Non Grata juhtfiguur Al Paldrok toob intervjuus välja paradoksi, et demokraatlikud riigid võivad rakendada enesepiirangute tõttu rangemat tsensuuri kui autoritaarsed režiimid, ning kritiseerib seda, et teater ja tants on kaaperdanud performance-kunsti mõiste.

Al Paldrok, tuntud ka kui Anonymous Boh, on eesti performance-kunstnik, skulptor, graafik ja videokunstnik ning juhtfiguur legendaarses rahvusvahelises grupeeringus Non Grata, mille tegevus on pälvinud tähelepanu ühiskondlikke norme kahtluse alla seadva julge ja kompromissitu lähenemisega. Non Grata on osalenud rahvusvahelisel skeenel esinedes aastakümnete jooksul lugematul hulgal kunsti- ja kultuuriüritustel Ameerikas, Euroopas ja Aasias, puutudes tihedalt kokku kohalike sotsiaalsete ja poliitiliste oludega. Vaatajaid mugavustsoonist välja raputavad esinemised jätavad oma hullumeelsuses hämmingusse nii publiku kui ka korraldajad, kuna tihtipeale mängitakse ohtlikkuse piirimail. Intervjuudes ja ülevaadetes kirjeldatakse Paldrokit kui ettearvamatut niiditõmbajat, kes ei karda seista vastu ka institutsioonidele. Tema loomingut ja lähenemist on võrreldud selliste tuntud isiksustega nagu Tristan Tzara ja Orson Welles, rõhutades nii tema olulisust nüüdisaegse performance’i- ja kunstimaailma kujundamisel. Non Grata rühmitusse kuulub ligi 500 liiget Eestist, Euroopast, Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Aafrikast ning Aasiast.

Oled olnud kunstikõrgkooli Academia Non Grata asutaja ja prorektor, Eesti Kunstiakadeemia Pärnu kolledži juht ja professor, andnud kunstialaseid loenguid ja töötubasid ülikoolides ja kunstiorganisatsioonides üle maailma. Selgita alustuseks, mida tähendab performance-kunst.

Performance-kunstnike kollektiivi Black Market International liige Boris Nieslony on kogu oma elu performance’i definitsioone kogunud ja tal on neid juba üle kolmesaja, aga kui küsida, mis see on, siis ta vastab: „Ma ei tea.” See ongi performance’i puhul huvitav, et see on määratlematu.

Mulle meeldib ka määratlus, et „performance on see, mis ei ole miski muu”. Kui toimuv on identifitseeritav millegi muuna, siis see ei ole performance. Kui see on tants, pole see performance, kui see on luule, pole see performance, kui see on teater, pole see performance.

Performance võib toimuda kus tahes, täidetud peavad olema neli peamist nõuet: aeg, ruum, liikumine ja suhe publikuga. See on kohaloleku kunst.

Performance (inglise keeles tähendab see toimingut, esinemist, tegu – A.O.) on tegevuskunsti liik, millega luuakse kunstniku juhatusel ja mõnikord ka publiku osalusel ühekordne tegevuskunstiteos. Sageli, ehkki mitte alati, on see esitus ka improvisatsiooniline. Enamasti on performance-kunst interdistsiplinaarne ehk erialadevaheline, kaasates eri elu- ja kunstivaldkondi. See ei pruugi alati toimuda otse publiku ees, vaid võib jõuda publikuni meedia, näiteks video vahendusel.

Samamoodi on ka improvisatsioonilisuse ja spontaansusega – performance’il võib olla väga täpne ja punktuaalne stsenaarium, ent lähenemine võib olla ka improvisatsioonilisem. See võib toimuda kus tahes, täidetud peavad olema neli peamist nõuet: aeg, ruum, liikumine ja suhe publikuga. See on kohaloleku kunst.

Performance on muutunud kunstimaastiku niivõrd tavapäraseks osaks, et igal avamisel peab olema mõni etendus, mida nimetatakse performance’iks. Ka teater ja nüüdistants on hakanud kasutama performance-kunsti nime ja elemente. Kuidas sa seda muudest vormidest eristad?

