★★★★★★★☆☆☆ 

„Päästik” EKKMis (6. aprill – 2. juuni). Kuraatorid Evelyn Raudsepp ja Maria Helen Känd. Kunstnikud (LA)HORDE, Adrian Kiss, Bárbara Sánchez-Kane, Cevdet Erek, Darja Popolitova, Hanna Antonsson, Jacolby Satterwhite, Mihkel Maripuu, Oona Doherty.

„We are in hell when we hurt each other.” („Me oleme põrgus, kui üksteisele liiga teeme.”) Nii laulab Brooklyni kväärkunstniku Jacolby Satterwhite’i ema tema videos „Shrines” („Pühamud”) taustaks The Prodigy solisti Keith Flinti kuratlikult turris juustega portree. Ema, kellel diagnoositi elu lõpus skisofreenia ja kelle lindistusi kunstnik oma teostes kasutab. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi 2024. aasta hooaja avanäitus „Päästik” soovib kriisidest ja globaalsest infoküllusest kurnatud publikut sedasi kehaliselt üles raputada. Või vähemasti nii on kuraatorid Maria Helen Känd ja Evelyn Raudsepp oma eesmärgi muu hulgas sõnastanud: „Kuraatorite soov oli leida väljendusviise, mis sarnaselt muusika, tantsu või etenduskunstiga pakuks intellektuaalsele pinevusele tasakaaluks sensoorset ja füüsilist ärgitust.” Kriis – see nüüdisaja tüvisõna, millega kollektiivsel ja isiklikul tasandil suhestumist iga päev eeldatakse. Majanduskriis, vaimse tervise kriis, kliimakriis, humanitaarkriis, kujutlusvõimekriis jne. Alustuseks piisab vaid telefoniekraani sisselülitamisest ja juba kuvataksegi reklaam-meeldetuletus, mis küsib: „Kas oled kriisiks valmistunud?” Vastan oma peas tavaliselt, et ei oska öelda.

Aga fakt on ka see, et kriis on alati tähelepanukaubana müünud, oli see nii traditsioonilise meedia ajastul ja on ka nüüd algoritmiliste ühismeedia platvormide laineharjal. „Emotsioonide ventileerimist kunstiliste kujundite ja poeetika kaudu,” lausuvad kuraatorid veel. Eks ta ole, neid emotsioone ventileeritakse minu arvates 24/7, me räägime digipeegliga non-stop ja metarefereerime neid väikseid ja suuri kriise läbi oma atomiseeritud mina tahes tahtmata. Seega on ühel kunstinäitusel selles ventilatsioonisüsteemis päris tugev konkurents, aga see ei tähenda veel marginaalsust. Ise käisin näitusel kaks korda: avamispäeval, kui väljas sadas lund, ja äsja, kui väljas paistis soe päike – kogemused olid sensoorselt kaunis erinevad. Proovige ka ikka käia kaks korda.

Kunstnike grupp näitusel on kirev nagu Türi Lillelaat, aga nende ehitatud maailmad või fragmendid pole tingimata elujaatavalt soojad ning see on ehk va sideaine, mis nende vahele efemeersed sillad ehitab. Võiks ju öelda, et näitusel kohtub nüüdisajale ja kaasaegsele kunstile küllaltki iseloomulik märksõnade triumviraat: identiteet, tehnoloogia, kurnatus. See, kas nimetatud troika väljendub keevitatud metallskulptuurides, psühhedeelsetes 3D-renderdustes või lõuendil, polegi siinkohal ehk esmajärguline. Külastaja satub EKKMi kolmel korrusel nii afrofuturistlikkusse funk-põrgusse, macho-poliitilisse Mehhiko moeilma, läbirämmardatud Prantsuse muusikafestivalile kui ka kohaspetsiifilisse techno-installatsiooni EKKMi estakaadil, kus Cevdet Ereki töös „Tehno toorainete kõikumine” põlevkivi asemel maapõuest industriaalsed helid pinnale tõusevad. Cevdet Erek on türgi kunstnik, kes ehitas mõned aastad tagasi Berliini Hamburger Bahnhofi Pergamoni altari mustaks värvitud uusversiooni, kus skulptuure asendasid Funktion-One’i kõlaritest voogavad helid. Olin isegi üllatunud, et olgu techno-muusika koos seda saatva tüütu diskursuse ja elustiiliga Euroopa kultuuriruumis nii läbitrööbatud kui tahes, Erek on suutnud luua töö, mis tõepoolest veel äratab midagi.

Kuid kuna küsimuste küsimise ja probleemidele osutamise (raske näpp vibutamas) kõrval on populaarne ja nõutud kaup pakkuda ka lahendusi, siis ühe võimaliku ventilatsiooniaugu kriisipilvede (millised need ka poleks) laialiajamiseks pakub Darja Popolitova oma biomorfse teosega „Luulusid loov peaehe”. TikToki #delulu trendist inspireeritud vigur hoiab kandja näol tardunud naeratust, mida ükski raske elulaine ega päästikuvajutus minema ei pühi. See võiks olla ka ideaalne abiline, et düstoopilise stsenaariumiga tulevikus, kus näotuvastustehnoloogia reaalajas sinu sotsiaalset krediidiskoori arvutab, õnnelikku kodanikku mängida. Ka eskapistlik tahte triumf ja positiivse homse manifesteerimine võib olla mänguline viis hakkama saada olukorras, kus tundub, et üksikisiku võime muutust esile kutsuda on lahustunud. Seega, jah, delulu võib olla solulu!