Aeglust esile tõstev vaade: kohalik, kestlik, vastutustundlik, tähendusrikas, lihtne ja terviklik.

★★★★★★★★☆☆

9. Tallinna rakenduskunsti triennaali peanäitus „Konstruktiivsuse õrnad jooned” Kai kunstikeskuses. Kuraator Maret Sarapu, kujundaja Kärt Maran, graafiline kujundaja Laura Pappa. Osalevad kunstnikud Per Brandstedt, Tiina Puhkan, Liisa Hietanen, Vincent Dumay, Ketli Tiitsar jpt. Avatud 05.10.2024–16.02.2025.

1980. aastate keskpaigas aeglase toidu liikumisega alguse saanud kultuurinähtus on levinud praeguseks paljudesse eluvaldkondadesse alates tarbimisest ja põllumajandusest kuni hariduse ja meditsiinini. Aeglase liikumise peamised ideed hõlmavad kvaliteedi eelistamist kvantiteedile, hetke väärtustamist ning sidemete loomist inimeste ja keskkonnaga.

Aeglase kunsti all on peetud seni silmas eriti süvenenud ja rahulikku kunsti vaatlemist. Näitusel leiab aeglust paljudest teostest nii otsese üleskutse kui ka varjatud viitena. Per Brandstedt julgustab saatetekstis oma lopsaka kujuga puidust pinki puudutama ning sellel istuma ja mõtisklema. Autor loodab, et puit köidab inimese eri meeli – selle vorm, tekstuur, soojus ja lõhn võiksid kutsuda esile mälestusi ja emotsioone. Raske on vaatajana seda üleskutset ignoreerida.

Tekstiilikunstnik Tiina Puhkani teos „Lehestikus varjul” kujutab endast põõsastikku peidetud tühja tooli, mis sunnib peatuma, istet võtma ja ümbrust uurima. Olles ise aastakümneid maal talus elanud, on viimasel ajal minu suurimaks rõõmuks rahulik ümbritseva keskkonna vaatlus. See on miski, mida tahaks teha ka Puhkani vaibal oleval toolil istudes. Kuid tema teoses on ka teine, loomisega seotud aegluse mõõde. Nii võrdleb Puhkan lõngadega maalides vaiba kudumist palvega, mis korrastab, tasakaalustab, aitab mõista ja mõtestada. Nii nagu vaibal kujutatud tool on peidetud lehestiku varju, otsib autor kudumisse süvenedes helget kergust ja varju, et selle toel paremini inimesi ja elu mõista.

Sarnasele aeglasele vaatamisele ja loomisele on pööranud tähelepanu ka Liisa Hietanen. Ta on loonud „tavalisi” komponente – tavaline heegeltehnika, tavalised külaelanikud ja nende argitoimetused – kokku liites eriskummalise teose – elusuurused heegeldatud inimfiguurid. Kunstniku sõnul võimaldab selline aeglase vaatamise ja loomise protsess kaaskondsesse süveneda, teda jälgida ja temaga pikkamööda tutvuda. Autori jaoks on aeglase käsitööga tegelemine vastuseis elu kiirenevale tempole.

Vincent Dumay on loonud oma projekti „Neli sammast aasal” jaoks kohalikust pinnasest tampimistehnikaga struktuursed kujud. Ka see protsess on iidne ja aeglane – kuju saab kasvada ainult kiht kihi haaval. Aeglase valmistusprotsessi kõrval on teos määratud materjali- ja asukohavaliku tõttu ka aeglaselt kaduma. See viitab omakorda tundlikult kunsti loomise jalajäljele. Kui olulised on loomiseks kasutatud materjali ökoloogiline jalajälg ja elukaar? Mis jälje jätavad teosed pärast lagunemist? Selle skulptuurigrupi materjal oma elukaare lõpus täiendavaid probleeme ei tekita. Dumay töös kerkib esile ka teine oluline aegluse mõõde – kohalikkus. Eelkõige väljendub see kohaliku materjali kasutamises, aga ka teose kohapõhisuses – seda ei saa lennutada ühest maailma otsast teise, see jääb oma loomise paika. 

Ketli Tiitsar jutustab materjalide abiga lugusid. Vana maja voodri vahelt välja tulnud lüürilisteks eheteks väärindatud tekstiilid räägivad teoses „Väljavõtteid majast” oma kasutajatest. Kusjuures, need paigatud ja päevinäinud materjalid elavad juba oma kolmandat elu: kõigepealt rõivaste, seejärel isolatsioonimaterjali ja nüüd ehetena.

Kuraator Maret Sarapu on öelnud saatetekstis nii: „Ootasime objekte, mis annaksid meile ideid ja sitkust elu paremaks elamiseks.” Aeglaselt kunstile ja materiaalsusele lähenemine tervendab kindlasti nii vaatajat kui ka loojat. Kuivõrd see pidurdab meie tuhisevat kasvurallit, see on küsitav, kuid see aitab kindlasti vaikselt meie väärtusi ja arusaamu kestlikumas suunas nügida. Minge ja vaadake näitust ise. Aeglaselt.