Institutsionaalne etenduskunst otsib värskust ja nad on just eriti koroonajärgsel ajal performance-kunsti mõiste kaaperdanud. Näitlejaid nimetatakse etenduskunstnikeks ja nende halloween’i-kostüümides taidlemisi pidudel performance’iks. Kui minna praegusel ajal väljakuulutatud nn performance’it vaatama, on tegemist ikka kontserdi, tantsu või teatrietendusega. See ei ole probleem ainult Eestis, vaid nii on ka mujal maailmas, ja nüüdseks on see juba üldlevinud praktika, kusjuures organisaatorid ei tea ega teadvusta selle probleemi olemust.

Seda on propageerinud pikalt ka teatrilaval toimuv NU Performance Festival Tallinnas, kus publik istub teatris toolidel ja kuskil lavakauguses toimetab keegi rambivalguses, enne etendust palutakse vaikust ja tuletatakse meelde, et fotografeerimine on keelatud. Kus on siin performance-kunsti karakteristikud? Kanuti Gildi SAAL on tegelenud juba ammusest ajast mingite kunstiteadlaste kureerimisel performance-kunsti „raamimisega” ja kui kunstil midagi vaja ei ole, siis just seda, et keegi sind „ära vormistab”.

See on terminoloogiline probleem, aga muutub kiiresti ka sisuliseks. Eestis on teatrimaastik ülimalt institutsionaalne, saab kogu meedia tähelepanu. Seeläbi ongi diskursus päris lühikese ajaga muutunud. Performance on ikkagi visuaalkunsti taustaga nähtus. Seda kinnitab ka eesti kultuuri kõrgeim kvaliteedikontroll kulka kujul, sest etenduskunstide sihtkapital performance-kunsti ei toeta, selleks peab pöörduma kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali poole. Etenduskunstides on pandud paika ka konkreetne miinimum: etendusi peab esitama programmis vähemalt viis korda. Sõnad on siin liigsed.

Performance-kunstnikud sekkuvad vajaduse korral poliitikasse, astuvad vastu totalitaarsetele süsteemidele, ebaõiglusele, looduse hävitamisele. Teatrilaval etlemine ei ole performance.

Performance’ile on omane energia muutumine ruumis, reaalsuse teisenemine, publiku ja esinejate segunemine, eufooria, ootamatus, võimalus olla etenduse keskel; selle juurde käib ka politsei, kiirabi, tuletõrje, päästeteenistuse, sõjaväe vaheleastumine jne. Asja toimimiseks peavad olema võimalused avatud. Performance-kunstnikud sekkuvad vajaduse korral poliitikasse, astuvad vastu totalitaarsetele süsteemidele, ebaõiglusele, looduse hävitamisele jne-jne. Teatrilaval etlemine ei ole performance.

Kuidas sa defineerid performance-kunsti rolli tänapäeva maailmas? Kuidas on see ajaga muutunud? Kas see on pigem sotsiaalne kommentaar, poliitiline vastuhakk või midagi enamat?

Performance saab olla osa neist kõigist. Tavaliselt kerkib see ühiskonnas esile suurte muutuste ajal, kui loovisikutele tundub, et esemeliste kunstiteoste valmistamine ja galeriides eksponeerimine ei ole ühiskondlikele protsessidele reageerimiseks piisavalt vahetu ega kiireloomuline – siis tõstabki pead tegevuskunst, kus kunstnik on ise kohal ja sekkub otseselt. 

Performance-kunstnike rahvusvahelise loovjõu eriline väärtus on nende loomingulises kontrollimatuses, nad ei allu valitsevate klasside ja kunstimaailma käskudele, keeldudele ega poliitkorrektsusele. Performance-kunst on ka piisavalt underground, seal ei liigu suuri rahasid ega kuulsust, nii et seda ei tehta pragmaatilistel põhjustel.

