogemuse najal, et uue sajandi tingimustes tulevad eelkõige naised üha paremini iseseisvalt toime ning et elu üksi või koos lastega võib olla etem õnnetust abielust, uuenes 1920. aastatel esimestes Euroopa riikides, sealhulgas Eestis, lahutus- ja perekonnaõigus. 

Suurima muudatusena lisandus võimalus lahutada abielu abikaasade ühisel ja vabatahtlikul soovil, mis viitab ühiskondliku mõtteviisi põhimõttelisele teisenemisele – abielu ei pidanud olema pelgalt talutav ja suuremate probleemideta, vaid pakkuma partneritele rõõmu ja olema üksindusest parem. Üha avameelsemalt kõneldi abielu negatiivsetest tahkudest ka süüpõhiste lahutuste korral: arhiiviallikatest avaneb pilt vaimsest vägivallast, peksmistest ja piinamistest, kogukondlikust laimamisest, alkoholismist, tervisemuredest ja hülgamistest. Kohtumaterjalid võimaldavad sissevaadet ka ühiskondlik-õiguslikku ruumi, kus pereprobleeme lahendati. Nõnda on ühe 1923. aastal abiellunud, kuid juba aasta pärast naise algatusel lahutama jõudnud paari kohta teada, et kuigi mees olla abikaasat peksnud, kägistanud ja tappa ähvardanud, tegi ta seda kohtu sõnul „lugupidava põhjusega, et takistada naist aborti tegema minemast”. Sedalaadi seisukohad nõuavad avamiseks eraldi artiklit, aga võib nentida, et kuigi nii mõnelgi korral lahutusnõudeid ei rahuldatud ja kahtlemata ei jõudnud ka kõik omadega pahuksis olevad paarid kohtupinki paremat tulevikku nõudma, viitab võrdlemisi kõrge lahutumuse üldkordaja toonases Eestis (0,8 versus Rootsi 0,2 ja Inglismaa 0,07) tärkavale teadlikkusele, et partnerivalikul saab teha vigu, aga neid vigu on võimalik parandada.[6]

Kui hüpata üle nõukogude perioodist, kus teatavasti oli „kakskümmend kaks viimane taks”, aga kus lahutati aastatel 1970–1980 keskmiselt üle 5000 abielu aastas, tervitab meid tänapäeva Eesti koos ainuüksi eelmisel aastal sõlmitud 6396 abieluga, mida on 2020. aastaga võrreldes 5% rohkem. Lahutuste arv tegi mullu võrreldes 45 aasta taguse perioodiga läbi tõelise taandarengu: neid jõustus veidi üle kahe ja poole tuhande. Statistikaameti koduleht nendib, et „aasta-aastalt on registreeritud abielude kõrval üha enam ka teisi kooseluvorme, näiteks vaba kooselu, üksikvanemaga pere või kärgpere”, kuid populaarsust ei ole minetanud ka abielu. Ajaloos stigmatiseeritud sotsiaalsete rühmade, näiteks LGBT+-kogukonna võitlus abieluõiguse eest viitab pigem vastupidiselegi tendentsile: ülima lubatuse keskel võib enda valikuvabaduse piiramine mõjuda kui ülim armastusavaldus. Kuigi mitmetes riikides kaasnevad abieluga ka maksueelised või näiteks õigus teha hädaolukorras partneri eest meditsiinilisi otsuseid, tahaks loota, et tegu on kaasnevate hüvede, mitte põhiliste motivaatoritega. 

Näiteks ajaloos stigmatiseeritud LGBT+-kogukonna võitlus abieluõiguse eest viitab tendentsile, et ülima lubatuse keskel võib enda valikuvabaduse piiramine mõjuda kui ülim armastusavaldus.

Nõnda võikski 21. sajandi abielu algpõhjuseks pidada siiski armastust. See selgitab abieluinstitutsiooni püsivust hoolimata selle muutumise dünaamikast viimaste aastasadade jooksul – kokkulepe, mis oli kunagi olemuselt avalik ühiskondliku stabiilsuse ning sotsiaalsete garantiide tagaja, võiks väljendada tänapäeval inimese sisekosmost ning vaid kõige siiramaid tundeid, väärtusi ja unistusi. Ja kui kellegi jaoks on selleks mõni teine viis, on seegi täiesti vastuvõetav.

[1] Squire, S. 2008. I Don’t: A Contrarian History of Marriage.
[2] Rawson, B. 1996. Marriage, Divorce, and Children in Ancient Rome.
[3] Hersch, K. K. 2010. The Roman Wedding: Ritual and Meaning in Antiquity.
[4] Kasper, W. 1983. Theology of Christian Marriage.
[5] Phillips, R. 1988. Putting Asunder. 
[6] Mägi, M. 2022. Abielulahutuste põhjused Viljandi-Pärnu Rahukogu lahutustoimikutes 1923–1940. Magistritöö. 

Marilyn Mägi on noor ajaloolane, keda kõnetavad perekonna-, intiimsuhete ja naisajalugu. Hoolimata nii arhiiviallikate kui ka aeg-ajalt elu enese ette veeretatud kurbadest lugudest usub ta jätkuvalt, et inimesed on tegelikult head ning tähenduslikud suhted on võimalikud.

Romy Nõulik (@Looja__) on Pallase meediatudeng, kunstnik ja tühja peaga klienditeenindaja.