Kas on olnud hetki, kui oled tundnud, et riskid on sinu loomingulist vabadust piiranud või, vastupidi, seda tugevdanud?

Kõik, mida teed, ühelt poolt täiendab ja teisalt piirab sind sinu edasises tegevuses. Mida õnnestunumalt riskid, seda enam ootad eneselt järgmine kord ja seda teeb kindlasti ka publik. Selles suhtes on kõik kooskõlas. Sama kehtib ka teistel elualadel – hasartmängudes, spordis, äris, kokanduses, sõjas. Kas riskid on minu loomingulist vabadust suurendanud? Iga isiklikult läbielatud, sisestatud kogemus on hindamatu pagas, mida edasises elus kasutada, ja seetõttu saab olla oma tegevustes vabam. Teisest küljest, ka perfoka puhul peab järgmine kord juba üle kõrgema lati hüppama ja see ühtlasi piirab vabadust, ei saa jääda mugavustsooni. Kui tuuritada Hiinas, kus performance-kunst on keelatud, on päris suur võimalus lõpetada vanglas. Või siis Ameerikas Bible Belt Tour… (Non Grata korraldatud performance-tuur USAs, mis läbib konservatiivseid ehk n-ö piiblivöö osariike – A.O.) Ega sinna paljud kaasa tulla ei julge.

Üks minu loodud kümnest käsust on, et „never expect to be invited back”[1], aga paradoksaalsel kombel kutsutakse meid tagasi. Pugejad ei meeldi kellelegi.

Sinu looming on tihti äärmuslik ja kompromissitu. Kuidas hoiate tasakaalu kunstilise vabaduse ja õiguslike piirangute vahel?

Performance-kunstnike puhul on keeld väga veider fenomen. Kui keelad meil millegi tegemise, siis saame sellest jõudu ja teeme seda nimelt võimendatult. Inimese kõige suurem vaenlane on aga enesetsensuur. Kui ma niikuinii juba võitlen mõtetega, kas teha või mitte, ning siis tuleb keegi, kes ütleb, et sa ei või… Minu puhul see käivitab vastupidise protsessi, ma kindlasti teen seda ja veel kümnekordselt. Seaduskuulekuses ja loomingulises vabaduses ei ole tegelikult mingit vastuolu. Neid saab väga hästi ühildada. Raamid on rohkem inimeste peas kui seadusandluses. Inimesed kardavad.

Loominguline vabadus on vajadus. Kunstiteost planeerides ja teostades ei mõtle ma esmajoones kindlasti mitte õiguslikele probleemidele, sest tõe rääkimise eest ei saa kedagi hukka mõista või seaduse järgi vangi panna. Toimin oma nägemuse järgi, kuulutan oma sõnumit. Hiljem võib tekkida avalikus ruumis probleem, tavaliselt siis täidesaatva võimu, mitte seaduseloojatega. Kindlasti on mingeid seadusi tänu meile ka muudetud. Kunagi esinesime Lõuna-Korea parlamendi ees Seoulis national security law vastu, mis oleks lubanud sõjaväel eriolukorras riigi valitsemise enda kätte võtta, ja see seadus ei läinudki läbi.

Põhimõtteliselt me ju ei vigasta kedagi ega lõhu midagi. Meie üks tähtsaim performance’i reegel on, et publikut ei tohi vigastada. See kõik tundub tohutu kaos, aga ei tohi ära unustada, et perfoka puhul ongi ülioluline ja ülihea, kui tegelikkus ja näilisus lähevad segi. Kui kunstiline kujund on nii tugev, et inimene tajub seda reaalsena – see ongi tegevuskunsti üks kõige kõvemaid karakteristikuid.

Teost hiljem analüüsides peaks ikkagi aru saama, et tegemist on kunstilise kujundiga. Näiliselt paistab, et autod plahvatavad, kõik on väga ohtlik ja inimesed põlevad. Tegelikult on see suuresti ikkagi illusioon ja kõik on kontrolli all. Kunst ei ole idee illustratsioon, vaid väga tugev omaette meedium, ja kasutada seda lihtsalt illustreerimiseks on kunsti power’i alahindamine. Ma usun kunsti jõusse, teatavasse abstraktsusse, ka absurdi, kui soovite. Inimene ei taha kuulata loengut sellest, mida ta peaks tegema. Talle tuleb jätta mõtteruumi, mille ta ise ära täidab.

Mugavustsoonist väljaraputamisega võib kaasneda see, et keegi tunneb end haavatuna. Kuidas sa sellesse suhtud? Kas selline reaktsioon on ka eesmärk omaette? Kas on olnud olukordi, mida oled hiljem kahetsenud või kus oleksid tagantjärele midagi teisiti teinud?

See, et keegi võib ennast haavatuna tunda, pole minu võimuses. Ja kindlasti pole see eesmärk. Siin on põhjus ja tagajärg segamini. Kunst peab muidugi inimesi puudutama, seetõttu peab tegema kunsti oma parima äranägemise järgi, aga pigem ikka kuulutame oma sõnumit ja arvame, et kõik elavad kaasa seda sõnumit avastades. Ja kahetseda pole midagi. Olen teinud oma kunsti tõsiselt ja see, kas see solvab kedagi, ei allu minu kontrollile.

Ühiskonna mugavustsooni raputamine on pigem tagajärg ja see pole sinna eos sisse kodeeritud. Ma ei kujutaks ette, et mõtleksin: „Teen täna sellise perfoka, mis viib ühiskonna mugavustsoonist välja!” See oleks pigem jumalaga võrreldav positsioon: „Täna lõpetame performance’i tulemusena maailmas sõjad!”

Non Grata looming on tihti seotud universaalsete teemadega, nagu võim, vabadus ja identiteet. Kuidas lähened nende teemade käsitlemisele nii erinevates kultuurilistes ja poliitilistes oludes?

Mina oma publikut ei alahinda ja teen iga kord täpselt seda, mida pean vajalikuks. Riigist või valitsevast poliitilisest reaalsusest lähtuvaid kompromisse me ei tee. Võib-olla saab kompromiss toimida vahendeid valides, aga sõnum jääb ikka endiseks. Hiinas näiteks tunnen ennast, naljakas küll, väga koduselt. Minu jaoks on see täpselt nagu omaaegne Nõukogude Liit. Olin siis keskkooliõpilane. Toona pääses igasuguste asjadega puhtalt, pidi lihtsalt süsteemi üle kavaldama. Samamoodi on Hiinas. Näituseavamisele tuleb viis salapolitseinikku, kohalik politseiülem kamraadidega, ja nad jälitavad edasi, järgnevad restorani, kus toimub afterparty, istuvad kõrvallauas. Neist lahtisaamiseks oleme pidanud laskma nende autod blokeerida, kihutama siksakitades mööda kiirteid, sõitma vastassuunavööndis vale exit’ini ja sealt maha keerama.

Hiinas tuleb näituseavamisele viis salapolitseinikku, kohalik politseiülem kamraadidega, ja nad jälitavad edasi, järgnevad restorani, kus toimub afterparty, istuvad kõrvallauas.

Nende pühendumus kaasaegsele kunstile kaasaelamisele on erakordne. Komisjoniga vaadatakse läbi kõik näitusel olevad videod, kõik raamatud võetakse üksipulgi ette, pildistatakse iga lehekülge. Sellisest tähelepanust unistab iga kunstnik, läänemaailmas tahaksid kõik, et nende kunsti nii pühendunult süvenetaks. Vabadus kui tunnetatud paratamatus.

Kui esinete autoritaarsetes riikides, kas arvestad võimalike sanktsioonide või tagajärgedega? Mis on olnud sinu esinemiste tõsisemad tagajärjed?

Meid on küll arreteeritud ja alustatud kriminaalasja, aga kunagi pole päriselt pikaks ajaks vangi pandud. Näiteks Kopenhaagenis arreteeris meid sõjavägi, meid hoiti liiga kaua vangis ja siis ma kaebasin nad kohtusse ning võitsin. Taani kuninganna maksis kompensatsiooniks meie teise Non Grata raamatu trüki kinni.

Eluaegse esinemiskeelu olen saanud siiski ainult ülesastumisega Tallinn Art Weekil Telliskivi Loomelinnakus. Ma ei tea küll, kuidas nad kavatsevad mind takistada. Kunagi püüti meile kehtestada Põhjamaade-ülest boikotti. Paratamatult on läänemaailma poliitkorrektsus, enesetsensuur ja olemasolevale tingimusteta alistumine võtnud sellised mõõtmed, et tihtipeale ei olegi totalitaarsed ühiskonnad kõige piiratumad süsteemid.

Kuidas see mõjutab sinu või teie loomingulisi otsuseid ja esinemisvabadust?

Oleme kogenud piiranguid igal pool ja näiteks Hiina kohalikud organisaatorid on palju altimad midagi alternatiivset esitama kui mujal, nad tahavadki vastuvoolu ujuda, nad leiavad võimaluse keelatut esitada. Vabas maailmas kardetakse oma ruumide, prestiiži ja poliitkorrektsuse pärast. Tegelik tsensuur on kuskil mujal kui riiklikes süsteemides. Kui ütelda Non Gratale näiteks, et tuld ei tohi kasutada, siis see on kindel lüke, kuidas panna meid seda tegema. 

Paratamatult on läänemaailma poliitkorrektsus, enesetsensuur ja olemasolevale tingimusteta alistumine võtnud sellised mõõtmed, et tihtipeale ei olegi totalitaarsed ühiskonnad kõige piiratumad süsteemid.

Maailm on muutumas, kas oled valmis võimalikeks kultuurilisteks piiranguteks?

Jah, muidugi olen valmis. Alati olen valmis. Kultuurilised piirangud on need, mis motiveerivad rohkem tegutsema. Igasugused piirangud näitavad, et sinu tegevus on vajalik ja möödapääsmatu. Näiteks hiljutised pandeemiapiirangud, mille tõttu loomemajandusinimesed hakkasid kirema, et nende elu on rikutud, osutusid tegelikult kunstnike jaoks väga soodsaks, sest neil oli lõpuks aega mõelda, rahu ja ruumi loomingut teha. Meelelahutajad olid need, keda see pandeemia kõvasti häiris ja piiras, nende tegevus sai hoobi. Loovusele see kindlasti piiranguid ei seadnud, vaid pigem andis just rohkem vabadust. 

Kunst ja meelelahutus on kaks täiesti erinevat asja. Meelelahutus on see, mille puhul saad täpselt seda, mida ootasid. Kunst on see, kui lähed midagi kogema ja saad hoopis muud, midagi, mida ei osanud ette kujutadagi.

Ma ikkagi usun universaalse inimese kontseptsiooni, see oli ja on ka Academia Non Grata põhiline õppeprogrammi eesmärk, et sealt tuleks välja universaalne inimene, kes oskab ise hakkama saada, teadvustab maailma ja protsesse enda ümber, teeb vaatlusi, analüüsib ja esitab omapoolse nägemuse, struktuuri sellest. 

Kunstnik ei ole lihtsalt mingi meedium, keda jumal juhatab, tema kannab teose lõuendile ja rahvas juubeldab. Mida universaalsem inimene on, seda paremini saab ta hakkama ülesannete ja olukordadega, millega ta elus kokku puutub. Lavalised etlemised on selles protsessis ainult kõrvalproduktid. Kunsti kõrgem eesmärk on pakkuda ühiskonnale alternatiivseid tegutsemismudeleid.

[1] Ära kunagi eelda, et sind kutsutakse tagasi.

Andra Orn on kuraator, kunstikriitik ning rahvusvaheliste kunstifestivalide ja -konkursside eestvedaja.